Sthlm delete. Jens Lapidus

Emeliele meeldis kahekesi toas olla, olgugi et Jossan võis olla kohutavalt ennast täis ja rääkida umbes seitse korda rohkem oma küünetehnikust Sibyllegatanil või Net-a-Porteri allahindlusest kui olulistest asjadest. Mingil põhjusel kukkus ta alati uksest sisse – nagu Kramer „Seinfeldi” sarjas – ja juba see andis vähemalt korra päevas põhjust naerda.

      „Pippa,” hüüdis Josephine, kui oli ukse sulgenud. „Ma näen su näost, et midagi head on juhtunud. Sul on naerulohud, kuigi sa ei naera. Kas nad just helistasid?”

      Emelie noogutas. Viie minuti eest oli lõpuks ometi advokatuuri kantseleist helistatud ja teatatud, et ta on võetud Rootsi Advokatuuri liikmeks.

      Tiitel oli nüüd käes: teekond oli läbi saanud.

      „Palju õnne, Pippa. Sa oled advokaat. Seda tuleb tähistada – klaas Bollingeri õhtusöögi kõrvale.”

      Jossan hüüdis teda alati Pippaks, sest ta leidis, et Emelie on haruldaselt Pippa Middletoni moodi.

      „Sa ju tead, mida mu lemmikkirjanik ütleb: jagatud õnn mitmekordistub.”

      „Eriti lääge ikka, kes ütleb?”

      „Ei ole lääge, see on maailma kõige arukam mees. Paulo Coelho.” Jossan pilgutas silma. Siis hakkas ta rääkima kõikidest Coelho raamatutest, mida ta on lugenud, ja kuidas need on tema elu muutnud. Ta oli iseennast leidnud, ta suutis rõõmustada ka siis, kui asjad läksid allamäge, ta oli saanud märksa teadlikumaks oma vaimsest minast ja võis heita kõrvale materialistliku elustiili.

      Emelie osutas kolmele käekotile, mis rippusid Josephine’i selja taga nagis: Céline, Chanel, Givenchy.

      „Mis need siis on?”

      Jossan tõmbas käega üle Céline-koti nahkse pinna, nagu oleks seda õrnalt silitanud. „See ei käi materialistliku alla,” teatas ta. „Naisterahval peab olema midagi, mille sisse oma asju panna.”

      Kell pool kaheksa: teel Riche’i süütas Emelie sigareti. Seal istusid juba Jossan ja veel paar büroo tüdrukut oma koorikloomataldrikute taga ja ootasid, et saaks temaga kokku lüüa.

      Ta peatus. Kõhkles. Võib-olla ei olnud tal selleks aega. Ta töötas nagu hull. Husgrens AB jagamine – kasumit tootvad osad tuli müüa ühele Hiina tööstushiiglasele ja kahjumis osad pidi üle võtma mingi EQT opportunity-fond – tähendas neljateisttunniseid läbirääkimisi hiinlastega kolm nädalat järjepanu. Airborne Logisticsi müük ühele Ameerika tööstuse suurostjale tähendas kaheksateisttunniseid tööpäevi taustaanalüüsi materjali kuhja otsas, isegi pühapäevi vahele jätmata. Emelie juhendas teisi advokaadiabisid – õhk ruumis oli nii paks, et iga õhtu jagas ta oma tiimile paratsetamooli.

      Tema telefon helises. Numbrit ei näidanud.

      Ta vastas eesnimega.

      „Tere, siin kriminaalinspektor Johan Kullman. Kas ma räägin advokaat Emelie Janssoniga?”

      Advokaat Emelie Janssoniga, kõlas hästi. Samal ajal mõtles ta, miks peaks talle helistama keegi kriminaalinspektor.

      „Just nii. Kuidas ma saan aidata?”

      „Ma helistan Kronobergi arestimaja kuuendast osakonnast, meil on siin kahtlusalune, kes soovib teid kaitsjaks.”

      „Mida? Keegi kahtlusalune soovib mind oma kaitsjaks?”

      „Vastus: jaa, jah, täpselt nii.”

      „Sellisel kellaajal?”

      „Tal on õigus nõuda advokaati. Ja meie arusaamist mööda nõudis ta teid. Siis on meie kohus kontrollida, kas te võtate endale selle ülesande.”

      „Aga ma ei tegele kriminaalõigusega.”

      „Sellest ei tea mina midagi. Mina tean ainult seda, et kahtlusalune soovis teid.”

      „Milles teda kahtlustatakse?”

      „Mõrvas. Teda kahtlustatakse ühe mehe mõrvamises eile öösel Värmdöl.”

      „Ja miks ta mind soovib?”

      „Kardetavasti on sellele pisut raske vastata. Nimelt on ta osaliselt teadvusetu, ta sattus autoõnnetusse.”

      Emelie tõmbas sigaretist viimase mahvi.

      Nüüd oli ta jõudnud restorani ukse taha.

      Neil paistis seal sees päris õdus olevat.

      3

      Ta oli hommikul kella viiest saadik autos istunud. Generali tubakat huule alla pistnud ja piparmündinätsu närinud. Fredric McLoudi oodanud.

      Mees, kelle järele ta valvas, ei järginud täna oma tavapärast päevakava. Kell oli nüüd kümme minutit üheksa läbi.

      Teddy mõtles, kuidas seda õieti teha, kuidas tuleks toimida, et saavutada eesmärk – leida midagi raskendavat McLoudi vastu –, ilma et iseennast mingi supi sisse segaks. Juhtugu mis iganes, tema oli otsustanud: ta alustab uut elu. Ta ei taha vanglasse tagasi.

      Ta pistis huule alla uue törtsu tubakat. Tubakas ja närimiskumm, tema viimase aja pidev kombinatsioon. Huuletubakas oli üksi kuidagi liiga maine. Nagu peaks miski selle rämedust tasakaalustama, maha suruma.

      Banérgatan ei olnud ühel tavalisel maihommikul just maailma kõige huvitavam koht. Alates kella viiest kuni kella seitsmeni oli see inimtühi, nagu ei elaks selle kvartali uhketes korterites üldse kedagi. Aastapäevad tagasi oli ta ka ise siin olnud, ühel teisel põhjusel. Ta oli äsja vanglast vabanenud ning elu oli saanud hämara ja ebameeldiva alguse. Ent omal moel tundus see aeg nüüd väga kauge: Teddy oli juba poolteist aastat vaba mees olnud.

      Esimestena väljusid ustest koeraomanikud. Kaabu ja rohelise vihmamantliga vanemad härrasmehed ootasid kannatlikult, kuni nende väikesed taksid lähima laternaposti juures jalga tõstsid. Nooremad tennistes ja õhulistes sulevestides naised kummardusid kiiresti ja korjasid koerajunnid kilekotti, enne kui oma kuldsete retriiveritega Djurgårdeni silla poole edasi liikusid. Kolmveerand kaheksa paiku hakkasid majadest väljuma ülikonnas mehed ja kontoririietes naised, nad astusid kärmel sammul oma kõrgema klassi autode juurde, mis olid lähedusse pargitud, või kõndisid jala südalinna poole. Veerand tundi hiljem täitis tänava koolilaste voog, peale selle need, kelle taksod koduukse eest peale korjasid. Ent seitsmeaastasi oodanud taksod ei olnud Taxi Stockholmi keskkonnasõbralikud Volvod ega Kuriri keskkonnasertifikaadiga Toyota Priused – need olid teised autod, teised firmad. Teddy ei teadnud nende nimesid, aga ta oli nendest kuulnud. Autod olid ette tellitud, tasuti kohe kaardiga ja broneeriti äpi kaudu.

      Maja kõige kõrgemal korrusel, ühes üle kolmesaja ruutmeetri suuruses tipptasemel renoveeritud katusekorteris perekond elaski. Viimastel aastatel oli Fredric McLoudi elu tempokas olnud. Ent õnn võis hakata pöörduma. Sõltuvalt sellest, kui hästi Teddy oma tööga hakkama saab.

      Kell pool kümme tuli ta lõpuks välja, Fredric McLoud. Tal ei olnud ülikonda ega lipsu, nagu oleks võinud oodata temasuguselt ettevõttejuhilt ja miljardärilt. Selle asemel oli tal jalas midagi dressipükstesarnast ja seljas suurte purjetamislogodega pikeesärk.

      Teddy märkas seda otsekohe: Fredricu käitumine oli täna teistsugune. Ta seisis natuke aega paigal ja vaatas, enne kui üle tänava kõnniteele läks ja mööda Riddargatanit astuma hakkas. Umbes iga saja meetri tagant ta peatus ja vaatas ringi.

      Teddy astus autost välja samal hetkel, kui tema jälitatav möödus. Ta läks parkimisautomaadi juurde ja hakkas oma kaardiga toimetama, samal ajal liikus McLoud tema selja taga mööda tänavat edasi.

      Maksa mobiiliga, EasyPark, oli automaadil kirjas. Teddy mõtles, et järgmine kord, kui ta kedagi jälitab, võtab ta igatahes jalgratta.

      Mõne hetke pärast hakkas ta aeglaselt samas suunas kõmpima. Niipea kui Fredric tempot aeglustas, võttis Teddy oma mobiiltelefoni ja tegi, nagu kirjutaks sõnumit.

      Nüüdsel ajal oli see tema argipäev. Seda tööd oli talle advokaadibüroos Leijon pakkunud üks osanik, kes teda varasemast teadis, Magnus Hassel. Büroo teda otseselt tööle ei võtnud, see oli Hasselile liig