Veresüü. Åsa Larsson

muud üle kui noogutada ja naeratada.

      Neil päevadel, kui ta pidi kohtus istuma, tuli ta vähemalt voodist välja. Kui muidu köitis vandekohtu ja kohtuniku tähelepanu eelkõige süüalune, siis nüüd oli tsirkuse suureks tõmbenumbriks Rebecka. Ta puuris pilguga lauda ja lasi neil end vahtida. Kohtualustel, prokuröril, tunnistajatel, vandemeestel. Ta peaaegu kuulis nende mõtteid: „Ah et see on siis tema …”

      Nüüd jõudis ta mõisahoone ette. Siin oli muru ootamatult roheline ja värske. Vihmutid pidid sel kuival suvel küll hullupööra töötama. Aasta viimased kibuvitsaõied levitasid lõhna, mida kandis edasi merelt tulev õhtune briis. Õhk oli mõnusalt soe. Noorematel naistel olid seljas varrukateta linased kleidid. Veidi vanemad varjasid õlavarsi õhukeste puuvillaste IBluesi või Max Mara kampsunitega. Mehed olid lipsud koju jätnud. Tõttasid oma Ganti pükstes daamidele jooke viima. Kontrollisid grillsöe olukorda ja rääkisid omamehelikult toitlustajatega.

      Rebecka vaatas otsivalt rahvasummas ringi. Maria Taubet ei olnud näha. Ega ka Måns Wenngreni.

      Ja sealt lähenes talle üks osanikest, Erik Rydén. Naeratus näole.

      „On see tema?”

      Petra Wilhelmsson nägi mööda rada mõisahoone poole tulevat Rebecka Martinssoni. Petra oli äsja firmas tööle asunud. Ta nõjatus mõisahoone peasissekäigu ees vastu käsipuud. Temast ühel pool seisis Johan Grill, samuti uus, teisel pool Krister Ahlberg, kolmekümnene kriminaaladvokaat.

      „Jah, see on tema,” kinnitas Krister Ahlberg. „Meie firma oma väike Modesty Blaise.”

      Ta tühjendas joogiklaasi ja pani selle väikese kõlksuga käsipuu peale. Petra vangutas aeglaselt pead.

      „Mõelda, et ta on inimese tapnud,” ütles ta.

      „Tegelikult isegi kolm,” ütles Krister.

      „Issand, mul tuli kananahk ihule! Vaadake!” ütles Petra ja tõstis käsivarre meeste nina alla.

      Krister Ahlberg ja Johan Grill vaatasid seda tähelepanelikult. See oli kleenuke ja pruun. Üksikud ülipeenikesed karvad olid suvepäikeses peaaegu valgeks pleekinud.

      „Asi pole selles, et ta on naine,” jätkas Petra, „aga ta ei paista üldse seda tüüpi olevat, kes …”

      „Ega ei olegi. Ta varises lõpuks psüühiliselt kokku. Pole võimeline tööd tegema. Istub aeg-ajalt tähtsate kriminaalasjade istungitel. Samal ajal kui mina pean kogu töö ära tegema ja kontoris mobiili sees hoidma, juhuks kui neil seal küsimusi tekib. Ja tema naudib kuulsust.”

      „Kas ta on kuulsus?” küsis Johan Grill. „Temast ei kirjutatud ju kordagi?”

      „Ei, aga meie ringkondades teavad teda kõik. Rootsi juristide seltskond on väike, küll sa näed varsti ise.”

      Krister Ahlberg mõõtis parema käe pöidla ja nimetissõrmega ühe sentimeetri. Ta nägi, et Petra klaas oli tühi, ja mõtles, kas pakkuda end seda täitma. Aga sel juhul oleks ta pidanud Petrakese Johaniga üksi jätta.

      „Issand,” ütles Petra. „Huvitav, mis tunne on inimest tappa.”

      „Ma teen teid tuttavaks,” ütles Krister. „Me ei tööta küll ühes osakonnas, aga käisime koos kaubandus- ja lepinguõiguse kursusel. Ootame, kuni Erik Rydén on ta oma embusest vabastanud.”

      Erik Rydén embas Rebeckat ja tervitas teda. Erik oli võrdlemisi tüse mees ning võõrustajakohustused panid ta kergesti higistama. Tema keha auras nagu raba augustikuus. Pahvak Chanel Pour Monsieur’d ja alkoholi. Rebecka parem käsi patsutas tükk aega mehe selga, nagu beebidega tehakse.

      „Tore, et sa tulla said,” ütles Erik oma kõige laiema naeratuse saatel.

      Ta võttis Rebecka koti ning ulatas vastu klaasi šampanjat ja toavõtme. Rebecka vaatas võtmehoidjat. Võtme külge oli kunstipärase sõlmega kinnitatud valgeks ja punaseks värvitud puutükk.

      Juhuks kui purjus külastaja peaks võtme vette pillama, mõtles ta.

      Nad vahetasid mõned fraasid. Milline ilm. Sinu jaoks tellisin, Rebecka. Rebecka naeris ja küsis, kuidas läheb. Hästi, pagan võtaks, just eelmisel nädalal näkkas üks suurklient, biotehnoloogia valdkonnas. Ja ees ootab ühinemine Ameerika ettevõttega, nii et tööd jagub. Rebecka kuulas naeratades. Siis saabus veel üks hilineja ja Erik läks oma võõrustajakohust täitma.

      Üks kriminaalosakonna advokaat tuli tema juurde. Mees tervitas, nagu oleksid nad vanad tuttavad. Rebecka otsis peas palavikuliselt tema nime, aga see oli kui pühitud. Mehel oli sabas kaks alluvat, üks nais- ja teine meessoost. Meessoost alluval olid blondid juuksed ja näol purjetaja päevitus. Ta oli lühemat kasvu ja laiaõlgne. Kandiline etteulatuv lõug, kalli kampsuni üleskääritud käiste alt paistmas tugevad käsivarred.

      Nagu üleslöödud multikategelane Popeye, mõtles Rebecka.

      Tüdruk oli samuti blond. Kallid päikeseprillid hoidsid juukseid pealael. Naerulohud põskedes. Tema lühikeste varrukatega pluusiga sobiv kampsun rippus Popeye käsivarrel. Nad tervitasid.

      Tüdruk sädistas nagu laulurästas. Tema nimi oli Petra. Popeye nimi oli Johan ja tal oli mingi perekonnanimi ka, aga Rebeckale ei jäänud see meelde. Viimase aasta viga. Varem oli tal peas info salvestamiseks eraldi lahter. Nüüd ei olnud seal enam mingeid lahtreid. Infokillud maandusid läbisegi ja enamasti väljapoole. Ta naeratas ja surus neil parajalt tugevasti kätt. Küsis, kelle all nad büroos töötavad. Kuidas neile meeldib. Mis teemal nad lõputöö kirjutasid ja kas neil on kohtupraktika tehtud. Temalt ei küsinud keegi midagi.

      Ta loovis inimeste vahel edasi. Kõik seisid, joonlauad töövalmis. Valmis üksteist mõõtma. Endaga võrdlema. Palk. Elukoht. Nimi. Tutvused. Suvehobid. Üks ehitas Nackasse maja. Teine otsis suuremat korterit, nüüd kus teine laps oli sündinud, soovitavalt Östermalmil.

      „Ma olen täiesti kutu,” kuulutas majaehitaja õnneliku naeratuse saatel.

      Üks hiljuti vallaliseks jäänu pöördus vestluses Rebecka poole.

      „Muide, ma olin mais sinu kodukandis,” ütles ta. „Suusatasin Abisko ja Kebnekaise vahel, kell kolm öösel tuli üles ärgata ja kooriku peal sõita. Päeval oli nii märg, et lihtsalt vajusid läbi. Siis ei olnud muud teha kui kevadpäikest nautida.”

      Õhkkond muutus äkitselt piinarikkaks. Kas sellel mehel oli vaja Rebecka kodukanti mainida? Kiruna pressis end nende vahele nagu tont. Kõik vuristasid äkitselt tuhande teise koha nime, kus nad käinud olid. Itaalias, Toscanas, vanemate juures Jönköpingis, Legolandis, kuid Kiruna oli visa kaduma. Rebecka läks edasi ja kõik hingasid kergendatult.

      Vanemad juristid olid puhanud oma suvilates läänerannikul, Skånes või saarestikus. Arne Eklöf oli matnud oma ema ja rääkis Rebeckale avameelselt, kuidas kogu suvi oli möödunud varajagamise tähe all.

      „Kuradi värk ikka,” ütles ta. „Kui issand annab surma, siis saatan annab pärijad. Kas soovid veel?”

      Arne osutas Rebecka klaasile. Rebecka keeldus. Mees vaatas teda peaaegu vihaselt. Nagu oleks ta keeldunud ka edasisest usalduslikust jutuajamisest. Mis ei olnudki ilmselt nii vale. Arne seadis sammud joogilaua poole. Rebecka seisis ja vaatas talle järele. Inimestega rääkimine nõudis pingutust, aga üksi tühja klaasiga seista oli õudusunenägu. Nagu vaene potilill, kes ei saa isegi vett küsida.

      Ma võiksin tualetti minna, mõtles ta ja vaatas kella. Võin sinna jääda seitsmeks minutiks, kui järjekorda pole. Kolmeks minutiks, kui keegi ukse taga ootab.

      Ta otsis pilguga kohta, kuhu klaas asetada. Just sel hetkel ilmus tema kõrvale Maria Taube. Ulatas talle pokaali Waldorfi salatiga.

      „Söö,” ütles ta. „Sind on valus vaadata.”

      Rebecka võttis salati vastu. Mariat nähes kerkis talle silme ette mälestus möödunud kevadest.

      Ere kevadpäike Rebecka räpase akna taga. Aga ribakardinad on alla lastud. Maria tuleb ühel argipäeva hommikupoolikul teda vaatama. Rebecka imestas tagantjärele, et ta üldse ukse lahti tegi. Selle asemel et teki all peidus olla.

      Aga