Orjapojad. Jaan Oks

enam nii peenikest lõnga, nii head linast riiet teha kui vanad inimesed tegid. Mõnes asjas on nüüdsed naised ja neiud muidugi ees – aga on ka mitmed muistsed naisterahva näputööd õieti peenemaitselised ja ilusad.

      Lühikesel töö- ja teenistusallikate ülevaatel leiame, et mitmedki tööstusliigid veel väga kängus on. Raha on rahva käes nii vähe, et mitmedki rattad selle puudusel käima panemata peavad jääma. Elame siin kehval saarel nagu rahajumala selja taga, elutarvidused suurenevad ja kasvavad ajaga ühes, sellega ühes suurenevad märksalt ka majapidajate väljaminekud, kuna sissetulekud vanu radasid käies ikka endiseks jäävad. Parandagem ajakohaste uuenduste najal meie majanduslikke olusid, siis valmistame ühes sellega teed parema hariduse oluliseks saamiseks. Hea varanduslik seisukord edendab – nagu elu seda näitab – enamasti ka vaimset elu. Maksab küll ka siin ilmas rohkem elulahedust maitsta.

      1905

      LIHTNE JAHILUGU

      Jõulu ootel on igaühel midagi toimetada. Peremees keedab koduõlut, ema norib külast sepikupärmi, peretütar pöörab aluskuue ümber, kirjanik vaevab ennast jõulujutukese juures ja pisikesed poisid õpivad laulusalme.

      Lumetorm on juba mitu päeva väldanud. Palju puhast, valget lund on maas, nagu seda enne iialgi nähtud ei ole. Inimesed aina rõõmustavad tormide üle: siis saab ju hea tee ja teed mööda võib vabalt igale poole sõita. Torm on tee ettevalmistaja ja sellepärast väga mõnus ja meeltmööda nii mitmelegi. Tormi järele tuleb kena, pehme ilm, teavad inimesed rääkida, ja siis sõidame kiriku ja laulame: “Suur jahupõld on taeva all, kõik vaev on otsa saanud.”

      Oodeti – loodeti… —

      Jahiseltskonnal oli suurepärane ettevalmistusaeg. Kärsitult ootasid nemad tormi vaikimist. Ihusid vanemate õnnetoovaid mõõkasid ja hõõrusid püssiraudasid haljaks. Sagedasti käis üks või teine jahikalendrist vaatamas, millal paras aeg oleks saagile minna, aga sealt leiti ikkagi veel täisruut. Ja jahimehed märkasid, et veel aeg ei ole, ning pidid veel ootama. Kardeti, et lund nii palju sajab, et viimaks loomajälgi sügavast lumest leida ei olegi… ja see oleks õieti paha.

      Kurjade inimeste tahtmisjõud on nii suur, et see ka taeva peale mõjub. Taevas pandigi kinni.

      Vaheajal oli mõni nälginud jänesekene või emata rebasepoeg – kes neid teab! – õunapuuaedades käinud. Hundid ja karud ei ela metsas ja nii jäigi süü ainuüksi jäneste peale…

      Missuguste loomade või lindude peale meie jahiseltskond verejanu kustutama läks – juudas seda teab! Nemad olid, nagu öeldakse, kõige peale valmis. Olid partisid põmmutanud, jäneseid tapnud, tetri surmanud ja metskitsi teise ilma saatnud – ülepea igasuguseid loomasid ja lindusid, võib-olla ka kahepaikseid, kahejalgseid… Tänane tuju ei olnud mulle veel teada.

      Ühel päeval – seda nimetati lihtsalt pudrupööripäevaks – kui kõik vaikne oli, kus värske tuul mõne tihedama põõsa ääre alt veel lund välja kiskus – läks jahimeeste kauaigatsetud soov täide: nad ruttasid välja jahile. Mõned talupojad läksid tasu eest saagi kinnipüüdmisele abiks. Oma tökatiga määritud saabastega roojastasid nad puhta lume ära… Neil ei olnud küll enam ühtegi tapariista, maha arvatud pastlanõel ja naaskel kodus kapi peal, aga suuga võib ju ka palju teha… Süütu looma paneb juba paljas kisa värisema.

      – Jahilõbu oli lõpetatud – vist sellekohase kalendriseaduse järgi; toorest kõdi, mida niisugune käik sünnitab, oli palju maitstud. Siis pöördi koju. Metsalased olid palju rahulikke metsakodanikke oma seisupaikadelt ära ajanud… pesakohad osalt ära tambitud ja küttide poolt purustatud… palju metsakodanikke oli ratsapiitsadega läbi pekstud, maha lastud ja kodus koka poolt üles poodud…

      – Tuttavad röövlinnud murdsid metsas palju väikseid tihaseid ja varblasi, kellel jõud vastuhakkamiseks puudus, ära. Viimased olnud selles süüdi, et valjude tuiskude mõjul röövlindude toit vähenema hakkas, kuna väikestele küla lahkete inimeste poolt ikkagi midagi kätte riputati.

      Iseäranis agarad olid nende seast – linnukeeles öeldud – p-asknäärid ja v-areste suguselts. Meil asub teatavasti kaks vareste liiki: ühed on üleüldse mustad, teised muidu pehmete sulgedega kaetud. Ühtviisi on need mustad ja hallid varesed kahjulikud – seda nägime viimasel murdmise puhul… (Et vahet teha, siis kirjutatakse ka lihtvaresed ilma kuuevärvi nimetamata v-ga, nagu siingi.) —

      Külarahvas oli väga kurb, et jõuluteed ei saanud: värske lumi langes nagu vaht hädise sula mõjul kokku.

      Inimesed hakkasid jäneseid kartma… Jahikalendris on suur ruut.

      Juku ei laulnud iialgi enam tuttavat rahvalaulu: “Saksad surevad, mõisad põlevad! Mamma pani supi sisse sibulaid” jne.

      Õpeta, aga katsu sa, kurat, targaks teha!..

      Kõik asi kuivab kokku, nii ka endised padrikud ja peiduurkad olid kuhugi rahakotti pugenud. Aeg kõik asjad lõpetab ja mehe metsamurdjaks õpetab.

      Võsastikus said mehed oma endiste guvernantedega kokku ja hakkasid siis armastust avaldama – oh ei! nad silmitsesid neid vanemate harimise taktikeppisid kaunis igapäevase näoga. Aga selga nende poole veel mehikesed pöörata ei julgenud – niivõrd pühaks pidasid nad veel kultuura ajalugu. —

      Õhtul õppisid lapsed tuttavat jänese ahastuslugu ja deklameerisid nutulaulu toonil ikka korrates: “Oh kui rasked on me päevad, seda kõik me vennad teevad”… Tuupimistuhinas ei vaadanud haridusjüngrikene kordagi raamatusse, et ta oleks ometi arugi saanud, kuidas köster need sõnad oli teinud. Hukkaläinud laps, niisugune!

      Vanamoor ja isaisa õhkasid kurusuus oma jumalate poole ja kaebasid hukkaläinud (nii nagu soolamata Muhu silgud hukka lähevad) laste üle ja soovisid ümberpööramist (ehk pea peale kukkumist).

      Inimesed said sellest asjast igaüks omamoodi aru. Ühed arvasid, et need on viimsepäeva märgid, teised jälle – Jumala vits; aga oli ka neid, kes suures nutumeeleolus arvama hakkasid, nagu tuleksid õndsad Alberti ajad jälle tagasi… —

      Kui Pärdi Mart teisel hommikul vara Altsoo suurest küünist heinu läks tooma, leidis ta oma suureks imestuseks terve partii tuttavaid mehi lammaste jõuluheinte sees magavat. Need olid: 1) suur rendivõlgnik Aleksander Toom, 2) “Teataja” jünger ja uskmatu mõisamoonakas Ahjukotsi Peeter ja veel üks teine teovaim, 3) noor kooliõpetaja, 4) vallakirjutaja abiline ja 5) veel mõni tuttav mees, nagu kuulus salakütt jne. jne.

      Mart rääkis, kuidas külas asjalood olid. Ja nemad läksid tagasi, igaüks oma paika.

      1906

      ÄRAUNUSTATUD KASVATUSEVIIS!

      Peksmine on tervisele umbes niisama kasulik kui aadrilaskmine ja kuputamine, – seda on juba ka doktorid tõestanud. Ainus asi, mis selle, iseenesest ju nii süüta toimetuse juures veel halbuseks on, on tuttav valu ja kibedus, mida sarnane rahvalik harimisviis sünnitab. See on jälle tehnika puuduliku ja aeglase edenemise viga ning selle all kannatame igal pool, kus üleüldine edenemisvool “loomulikult” edasi liigub.

      Mille all siis meie kannatame?..

      Ihunuhtlust läheb kõigepealt lastele tarvis – seda tõendavad mõned meie kasvatusteadlased ja terve kogu isasid-emasid targa ja vaga Siiraki eeskujul. Ühed teevad seda põhimõtteliselt, teised jälle tegelikult.

      Olgu nüüd sellega lugu kuidas ta on. Laps on ju nõrgem ja uuemate uurimuste järgi on igal tugevamal õigus väetimat rõhuda… Pealegi ei ole ju lastekaristamine ka kuigi raske töö, kuna omajõuliste läbisugemine palju rohkem jõudu, julgust ja tahtmist nõuab ja nii kõigiti täbaram on kui pisikeste sunnikute piinamine.

      Jäägu siis vanematele, kes korralikult teatris ja tsirkuses ei saa käia, seegi sport, et nad oma lapsi tuttaval kombel harida saavad.

      Vanadel inimestel on aga kohus, mis igasuguse nahakriimustamise viisi hukka mõistab. Paljud asjad, mis seaduses keelatud on, jäetakse ju ka tegemata, aga mitmed teevad ka niiviisi, et see ilmsiks tuleb. See on juba andeksandmatu oskamatus… Siiski – keelatud on ju inimesel väga palju, keelatud kõik…

      Vanal