Sthlm delete. Jens Lapidus

Ta on maailma parim.”

      Aastatepikkused kontaktid sotsiaalameti, direktorite, psühholoogide ja võmmidega on teinud temast eksperdi suure algustähega. Ei olnud sugugi raske taibata, mida nad kuulda tahavad. Keerukas oli selle usutaval moel esitamine. Tõele vastas ainult see, et mõnes mõttes ta arvaski, et tema ema on maailma parim.

      „Ja kuule, Nikola,” ütles Anders. „Hoia end vanadest sõpradest eemale. Kindlasti on nad toredad poisid, asi pole üldse selles. Aga sealt tuleb ainult palju probleeme. Jama, nagu te ütlete.”

      Chamon näppis oma palvehelmeid. Ta oli vähem kui kolm kuud tagasi load saanud, aga Audi, mille najale ta nõjatus, näis veelgi uuem. 20-tollised veljed sätendasid nagu Nicko kuldne rist, kui see veel uus oli. Nicko teadis, et A7 oli sõbra onupoja oma, aga kui sellisesse kohta sõita, siis tuli kuidagi märku anda, et tegelik elu on hoopis teine.

      „Meksthina?”

      Nikola irvitas ja pani tubaka huule alla. Ta vastas samas keeles. „Abri, tõmbame minema, teeme nagu Zlatan.”

      Enamik tundis teda Nicko nime alla. Aga vennad hüüdsid teda mõnikord Piiblimeheks, sest nende arvates meenutas tema süüria keel seda keelt, mis oli kirjas vanades raamatutes. Kõik olid ikkagi sillas: Nikola oli nende ainus mittesüürlasest semu, kes valdas nende keelt. Aga mis seal õieti imelikku oli? Ta oli ju nendega koos üles kasvanud. Vanaisa oli õpetanud teda kohalikke kombeid üle võtma.

      „Mis mõttes Zlatan?”

      „Kübaratrikk, vennas. Ma sain siin ühelt tüübilt, kes mulle teene võlgu oli, kolm joint’i. Tõmbame need kohe ära, kui koju jõuame.”

      „Sa oled ikka hea mees küll. Kohe läheb asjaks ka või?”

      Nikola teadis, millest ta räägib. Yusufi küsimusest. Asjast.

      Otse Isaku heaks. Nagu päris juba.

      Nad hakkasid väravate poole minema. Hoovis olnud poisid tõmbusid eemale, kui Nikola ja Chamon lähenesid.

      „Tonksu oled ka ikka saanud või? Su viimase linnaloa ajal me ei jõudnudki kokku saada.”

      „Hell yeah, mina olen näinud rohkem perseid kui naiste peldiku prill-laud Stripis.”

      Chamon irvitas. „Walla.”

      Nad avasid värava ja astusid välja. Kevadine valgus oli ere. Puude lehed olid helerohelised ja meenutasid kujult pisut kanepilehti, kuigi olid suuremad. Sandra ütles, et neid nimetati kastaniteks.

      „Kurat, ma panen need lehed Instasse piduliku päeva puhul üles, siin kandis viibin ma viimast korda elus ja ma olen neid puid oma aknast aasta otsa vahtinud.”

      „Kas sul on Instagram?” küsis Chamon.

      Enne kui Nikola vastata jõudis, kuulis ta selja tagant häält. „Nikola, kas sa võiksid korraks siia tulla?”

      Nad pöörasid ringi. Sandra seisis väraval ja säras üle kogu näo. Veider: ta nägi täitsa kena välja.

      „Mis on?” küsis Nikola.

      „Ma tahaksin sinuga veel ühest asjast rääkida. Tore oleks, kui sa saaks.”

      „Aga ma olen ju juba läinud, Anders ise kirjutas mu veerand tunni eest välja. Nüüd otsustan ise oma elu üle.”

      „Ma tean, sul on õigus. Aga see on tähtis asi.”

      Nikola vaatas Chamonile otsa. „Ta on nii kuradi tüütu.”

      „Oli ta okei või mõrd?”

      „Täna või?”

      „Ei, see aeg, kui sa siin olid.”

      „Ega tal tegelikult häda ole. Ta tahab ainult kõige paremat, tead küll, millised nad on …”

      „Ma tean, aga siis võid ju talle vastu tulla. Sa oled vaba mees. Mine tema juurde ja kuula ära, mis tal öelda on, siis kaome siit.”

      Sandra läks ees peahoone poole. Nikola kõndis talle järele.

      Niipea kui ta majja astus, sai ta aru, et asi on pekkis. Ta ei osanud öelda miks, aga selline tunne tuli lihtsalt. Siiski läks ta Sandrale ühte niinimetatud juhendamisruumi järele.

      Siin oli rahulikum ja puhtam kui kasvandike ruumides. Seinal oli mingi infoplakat: Õpilaste turvalisus võrgus. Osale internetipäevadel!

      „Mis sa arvad, kas sa jätkad oma praktikakohal?” küsis Sandra.

      „Ma ei tea.”

      „Elektri- ja telekommunikatsiooni valdkond oli vist?”

      „Jah.”

      „Ja varsti on suvi käes, mõnus, eks?”

      „Yes.”

      „Kuidas tunne on?”

      „Mis mõttes?”

      Mis siin õieti toimub? Sandra proovis juttu ajada, nagu nad oleksid mingid sõbrad – aga Nikola oli selle kohaga lõpetanud: ta võttis lingist kinni, et ära minna.

      Siis sai ta aru. Üks teine uks avanes ja sisse tuli see värdjas Simon Murray.

      Sandra pidi teadma. Simon Murray oli pollar. Erariietes uurija, kes oli pidevalt Nikola ja poiste ajudele käinud. Kes peatas nende autosid ja käis nende vanemate juures. Kes ilmus alati välja nagu hüpiknukk Chamoni maja juures, kasiinos, O’Learyse baaris. Ta esindas projekti Hipogrif – Söderorti ühendatud jõud turvalisema linna nimel, nagu nad oma leiutist nimetasid.

      Simon lehvitas ühe käega.

      „Kuidas Nikolal läheb kah?”

      Sandra juhtis nad teise ruumi. Laual olid mõned kohvitassid.

      Simon sulges ukse ja võttis istet. Nikola jäi püsti. Ta võinuks siit vabalt minema jalutada. Simonil ei olnud mingit õigust teda kinni hoida või üle kuulata. Temal ei olnud sellele pollarile midagi öelda.

      Simonil olid lühikesed heledad juuksed ja mustad saapad. Randmel kummirihmaga pulsikell. Parasjagu liibukad sinised teksased ja hall pusa, mille rinnal tekst G-Star. Ta nägi välja nagu alati: sündinud võmm. Midagi on tema poorides, tema DNA-s. Nikola ei mõistnud, kuidas see tüüp sai üldse erariietes politseinikuna töötada, kui kõigile oli juba kaugelt näha, kellega tegu.

      „Ma tahtsin sulle ainult paar küsimust esitada, Nikola, kas sobib?”

      „Ei, ei sobi. Mind lasti just välja.”

      „Sandra ütles jah. Oleks vist kohane õnne soovida?”

      „Soovi või ära soovi.”

      „Nicko, see pole mingi suur asi. Ainult viis minutit. Kas sa kuulad mind?”

      „Te olete ussid.”

      „Kas sa vihkad politseinikke?”

      „Ma ei ole kunagi kohtunud hea politseinikuga.”

      „Seda on kurb kuulda. Ma ei soovi sulle halba. Ausõna.”

      „Mõttetu jutt. Kas sa tahad mind millegi eest kinni võtta?”

      Nikola mõtles pihta pandud arvutitele, mida ta oli aidanud vahetult enne siiasaabumist transportida, või sellele hirmust püksi teinud kutile kõrvaltoas, kellelt ta kasseeris mõne kuu eest sisse kümme tuhat, sest ta oli proovinud hakata koridori korrapidajaks. Siis mõtles ta sellele metsavärgile, kui Chamon oleks äärepealt ära pööranud. Toona tulistasid nad üht meest. Aga no mida perset – see oli ju üle aasta tagasi. Selles ei saanud asi olla.

      „Ma ei ole siin selleks, et sind kinni panna,” ütles Simon. „Mul on lihtsalt üks küsimus.”

      Nikola seisis paigal. Yusuf ütles ikka, et mõnikord on mõistlik võmmide küsimused ära kuulata, et aru saada, kui palju nad teavad.

      „Mind huvitab see kohtuprotsess, millest jutud käivad,” ütles Simon. „Kas nad on palunud sul selles osaleda?”

      Ajus