Orjapojad. Jaan Oks

vabadike ja saunikute juurde. Neil on juba lapikene maad ja selle keskel eluonn vana-Eesti stiilis (ehituseviisis) üles ehitatud. Nõndanimetatud saunamehi siin palju ei olegi. Talud on väikesed ja harva tuleb ette, et mõne õue peale ka saunamehe korter on mahutatud. Sarnased elukoopad tekivad seal, kus pärisperemeestel suured ostetud kohad olemas on. Saunas kasvatatakse siis tööjõudu ja abi laialise majapidamise jaoks.

      Meil on aga palju mõisasaunikuid, nn. vabadikke. Mõnes külas on niisuguseid rohkemgi veel kui renditalusid. Mõisa poolt on paari vakamaa suurused maatükikesed kuhugi võsastiku äärde või kivise karjamaa peale jäetud, ja inimesed on nendele näljalapikestele omad elukorterid üles teinud. Neil on nüüd oma majakene – olgugi kitsas, vana ja viltuvajunud, aga parem ikka kui täiesti ilma peavarjuta.

      Rentnikul on ju korteri poolest veel pahem lugu: et elab ainult laenatud üüriruumides! Majakese ümbruses on kartohvlimaad, kuhu ka tubaka- ja kapsalavad on paigutatud. Heinamaad vabadike platsidel pole olemaski – ja see on suur puudus. Kõige tarvilikumate koduloomade – lehma ja paari lamba – kasvatamine on sellepärast suurte raskustega ühendatud. Halvemat heina mõnikord mõisa heinamaalt saab raha peale teha, aga ka niisugune loomatoidu muretsemise viis on vaevaline, sest tingimused muutuvad ja lähevad halvemaks. Ka karjamaad ei ole. Külakarjamaa õiguse eest makstakse looma pealt jällegi. Kõik need lapikeste rentnikud maksavad mõisahärrale mitmed rublad “suitsu eest”, nagu öeldakse. Tõuseb ju suits õhku ja see on ka kõige täiega maa peremehe omandus. On ka niisugused inimesed oma hütikestega veeloikude servadel ihuisandale väga tülikad, kohutavad ju jahilinnud ja jänesed nende seisupaikadelt ära.

      Rendikohapidajaid, nõndanimetatud puumaamehi, on vist kõige rohkem. Need nii palju maapuuduse ja nälja üle ei kaeba kui eelnähtud maatainimesed ja vabadikud, aga rentnikel on jälle omad puudused ja hädad, mis mitmevärvilisi nutulaulusid sünnitavad ja üles kasvatavad. Kõrgele keerutatud rent pitsitab majanduslikult kehva peremeest kõige valusamini. Iga aasta maksku rentnik oma taluräbala eest summakene rublasid välja, aga ikkagi ei vähene peale pandud maks, seevastu veel kasvab koguni sedavõrd, kuidas ihuülema tujud seda tahavad. Kaua ei saa rendikohapidaja higist välja kistud kopikate peremees olla. On pool aastat kõige hingega raha korjatud, kõik elulahedused ära põlatud, ka nii pealetungivad elutarvidused armutult eemale tõrjutud, – siis viib rentnik kukru ainsa varanduse oma härrale, tema ise ja perekond jäävad järele haletsema. Uue poolaasta lõpul on seesama kiusatus kordumas. Terve aasta pikkuselt on rentniku nüridel mõtetel üks ja ühine keskpunkt, tema vaeva- ja tööviljal ainukene suur kuristik, kuhu nii paljugi sisse veereb, ilma välja tulemata. Selle tagajärg on nälgimine mitmeharuliste vajaduste poolest ja kibedad päevad. Rendivõlg on nagu patuvõlg, mis iialgi tasa ei saa. Mõistatuslik on see, et kõik need teopäevad, see kuld ja hõbe, mis maa eest aastate jooksul on ohverdatud, mitte ribakestki veel vaevanägija omanduseks ei tee…

      Rendikohapidajad nurisevad nii sagedasti maa halbuse, viljakasvatuse vähese võimu üle. On tõsi, et siin peapõhjuseks ju maapinna ollustevaesus on, aga mõistliku harimise puudus paistab ka lausa välja. Ärakurnatud tööline oma isandalt laenatud põllul ei hari temale kätteantud maad kaugeltki nii hoolega, kui seda pärisperemees teeks. Tõuseb põllu headus hoolsa harimise järele – tõstetakse ka teataval pool renti proportsionaal-astetes. See on juba igaühel nähtuste järgi ära õpitud. Rammusamad põllud, paksurohulised heinamaad ahvatlevad asjahimulisi ostjaid ligi. Rentnik, kes uuenduste hakatusel veel tagavarakopikaid ei ole suutnud koguda, põgenegu ise oma perekonnaga ja majapidamise-koludega eemale ja andku uuele peremehele aset. Õnnis rentnik võib mahajäänud koha üle ainult kadedust ja haledust tunda – muud midagi. Sellepärast ei julgegi paljud oma põldusid ja heinamaid parandama hakata: nad kardavad võõrsilt ostjaid tulevat siis, kui omal eesõigust võimalik veel tarvitada ei ole. Laenuga, nimelt ainult laenuga kohta ostma hakata – see on ju peadmurdev ettevõte. Pealegi olid laenutingimused siiaajani kaunis laheduseta. Ainult ühelt poolt oli see võimalik – sealt, kust kõik sobitused tulevad. Nüüd oodatakse rentnike poolt suure põnevusega Vene sisemaa põllupankade tegevuse laialilaotamist ka meie emakese üle. Siis vast saavad mõned vasallikesed või õigemini – nende järel rändav sugu ükskord näha, et nad oma leel istuvad ja halle kivisid mustaval põllul omaks võivad tunnistada.

      Paljugi veel võiksime puumaameeste elu puudustest pajatada, ümbritsevate tingimuste üle nuriseda – aga see viiks väga pikale. Vaatame ainult veel maaharimise rohkem silmapaistvaid nõrkusi. Põld on kolmes väljas – see on peaaegu igal pool. Kolmepõlluline põlluharimisviis on põlluteadlaste poolt juba ammugi äraelatanuks peetud. Põllutööriistad on kivi- või pronksiajajärgust päritud. Ühise šablooni järgi ehitatakse veel paljugi puuäkkeid ja konksatru igal kevadel. Ader – on nõndanimetatud Saaremaa ader, nõnda siis eht maatõugu – vist vastupidav ja kliimakohane oma raudninaga. See tööriist aina kriimustab põlluturja – õige harimine on võimatu. Ülepea on viljakasvatamiseks maad veel õieti vähe – võrdlemisi vist veel vähem kui mujal kodumaa nurkades. Heinamaad ja karjasöödid on küll laialised, aga suur väljalaotus ei avita palju: neil ei ole asjakohaseid omadusi. Ja see ei ole ka imestamist väärt. Üsna loomulik ju, et ema-maakene, mis muinasjutulise veeuputuse päevist inimese käeosavusi maitsta pole saanud, – oma poega rikkalikult ei õnnista. Maaema parem poeg – põlluharija – peab truult oma sünnitajat ja kasvatajat teenida tahtma ja mõistma – siis vast on temal õigus käsi tasu vastuvõtmiseks välja sirutada. Heinamaad on iga talukoha jaoks vähemalt kolm kuni neli korda rohkem kui põldu, nii et siin maad nii palju tugeva tööjõu ja teadusliku tööosavuse puudumisel põdemas on. Aga meie mehed lähevad igal kevadel jälle suurtes hulkades suurele maale tööle, kodukohakesi naiste ja väetimate laste hooleks jättes…

      Teine rentnike liik on kroonumõisate rendikohapidajad. Nende elutingimused on pärishärra laenulistega võrreldes palju lahedamad, majanduslik elujärg märksa tugevam ja olukord kindlamate aluste peal. Juba eluhooned on nägusamad ja parema põlve tunnistajad. Eemalt külale liginedes võib igaüks juba küla välimuse üle otsustada, on siin kroonu- või pärismõisa valitsus. Pärismõisa rentnikud elavad kohtades ajutistes korterites, kuna suitsenud ja poolmäda peavari härra varanduste hulka on arvatud, olgugi et rentnik või tema esivanemad selle koopa oma kulul on üles ehitanud, – saks on aga oma looduseriigist palgid andnud. Niisugustes hoonetes peavad inimesed ja terve majakraam ühes suitsema, rohkem veel kui samojeedid rasvalõhna sees, umbes nagu suitsukalad… Kroonu- või “kuninga”-valla meestel on aga igal pool omad, enam-vähem korralikud eluhooned ja muidugi ka keset katuseharja valge suitsutoru. 3. novembri manifesti järgi on kroonuvalla rentnikel ka siiaajani nõutav kerge rendimaks 1907. aasta peale täiesti maha jäetud, kuna 1906. aastal pool osa sellest veel sisse nõutakse.

      Õnnelikke kohaomanikke on siinpool veel õieti vähe. Ainult mõned üksikud talud suure küla või mitme väikese külakese kohta on päriseks omandatud. Kohaomanikeks on üksikud saanud, kellele saatus kuidagi nagu kogemata kopikaid sülle on puistanud. Mõni oli heal ajal, kui tööandjad alles lollid olnud, kusagil töömeeste salga eesotsas podrätšikuna – tööeestvõtjana – ja sai siis “kauba vahelt” mõned rublad; teine jälle oli eluaegne mõisateener jne., aga väikeste kohtade peal näljutamise abil osturaha teenida – läheb praeguste vangistavate olude ja mahasuruvate tingimuste all küll vähe korda.

      Lõpetan seekord selle nõrga kirjelduse, mille peajooned ka eemal elavate külakodanike elutingimusi vist puudutama saavad. Loodame ja ootame kainelt põlve paranemist ja liginevaid uuendusi.

      1906

      MEIE KÜLA LÕBUASI

      Nii vana vist kui meie ajakirjandus, on ka see tuttav kaebehääl ajalehtede külgedel kõlbelise lõbu puuduse üle külarahva keskes. Sada ja tuhat korda on kaastundlikud kirjasaatjad sellepärast avalikult nutnud ja kulunud lausekestega tähendanud: hariv lõbu puudub, seltskondlik elu on “lapsekingis”, vaimuelu “magab”, seltsielust “võetakse vähe osa”, ajalehti loetakse “vähe”, ja terve rodu veel sarnasesisulisi targutusi, mida meie ikka jälle kordamas näeme. Kõik need kaebused ja otsused, mis siiaajani külaelanikkude seltskondliku elu kohta on antud, on peaaegu kõik, õigusega aga suuremalt jaolt nii kurvatoonilised, etteheitvad ja mustavärvilised. Sarnased reakesed on ennem nagu süüdistuseks ja nuhtluseks,