Sthlm delete. Jens Lapidus

näinud.

      JS: Jah, eks ma seda kahtlustasingi. Aga sa ei kuulu kriminaalide hulka, sina oled normaalne. Ja kui sa mu ettepanekuga nõusse jääd, siis pead selle otsuse ise langetama. Ma ei saa sind mingil juhul sundida koostööd tegema. Aga ma võin korraldada sulle vajalikud garantiid.

      M: Aga mu lapsed?

      JS: Ühesõnaga, ma kasutan sinu ütlusi ainult edasise uurimise alusena, sa ei pea iialgi tunnistama ega oma nime all esinema. Sinu varjunimeks saab „Marina” ja seda tean ainult mina. Sajaprotsendiline salastatus. Sa ei pea muretsema ei iseenda ega oma laste pärast. Aga me võime teha väikese pausi, ma lähen korraks välja, siis saad rahulikult mõelda.

      M: Jah, võib-olla tõesti.

      JS: Hästi. Ära siis unusta, vähemalt kümme aastat. Või paaritunnine vestlus minuga.

      2

      Nad kõik istusid sametkattega tugitoolides ja diivanitel ning ajasid juttu. Emelie tundis mõnda juristi juba varasemast, mõnega oli ta koos ülikoolis käinud, teisi oli kohanud advokatuuri kursustel, üks oli isegi büroos tema kolleeg.

      Aga meeldiva õhkkonna all aimus pinevust. Muidugi: üksteise järel hõigati nad eksamineerijate ja hindajate juurde. Nad olid pannud oma mobiiltelefonid väikestesse kilekottidesse ja jätnud koridori otsa lauale. Ainsana olid lubatud paber, pastakas ja advokaadi eetikareeglite ja distsiplinaarkomisjoni otsustega kaust.

      Aeg oli käes: kohe kutsutakse ta eksamile. Suulisele eksamile, mis peaks näitama, kas temast võib saada advokaat või ei. Kõik senised õpingud kujutasid endast vähemal või rohkemal määral teekonda selle sihi poole. Kaksteist aastat põhikooli ja gümnaasiumi, seejärel õpinguaasta Pariisis – kus ta küll rohkem pidutses Bastille kandis, aga omandas ka sorava prantsuse keele. Kolm ja pool aastat õigusteaduskonnas, kuni bakalaureusekraadini. Ja lõpuks üle kolme aasta tööd advokaadi abina Leijoni advokaadifirmas. Selle aja jooksul oli ta läbinud advokatuuri eetika- ja ametireeglite kursused. Samal ajal oli ta kogunud kokku kõik soovitused, mida tal võib vaja minna. Siin ei käinud asi päris samamoodi nagu tavalise tööotsimise korral, et annad oma kahe lemmikülemuse kontaktandmed. Ei, Rootsi Advokatuur tahtis saada kõikide vastaspoole juristide ja kohtunike nimesid, kellega oled karjääri jooksul kokku puutunud, ning teavet selle kohta, millises seoses nendega kokku puutusid. Emelie puhul polnud see materjal iseenesest väga mahukas, põhimõtteliselt esindasid bürood ka tema juhtumite puhul alati partnerid. Aga ikkagi oli nimekirjas üle kahekümne nime. Advokatuur võtab kõikidega ühendust ja kõik peavad andma hinnangu, kas ta ikka on piisavalt väärikas, et nende pühakotta siseneda.

      Nüüd siis täna: lõpueksam. Kui ta sellega toime tuleb, on muu juba formaalsus. Siis saaks ta end varsti advokaadiks nimetada.

      „Emelie Jansson,” hõikas hääl koridorist.

      Tema kord.

      Eksamineerija ulatas A4-paberilehe. Nüüd oli tal kakskümmend minutit aega, et küsimuste üle mõtiskleda ning valmistuda etteasteks ja eksamineerija küsimusteks. Ta läks rohelise tapeediga tuppa, kus oli ainult tammepuust kirjutuslaud ja tool. Seinal rippus vaselõige, mis kujutas mingit vana kohtuhoonet. Ta lasi esimesest punktist silmad üle.

      KÜSIMUS A

      Arutlege nende eetilise ja valdkonnaspetsiifilise iseloomuga küsimuste üle, mis tekivad alltoodud kirjeldusest tulenevates olukordades.

      Inglise ärimees Mr Sheffield on võtnud ühendust advokaadibürooga Vipps ja palunud abi ühe Göteborgis asuva kinnisvarakompleksi omandamisel.

      Mr Sheffield räägib advokaat Mia Martinssonile, et ligikaudu kümne aasta eest oli sama advokaadibüroo teda aidanud. Toona oli endine osanik Sune Storm aidanud teda ühe keeruka küsimuse lahendamisel. Mr Sheffield väidab, et ta „tunneb end nagu büroo klient ja ootab ka selleväärilist kohtlemist”.

      Pärast paarinädalast kirjavahetust Mr Sheffieldiga hakkab Mia mõtlema, kellega õieti on tegu. Mees ei soovi pangalt finantseerimist ja tahab kogu ostusumma ehk 220 miljonit krooni üle kanda advokaadifirma kliendikontole. Ülekannet ei tehta siiski Mr Sheffieldi isiklikult Suurbritannia kontolt, vaid firmast, mis on registreeritud Briti Neitsisaartel.

      Emelie tõmbas ülesandes paarile sõnale joone alla ja võttis reeglikausta, ent pani selle kohe jälle ära. Enne kui ta hakkab paragrahve otsima, tuleb oma peaga mõelda. Sõnastada küsimused. Eetilised lõksud.

      Kas büroo ja advokaat ei oleks pidanud klienti kuidagi kontrollima? Tegema tema isikutunnistusest koopia või otsima teda büroo andmebaasidest? Kas mister Sheffieldi tuleb tõepoolest büroo kliendiks pidada, kui ta oli seda kümne aasta eest? Millal tegelikult kliendisuhe tekib? Ja mida ütlevad finantsinspektsiooni reeglid rahapesu kontrolli ja tõkestamise kohta?

      Ta hakkas oma plokki märkmeid tegema.

      Uksele koputati: aeg oli täis. Kakskümmend minutit olid möödunud kiiremini, kui ta oli osanud arvata. Ta oli end küsimustest läbi närinud, neli sarnast olukorda kui advokaat Martinssoni ja mister Sheffieldi juhtum. Kõik sisaldasid erinevaid probleemvaldkondi. Büroo meeskonnatöö, tunnistajatega käitumine, juhatuse küsimused. Huvide konflikt.

      Eksamineerija oli kuuekümnendates eluaastates vandeadvokaat, kellel oli peaaegu ebareaalse täpsusega pöetud vunts, ja hindaja, kes oli ilmselt kümmekond aastat noorem, ent proovis välja näha, nagu oleks kakskümmend. Riides olid nad ametlikult: eksamineerija tumesinises ülikonnas ja lipsus, hindaja veinpunases kostüümis.

      „Nii, alustagem siis advokaat Mia Martinssoniga. Kuidas ta peaks toimima?” küsis eksamineerija.

      See oli kolme nädala eest.

      Praegu istus Emelie büroos. Ta peaks tööd tegema, aga ei suuda keskenduda. Nad peaksid iga hetk ühendust võtma.

      Telefon helises.

      „Tere, ema siin.”

      „Tere.”

      „Kuidas sul läheb?”

      „Ma arvasin, et keegi teine helistab. Ma saan täna teada.”

      „Mida? Tööasjus midagi või?”

      „Midagi sinnapoole. Kas ma tegin eksami ära ja kas mu taotlus rahuldati. Kas minust saab advokaat.”

      „Oi kui tore. Palju õnne. Kas sa saad palka ka juurde?”

      „Ma ei ole ju veel vastustki saanud. Ja palka vist juurde ei saa, siin büroos ei ole see väga oluline. Advokaadi tiitel on formaalselt kõige olulisem nendele, kes tegelevad kriminaalõigusega, siis saab neid määrata kaitsjaks ja nii. Minu jaoks on sellel pigem sümboolne tähendus. Siis on terve tee käidud.”

      „No aga ikkagi põnev.”

      Emelie sai ema häälest aru, et miski on halvasti.

      „Kuidas teil läheb?”

      „Nii ja naa.” Ema rääkis venitamisi. „Ma pole isa varsti juba kolm päeva näinud.”

      „Nagu vanasti?”

      „Jah, nagu vanasti. Keset ööd laekub ja eile ei tulnud üldse koju. Kas sa nädalavahetuseks meile ei võiks tulla?”

      „Teile?”

      „Jah, meile.”

      „Aga kas isa on siis kodus?”

      Torus tekkis vaikus.

      Selline oli olnud Emelie maailm terve tema lapsepõlve. Isa tsüklid. Ta ei olnud sellest õieti aru saanud enne, kui kolis kodunt ära, asus õppima Stockholmi ülikooli ja hakkas mõtlema. Aga ta teadis, milline isa võis olla. Milline tema ise võis olla.

      Büroos ei tohtinud sellest keegi teada saada.

      Emelie lõpetas kõne emaga. Ta uuris iseend ümmargusest peeglist, mis rippus raamaturiiuli otsaseinal. Tema tumeblondid juuksed olid lahku kammitud ja kõrvade taha kinnitatud. Võib-olla oli ta end täna liiga vähe meikinud, praktiliselt üldse mitte, kui järele mõelda, aga rohelised silmad näisid ikkagi suured. Tõesti peaks Jönköpingisse sõitma. Vaatama, kuidas isaga lood on.