Orjapojad. Jaan Oks

külaelanike klassis on omad, üksteisest enam-vähem eraldatud jaoskonnad. Linlased nimetavad külades elavaid inimesi lihtsalt maainimesteks, ja kui veel õieti suurt vahet tahetakse teha, siis trehvatakse vanema soo liikmeid veel “matsi” kulunud nimetusega. Elavad ju linlasedki maal, mitte siis õhus ja vees, nii et see esimene nimetus küll väga üleüldine on ja igale kaaskodanikule paras. Tõsi ju küll, et siin maa peal nii paljudel väga kitsas on, endine isade maa on nüüd üksikute isandate päralt, aga tiivad õhku lendamiseks puuduvad meil – need kasvavat alles pärast… Niisiis tallavad suured inimestehulgad võõrast pinda, ainult jäljed jäetakse maaomanikule tasuks järele. Need majalised üksikute inimeste maalapikeste peal peavad aga sellega rahul olema ja kannatama, – nad on ju seda küllalt õppinud. Muistsest põlvest meie ajani on alalõpmata vaevakannatamist külge kasvatatud, miks ei peaks siis viimaks mitte mõju näha olema. Inimene harjub ju viimaks kõigega ära – ka põrguski, nagu keegi naljahammas on arvanud. Nagu pisielukad veetilka omaks ei või nimetada, nii ei ole tuhandetel inimsoo liikmetel ka oma isamaad leida. Nad on ilma sündinud, kui see juba täis oli – niisiis väga hilja. Selle eksituse eest peavad nad siis oma ainsa kauba – tööjõu ja osavuse – turgu tooma, kus üksikud ta osavasti oma elulaheduste kasvatamiseks ja liialdamiseks ära pruugivad. Nõrgad ei jaksa muud teha, kui põgenevad nälja eest ja pikendavad niiviisi loomusunni järele sellevormilist elu.

      Oi – elamisõigus läheb kalliks maksma, tasu, mida võõra õhu rikkumise eest makstakse, on nii suur, kauavältav…

      Tahtsin siinkohal maaharijate ja ülepea külas elavate rahvaliikide rohkem nähtavaid elujoonekesi valgustada. Selleks võtsin udusema nurga kodumaa küljelt, kust mõnda õiget sulesihikest läbi tõmmata tahtsin.

      Saaremaa oli orjade saar – ta on seda osalt praegugi veel. Siin on maapind niisugune, et tuhanded, kes midagi saada tahavad, palju peavad vaevlema ja rüselema, higistusi ja pigistusi tundma. Igal üksikul on küll omad elutingimused, aga paljudel on ümbritsevad olud nii sugulased, et ühiste elutingimuste omanikest jälle salgakene kaasvendi välja kasvab. Need liigid tunnevad siis nagu ligemal olevat, sest neil on ühised kasud. Ja kasude eest võitlemise viis on kõige loomulikum, kindlasti põhjendatud. Hallitanud rahvusvõitluse asemel on nüüd ju igal pool parteide heitlused.

      Nii jaguneb ka külaelanike klass mitmesse jaoskonda. Siin on kõigepealt kodutud teenijad – mõisapõllutöölised, talusulased, ümmardajad, suvilised ja ülepea kõik vallalised inimesed, kellel kestvat elukorterit, peremeest jne. ei ole. Kui meie ütleksime, nagu harilikult ikka tehakse, et nende elukord halb on, sellest ei oleks veel küll. Vähe nüüd ilmas inimesi leidub, kelle seisukord tõesti kiiduväärne oleks. Pealegi on niisugune üleüldine otsustamine väga kõikuv ja igaühe maitse asi. Sellepärast peaksime siin küll rohkem peatuma.

      Siin mõisates palju elukutselisi tööorje – moonakaid – ei olegi. Saaremaa isade elukorterid jäävad juba välimuse poolest oma kindlamaa kaimude lossidest enam-vähem taha – ja nii on vist lugu ka üleüldise majandusliku seisukorraga. Mitme valla mehed teavad “oma” härra vaesuse üle kõnelda. Sellest siis tulebki, et üksikud mõisnikud siin endale kindlaid aastamoonamehi ja “vaimusid” naiste sugukonnast jaksavad pidada. Mõisa välise töö tegijad on enamasti igal pool rendi seletajad. Rentnik, kes kuidagiviisi rohkearvulisi rendirublasid muidu ei oska kokku kaapida, paneb veel vana orja kombel kellegi perekonnast mõisa teovaimuks. Poisikesed-perepojad, kes veel suurele maale teenistusele ei jaksa rännata, peavad siis saksa teenima. Ka taluneiukesed peavad sedasama tegema. Kui rentnikul oma perekonnast parajat töölist mõisa saata ei ole, siis peab ta omale kellegi suviliseks palkama, võtab sellele siis mõisas päevad ja maksab kõrgemat palka kui kodusele palgalisele. Mõisatöö olevat palju raskem. Seal on ju veel päikesepäevad ja pooletunnilised söömaajad, kuna kodus ikka vähe kergemalt läbi võib saada. Kodutööline saab ometi tööliikide vaheaegadel unegi täis, aga mõisa põllutööline ei tohi ju kodus iialgi päikest näha – ei õhtul ega hommikul.

      Peale selle aitavad armulist mõisahärrat ta suure majapidamise juures veel vabadikud ja saunikud – enamasti naised, kelle kaasad jällegi kaugemale toitu otsima on lennanud.

      Veel midagi on ajukas ja tark saks oma töö edendamiseks välja mõtelnud. Mitmetes mõisates peavad rentnikud kui härra otsekohesed alamad määratud osa tööd põllul ära tegema. Kõige kibedamal tööajal, siis kui kuiv hein ootamas või vili põllul pudenemas on, toob mõisakubjas külasse käsu, et aeg on härra päevi äraseletama minna. Teistkordne käsk ja kutse on juba ähvardusega soolatud. Vana tuttav lubamine: ma viskan su kohast välja – mõjub palju ja aramad, need, kes oma härra ees ikka ausad tahavad olla, on juba esimese kutse järel mõisapõllul oma perekonnaga tööl. Kui tülikas sarnane tingimus rentnikule on, sellest saab küll igaüks aru. Iseäranis seal, kus talukoha peal tööjõud väikene on, teeb mõisale abiandmine palju tüli ja kahju, kui oma tööjärg ootama peab.

      Võtan siin ühe mõisarentniku, aastarent on 80 rubla. Sellest peab ta härra nõudmise järele 16 % ära tasuma. Ta niidab mõisa heinamaal 8 niidutükki, igaüks poole dessatini suurune, ja võtab ka loo maast ära. Niidutüki hind arvatakse ainult 30 kopikat ja lootükk – 15 kop. Nii läheb mõisnikul siis dessatini heina kokkupanemine 90 kopikat maksma. Sügisel lõikuse ajal peab rentnik jällegi kaheksa päevajao rukist ära lõikama. (Rukkitüki suurus on umbes ⅓ Liivimaa vakamaad.) Päeva eest arvatakse 35 kop. Peale selle veel 3 vakamaad otra ära niita ja kokku panna – 105 kop. odra vakamaa eest. Kõike seda tehku rentnik talutöö kõrvalt, kõige kiiremal kokkupanemise ajal. Kontrahtides, kui neid ülepea on – pole palju sellest lausutud – niisugused on ainult rendiandja ja rendivõtja omavahelised tingimused või õigemini rendiandja nõudmised, mida rentnik täitma peab, et mitte eluaset kaotada.

      Mineval aastal olnud mõisaomanikud niisugustes nõudmistes palju pehmemad – täitmata jätmise puhul tapeldud palju vähem kui harilikult – teavad rentnikud rääkida. Et mõisates kindlaid töölisi ei ole, siis kannatasid mitmed läinud aasta liikumiste ajal tööliste puudust. Mõnes mõisas ei olnud novembrikuu keskkohast kuni uue aasta päevadeni ühtegi sulast. Selle poolteise kuu jooksul vedasid tööliste ülevaatajad – kupjad ja aidamehed – ise heinu metsast koju – loomad ei või ju söömise vastu streikida.

      Tööliste palgad on ju tuttavalt väikesed: elamiseks pisut, suremiseks palju. Oma 40–50 rubla suve pealt ja veerandsada talvetöö eest sulane ikka saada võib. Noh, aga selle eest peab ta ka palju pastlaid ja pükse ära kulutama. – Need on mõisa hoolitsemisväärsed tööorjad.

      Taluteenijate seisukord on veidi lahedam kui moonakate oma. Siin palkavad väikemaapidajad puuduvat tööjõudu enamasti ainult suve peale. Suviliste kaubaaeg vältab jüripäevast mihklipäevani. Peale ülespidamise makstakse naisterahvastele 30–40 rubla ja meesterahvastele poolesaja rubla ümber. Enamasti tasutakse töö eest viljaga ja mitmekesisel näol. Raha on ju nii väga vähe liikumas, ja vanem kauplemisviis – vahetamine – on mitmel pool tarvitusel.

      Talukohad on siinpool suuremalt jaolt väikesed, nii et üleliigset tööd, nagu seda suurematel kohtadel ette tuleb, mis töölisi vaevaks, ei ole. Peremees – nii palju kui küll rentnik selle nime vääriline on – on ise alati ees ja taga – nagu üteldakse, nii et ta peremehe muresid kandev sulane on.

      Suvilisteks ja ümmardajateks on enamasti vabadike ja saunikute tütarlapsed, kelle osaks pole antud oma põllul, olgugi rendimaa peal, töötada. Talvel elavad suvilised suvisest teenistusest, valmistavad kehakatet ja kevadel otsivad jälle uut leivavanemat, või lähevad teatud peremehe juurde suve üle elama.

      Sulasteks on ainult noored poisikesed või jälle vanavõitu mehikesed. Tugevamad töömehed ja osavamad käed jätavad kodusaare maha ja otsivad kaugemal enestele ülespidamist.

      Kõigil maata ja päris elukohata vallalistel inimestel on vist ühine soov: peaks ometi vähegi maad saama! Maanälg on ju põline ja nagu külgehakkav – see ei vähene. Külas elavad inimesed nagu oleksid maaga rohkem sugulased: kindlasti armastatakse maaharimist ja oodatakse seda au, et võimalik oleks tükikestki sellest suurekera pinnast omaks nimetada. Siit ongi see kirglik, aastast aastasse järgnev “hingemaa” ootus elule tõusnud. Möödaläinud liikumiste ajajärgul arvati juba ka hingemaad kõige heaga ühes liginevat.