Veresüü. Åsa Larsson

kohal. Kristus, Laestadius ja lapi tüdruk Maria altarimaalil on ilma ühegi plekita. Sellegipoolest tekitab miski temas kahtlust. Midagi oleks nagu valesti.

      Kiriku põranda alla on maetud kaheksakümmend kuus laipa. Enamasti ta nende peale ei mõtle. Puhaku rahus. Kuid nüüd tunneb ta, kuidas nende rahutus tõuseb läbi põranda ja torgib tema jalataldu nagu nõeltega.

      Mis teiega lahti on, mõtleb ta.

      Vahekäiku katab kootud punane vaip. Täpselt seal, kus kooriruum lõppeb ja lagi avaneb kõrgusesse, näeb ta vaiba peal midagi. Ta kummardub vaatama.

      Kivi, mõtleb ta esiteks. Väike valge kivikild.

      Ta võtab selle pöidla ja nimetissõrmega üles ja läheb käärkambri poole.

      Kuid käärkambri uks on lukus ja ta pöörab ümber, et mööda vahekäiku tagasi minna.

      Altari juures seistes näeb ta oreli alumist osa. Orelit varjab peaaegu üleni puidust vahesein, mis ulatab kirikulaest kolmandiku jagu alla ja poolitab kirikusaali ristipidi. Aga oreli alumine osa paistab. Ja ta näeb kooripealse ees rippumas kellegi jalgu.

      Tema esimene põgus mõte on, et keegi murdis kirikusse sisse ja poos end üles. Ja samal hetkel saab ta pahaseks. On ikka häbematu. Rohkem ei mõtle ta midagi. Jookseb mööda vahekäiku edasi ja näeb siis seal orelivilede ja saami päikesemärgi ees rippuvat surnukeha.

      Keha ripub köie otsas, ei, see polegi köis, hoopis kett. Pikk raudkett.

      Ning nüüd näeb ta tumedaid plekke vaibal, just seal, kus kivikild oli lebanud.

      Veri. Kas see on veri? Ta kummardub vaatama.

      Ja siis ta taipab. See kivike, mida ta pöidla ja nimetissõrme vahel hoiab. See ei olegi kivi. See on hambatükk.

      Ruttu püsti. Sõrmed pillavad valge tükikese maha, peaaegu viskavad selle eemale.

      Käsi otsib taskust telefoni, valib üks-üks-kaks.

      Teises otsas vastab väga noor meeshääl. Samal ajal, kui ta mehe küsimustele vastab, katsub ta kooriruumi ust. See on lukus.

      „See on lukus,” ütleb ta telefoni. „Ma ei saa üles minna.”

      Ta tormab taas käärkambri juurde. Kooriruumi võtit ei ole. Kas ta saab ukse maha murda? Millega?

      Mees toru otsas hüüab teda. Ütleb, et ta ootaks väljas. Lubab, et abi on teel.

      „See on Mildred,” hüüab Pia. „Seal ripub Mildred Nilsson. Ta on siin preester. Jumal küll, milline ta välja näeb!”

      „Oled sa nüüd õues?” küsib mees. „Kas läheduses on veel kedagi?”

      Mehe sõnade peale läheb Pia välistrepile. Vastab, et ühtegi inimest pole näha.

      „Ära lõpeta kõnet,” ütleb mees. „Püsi kuuldel. Abi on teel. Ära kirikusse tagasi mine.”

      „Kas ma suitsu tohin teha?”

      Mees lubab. Pia võib selleks puhuks telefoni kõrva äärest ära panna.

      Ta istub kirikutrepile ja asetab telefoni enda kõrvale. Suitsetab ja tõdeb endamisi, kui rahulik ja keskendunud ta on. Ainult et sigaret põleb nii halvasti. Viimaks näeb ta, et on süüdanud filtri. Seitsme minuti pärast kuuleb ta kaugusest sireene.

      Nad said ta kätte, mõtleb ta.

      Ja nüüd hakkavad käed värisema. Sigaret pudeneb maha.

      Need põrgusigidikud. Nad said ta kätte.

      Reede, 1. september

      REBECKA MARTINSSON ASTUS taksopaadist välja ja silmitses Lidö mõisahoonet. Pärastlõunane päike helekollasel valgete nikerdustega fassaadil. Suur siseõu rahvast tulvil. Teadmata kust ilmunud naerukajakad kiljusid pea kohal. Visalt ja ärritavalt.

      Et te ikka jaksate, mõtles ta.

      Ta andis juhile liiga palju jootraha. Kompensatsiooniks selle eest, et oli andnud vaid ühesilbilisi vastuseid, kui mees temaga vestelda püüdis.

      „No nii, läheb suuremaks peoks,” ütles mees ja viipas peaga hotelli poole.

      Terve advokaadifirma oli kohale tulnud. Ligi kakssada inimest liikus õuel ringi. Vesteldi väikestes gruppides. Vabandati ja liiguti edasi. Käepigistused ja põsemusid. Suured grillid reas. Mõned valgesse riietatud inimesed katsid grillipeo jaoks pikka linaga kaetud Rootsi lauda. Nad saalisid hotelli köögi ja pika laua vahet nagu naeruväärselt kõrgete kokamütsidega valged hiired.

      „Jah,” vastas Rebecka ja hiivas krokodillinahamustriga koti õlale. „Aga eks ole hullematki üle elatud.”

      Mees naeris ja startis kohalt, nii et paadinina kerkis veest välja. Üks must kass lipsas hääletult silla pealt maha ja kadus kõrge rohu sisse.

      Rebecka hakkas astuma. Saar oli suvest väsinud. Äratrambitud, kuivanud ja kulunud.

      Kes kõik on siin käinud, mõtles ta. Lastega pered piknikutekkidega ja heal järjel paadiomanike purjus seltskonnad.

      Muru oli habras ja koltunud. Puud tolmused ja janused. Ta kujutas ette, et metsas oli olukord veel halvem. Mustikavarte ja sõnajalgade all vedeles kindlasti hulganisti pudeleid, purke, kasutatud kondoome ja inimeste väljaheiteid.

      Hotelli juurde viiv jalgrada oli kivikõva. Nagu ürgse reptiili praguline selg. Ka ta ise oli reptiil. Just maandunud oma kosmoselaevaga. Inimese riided seljas, teel tuleproovile. Inimese käitumist imiteerima. Vaatama, mida nad teevad, ja ise umbes samamoodi tegema. Lootuses, et maskeering ei vea alt.

      Nüüd oli ta peaaegu kohal.

      Ära põe, manitses ta end. Sa saad hakkama.

      Pärast seda, kui ta Kirunas need mehed tappis, jätkas ta oma igapäevast tööd advokaadibüroos Meijer & Ditzinger. Arvas, et temaga on kõik korras. Tegelikult oli asi sellest kaugel. Ta ei mõelnud vere ja surnukehade peale. Kuid nüüd haiguslehele eelnenud ajale tagasi mõeldes ei suutnud ta meenutada, kas ta üldse midagi mõtles. Ta ise arvas, et teeb tööd. Tegelikult aga tõstis ta lihtsalt pabereid ühest virnast teise. Magas halvasti. Ja oli kuidagi hajevil. Hommikuti võttis enda kordategemine ja töölejõudmine terve igaviku. Katastroof tuli vargsi, selja tagant. Ta ei näinud seda enne, kui see ta enda alla mattis. Tal oli käsil lihtne M&A kaasus. Klient küsis ühe ruumirendilepingu tähtaja kohta. Ja tema vastas kurat teab mida. Lepingute kaust oli tal nina ees, aga selle sisu oli talle täiesti arusaamatu. Klient, prantsuse postimüügifirma, nõudis büroolt kahjutasu.

      Ta mäletas, mis pilguga ülemus Måns Wenngren teda vaatas. Oma kirjutuslaua tagant, ise näost tulipunane. Rebecka tahtis töölt ära minna, aga sellega polnud mees nõus.

      „See jätaks büroost väga halva mulje,” ütles Måns. „Kõik arvaksid ju, et sind lasti lahti. Et me reedame oma töötaja, kes on psühholoogiliselt … kes ei tunne end hästi.”

      Juba samal pärastlõunal vaarus ta büroost välja. Seistes sügispimeduses Birger Jarlsgatanil, mida valgustasid kallite autode möödavihisevad tuled ning Stureplani restoranide ja butiikide stiilsed vaateaknad, tundis ta selgesti, et ei suuda enam kunagi Meijer & Ditzingeri tagasi minna. Ta tahtis sealt võimalikult kaugele. Kuid läks siiski teisiti.

      Ta jäi haiguslehele. Alguses üheks nädalaks, siis teiseks. Nii kuude viisi. Arst soovitas tal tegelda asjadega, mis rõõmu pakuvad. Kui talle oma töös midagi meeldib, siis jätkaku sellega.

      Pärast Kiruna juhtumit oli büroole hakanud üha rohkem kriminaalasju tulema. Rebecka nimi ja pilt jäid küll ajalehtedest välja, kuid büroo nimi esines meedias usinasti. Ja see andis tulemust. Inimesed pöördusid büroo poole sooviga, et „see Kiruna tüdruk” neid esindaks. Neile saadeti standardvastus, et büroo võib neile pakkuda kogenumat kriminaaladvokaati, aga see tüdruk võib abiks olla. Nii saadi jalg suurte meedia huviorbiidis olevate kohtuasjade ukse vahele. Selle aja jooksul tuli neil tegelda kahe grupivägistamise, ühe röövmõrva ja ühe altkäemaksuafääriga.

      Osanikud tegid ettepaneku, et Rebecka võiks haiguslehe ajal kohtuistungitel viibida.