Sthlm delete. Jens Lapidus

küllap sa ikka tead. Sa oled endiselt ühenduses Yusufi ja Chamoniga. Metim Tasdemiri ja Bar-Sawme perekonnaga tekkinud probleemidega oled ilmselt kursis?”

      „Üldse ei saa aru, mida sa räägid.”

      „Kas sa ei tea sellest midagi?”

      „Ma ütlesin juba, et aimugi pole. Mis sul viga on?”

      „Rahune maha, ma ei tulnud siia selleks, et sind vahele võtta. Ma tahan sulle öelda ainult üht asja, ja sa võiksid seda ka Chamonile edasi öelda, teda on keerulisem kuulama panna …”

      Simon tõusis tugitoolist püsti ja seisis Nikolaga silm silma vastu. Tema silmad olid kitsad pilud ja paistsid olevat halli värvi.

      „Teil kahel ei ole sealt mitte midagi otsida. Te olete liiga noored, see kohtuprotsess võib väga halvasti lõppeda. Ma ei tea, kus te seda pidama kavatsete hakata või kes täpselt seal osalevad. Aga hoia end sellest eemale, Nikola. Luba mulle. Palun. Ära mine sinna.”

      Nikola võttis lingist kinni, et välja minma. Rohkem ei kavatsenud ta seda jura kuulata.

      Simon ütles: „Veel üks asi, Nikola, võta täna õhtul rahulikult – ma oletan, et kavatsed väljasaamist tähistada. Ära rumalusi tee. Sa ei taha ju ometi tagasi luku taha, ega ju?”

      Kendrick Lamari nasaalne hääl põhja keeratud. Chamon istus juhiistmel ja trummeldas kätega vastu rooli. Nikola istus ta kõrvale. Audi S-seeria sümbol nahkarmatuuril.

      „Raisk, läks sul ikka aega.”

      „Persse, ma ütlen.”

      „Kõik okei?”

      „Jajaa, pole probleemi.”

      Chamon muigas. „Mul on sulle täna õhtuks plaan. Räme pidu, ikka räige tervituspralle. Eriefektidega, kui nii võib öelda.”

      „Kõlab vingelt.”

      „Küll näed, küll näed. Ma olen kõik ära orgunninud.”

      Stockholmi lääni politseivalitsus

      Vestlus informandiga „Marina” 11. detsembril 2010

      Läbiviija: Joakim Sundén

      Koht: Älvsjö keskus

      MEMO 2 (1. OSA)

      Dialoogi puhtand

      JS: Kas sa tunned end paremini?

      M: Jah, seda küll. Aitäh, et mu välja lasid. Need päevad olid ühed kõige hullemad mu elus. Nii palju mälestusi kerkis pinnale.

      JS: Kas keegi on küsinud, kus sa olid?

      M: Ei ole.

      JS: Isegi Sebbe mitte?

      M: Meil ei ole kontakti olnud, ma arvan, et ta on pakku läinud.

      JS: Saan aru. Mina lubasin sulle puutumatuse ja sina lubasid rääkida. Enne kui sa alustad, tahan ma ainult öelda, et soovin kuulda kõiki üksikasju ja kõiki sinu mõtteid. Ka sinu muljeid ja oletusi. Kas mõistad?

      M: Vist küll. Ja mina olen mõelnud, mida öelda.

      JS: Kõlab suurepäraselt. Võiksid alustada ülevaatega oma taustast ja seejärel anna kogu info võimalikult detailselt.

      M: Hea küll, umbes nii ma ette kujutasin jah.

      Asi oli nii: ma olen alati armastanud mängida ja gümnaasiumis hakkasin koos paari sõbraga mängima sellist lauamängu nagu backgammon. Algul istusime kohvikutes või koolis ja mängisime niisama ajaviiteks, viskasime täringuid ja tõstsime kive ja proovisime mõista, milles see mäng õieti seisneb. Me olime kõik üsnagi huvitatud matemaatikast, mina käisin loodusainete harus, seal oli tõenäosusteooriat ja diferentsiaalvõrrandeid ja sihukesi asju, nii et mul oli lihtne aru saada. Hiljem tuli kohvikusse suur hulk iraanlasi, türklasi ja teisi Lähis-Ida tüüpe, meist vanemaid, kes tahtsid näha, mis rootsi poisid need on, kes arvavad, et oskavad mängida nende mängu, nemad ütlesid selle kohta shesh besh. Tihti tegime neile pika puuga ära.

      JS: Millal see kõik toimus?

      M: Kaheksakümnendate keskpaigas. Ma käisin Brännkyrka gümnaasiumis. Siis ma lõpetasin kooli, olin Bergas ajateenistuses ja töötasin mõned aastad oma isa juures, kellel oli väike trükikoda. Kahekümnekolmesena astusin Stockholmi ülikooli, samal aastal kohtusin Cecilia, oma praeguse naisega, aasta oli 1990. Kolm aastat hiljem sündis meie esimene laps, ma olin just saanud kakskümmend seitse, ja samal aastal lõpetasin ülikooli. Kõikide nende aastate jooksul suutsin ma seda kontrolli all hoida, ma mõtlen mängimist, kuigi me sõpradega ikkagi aeg-ajalt kohtusime.

      Siis läksin ma tööle audiitorfirmasse KPMG, oli vist aastal 1995, ja seal kohtusin ühe mehega, kes mängis samuti backgammon’it, aga ka pokkerit. Kolleeg kutsus mind ühte Sankt Eriksplanil asuvasse klubisse, kus sai põhimõtteliselt ööpäev läbi mängida. Hakkasin seal vahetevahel käima, pärast seda, kui lapsed olid magama läinud, või nädalavahetustel. Omal kombel oli see väga dünaamiline ja loominguline keskkond, kui seda närivat nälga poleks olnud. Mängusoolikat, nagu me ütleme. Ühesõnaga, enamik olid mänguhullud.

      JS: Mida Cecilia sellest klubist arvas?

      M: Ma rääkisin talle mõnikord, et lähen sinna, vahest mitte iga kord, aga enamasti küll. Ta aktsepteeris seda kui minu isevärki hobi, aga kaasa ei tulnud kunagi.

      Ma käisin ka teistes kohtades: Sundbybergi Carlos Pokeris, Folkungagatani Pot Raiseris. Vahel võitsin ka omajagu raha, kuigi ma raha peale eriti ei mänginud. Kuigi ükskord läksin koju kümne tuhande krooniga, panin raha köögikapi peale hunnikusse, nii et see oli esimene asi, mida Cecilia hommikul nägi.

      JS: Kas see talle imelik ei tundunud?

      M: Esimene kord ehk küll, aga pärast tundus see talle pigem lahe. Ja selliste summadega oli ikka harva tegu. Nii et algul ei olnudki probleemi. Aga hiljem, hiljem läks asi teisiti … kuigi sinna ma veel jõuan.

      No igatahes millalgi 2002. aasta alguses mängisin internetis oma esimese pokkeripartii. See oli nagu ilmutus. Nüüd võisin mängida siis, kui ise tahtsin. Ja kui võrk arenes ja ma ostsin endale parema arvuti, sain mängida mitut mängu korraga. Mul oli sageli korraga neli-viis lauda ees lahti. Sageli mängisin tööarvutist. Cecilial oli hea meel, et ma enam nii tihti seal „mängupõrgus” ei käinud, nagu ta klubi naljaga pooleks nimetas. Aga ega tema ei teadnud, kui palju ma kontoris mängin. Internetipokker on teistsugune kui päris elus, see on agressiivsem ja sageli kiirem. Ennekõike on see vähem psühholoogiline ja rohkem matemaatiline. Internetis ei näe sa ju vastast, nii et määravaks saab ainult su enda mäng, ei mingeid mõttetuid pokkerinägusid ega mõjutamist. Mulle oli see pluss. Ma õppisin palju sellist, mida sain ära kasutada ka klubis mängides.

      Järgnevaid aastaid nimetan ma mõnikord kuldajastuks. Mängisid paljud, aga hästi mängisid üksikud. Pokker oli tõeliselt üles haibitud. Stockholmi klubides võis korralikult pappi kokku ajada, Texas hold’em’i ja PLO-ga, nagu seda nimetatakse, pot limit Omaha. Ükskord 2004. aastal sain ma näiteks ühe ööga viisteist tuhat eurot. Nendel tasemetel, kus mina mängisin, oli vaja korralikku tagavara, sest kuigi mul oli klubis mõningane krediit, võisin teinekord nädalaga kaotada tuhandeid eurosid, ja netis polnud mingit krediiti. See polnud hea ei närvidele, rahakotile ega suhtele klubiga. Nii et hakkasin maad kuulama. Mul oli tarvis seljatagust, sponsorit. Lõpuks anti mulle vihje ühe mehe kohta, kes võiks aidata.

      JS: Mis tema nimi oli?

      M: See oligi Sebbe.

      JS: See vanalinna tüüp?

      M: Jah. Sebbe pakkus, et hakkab nii-öelda mu pankuriks, mu rahastajaks. Kokkulepe tähendas, et tema maksis kõikide minu turniiri- ja mängupanuste eest ja mina sain tema rahad taha, see tähendas kuni kahe miljoni kroonist krediiti. Selle eest võttis ta kuuskümmend protsenti mu võitudest endale. Klubi tõstis samal ajal minu lati miljonini, aga kui mul oli rohkem vaja, läksin Sebbe kamraadi Maximi juurde ja tõin sularaha. Nad usaldasid mind täiesti, et ma annan raha liikumistest täpselt aru.

      JS: Mida sa võidetud rahaga tegid?

      M: