Lily ja kaheksajalg. Steven Rowley

ta kummardub, näen ma kaheksajalga ja pööran pea ära. Olen otsustanud, et ei tegele sellega, ei vaata seda, ei vestle sellega ega tee sellest üldse välja, kuni oleme esmaspäeval loomaarsti juures ära käinud.

      Eks me näe, kui kaua ma vastu pean.

      „Räägi mulle uuesti mu emast.” See on asi, mida Lilyle meeldib aeg-ajalt kuulda. Vanasti käis see mulle närvidele, see tema uudishimu oma päritolu vastu. Ma vist tundsin mõningast kahetsust, et olin ta tema taksipere juurest minema kiskunud, kui ta oli kõigest kaksteist nädalat vana, viinud ta ära ema, isa, venna ja õdede juurest, kes hiljem said nimeks Harry, Kelly ja Rita. Aga nüüd on see lugu, mida mulle meeldib jutustada. See on lugu algustest, põlvnemisest ja meie kohast laias maa-ilmas.

      „Su ema nimi oli Eebenmust Süstik, aga teda hüüti Nõia-Ellaks. Su isa nimi oli Caesar, suure Rooma väejuhi järgi. Kohtusin su emaga ainult korra, sel päeval, kui meid sinuga tuttavaks tehti.”

      „Mu ema nimi oli Nõia-Ella?”

      „Oli imeilus päev maikuu esimesel nädalal. Kevad. Sõitsin mitu tundi maale selle vana valge laudvooderdise ja kooruva värvikuuega talumaja juurde, süda terve tee puperdamas. Ma olin nii ärevil! Tahtsin sulle meeldida. Talu oli maanteest tükk maad eemal ja muru peaaegu kollane; tol suvel polnud eriti vihma sadanud, mis oli sulle hea ja peaaegu kõigile teistele halb.”

      „Ma vihkan vihma.”

      „Jah, sina ja kõik teised koerad ka. Igatahes, maja ees murul oli väike traataedik ja selle sees olite sina, Harry, Kelly ja Rita ja te veerlesite üle üksteise nagu nuudlid potis keeva vee sees. Raske oli aru saada, kus üks lõppes ja teine algas, te olite lihtsalt käppade ja sabade segadik, nii et see proua, kes seal elas, korjas teid üles ja pani ettevaatlikult murule. Teie neli paterdasite, tuterdasite, sudisite ja vudisite ja mina seisin ja mõtlesin: kuidas, taeva päralt, ma eales valida suudan?”

      „Aga sa suutsid. Sa valisid minu!” Lily korjab üles väikese punase puust hotelli ning närib seda niipalju, et sellele mõni hambajälg jätta, enne kui majakese välja raudteele sülitab. Harilikult ma sellist käitumist ei luba, aga ta teeb seda üsna tasakesi, peaaegu nagu muuseas.

      „Ei. Ei, see pole päriselt tõsi,” ütlen ma ja ta tõstab jahmunult pea.

      Täpselt nagu kõik head kasuvanemad, olen talle kogu aeg seda puhast pläma ajanud: et emme ja issi, kes ise lapse saavad, peavad leppima sellise lapsega, nagu neile juhtub. Aga kasuvanemad valivad oma lapse ise ja seetõttu armastavad nemad teda palju rohkem. Loomulikult on see enamikul juhtudel häbitu vale. Kasuvanemad on õnnega koos, millal tahes ja kus tahes neile helistatakse, ja nii saavad nad oma lapse täpselt samamoodi nagu need vanemad, kes ise sünnitavad.

      „Ei?” Lily tundub solvunud.

      „Ei,” kordan ma, sest see on tõde. Siis vaikin ma dramaatilise efekti mõttes. „Tegelikult valisid sina minu.”

      Ja valis ka. Sellal kui Harry, Kelly ja Rita jätkasid mängu, mis koosnes veerlemisest ja kukerpallitamisest, eemaldus Lily teiste juurest ja tatsas minu juurde, kus ma seisin ja kutsikaid aretava prouaga vestlesin.

      „Mõtlesin, et jätaksin poisi endale, kui teil temaga just mõnd kindlat plaani pole. Ta on elavaloomuline, aga ma arvan, et teda on võimalik näitusekoeraks treenida.”

      Ma polnud üldse eriti mõelnud, kas tahan poissi või tüdrukut. Soovimata seksistlikuna mõjuda ja minna pahuksisse naisega, kellel oli ainuõigus otsustada, kas ma saan mõne ta kutsika koju viia, ütlesin: „Ei, ma valin hea meelega ühe tüdrukutest.”

      Silmitsesin kutsikaid, otsides tüdrukuid, aga ei osanud arvata, milline neist on isane. Oleksin pidanud kõik kordamööda üles tõstma, et seda väikest vahet teha; perverdi mulje jätmine olnuks veel hullem kui seksistlikuna mõjumine.

      Just sel hetkel märkasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, näris mu kingapaela. Ta laskus maad ligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval sõlmest lahti tuli.

      „Tere, sa imetore…” Kükitasin maha ja uurisin järele. „Tüdruk.”

      „Tema on meie äbarik, seesama jah,” kostis proua mõningase ükskõiksusega.

      Tõstsin äbariku sülle ja ta puges mulle lõua alla, saba kiikumas nagu maailma kõige väiksema ja haprama kappkella pendel.

      „Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale kõrva, enne kui langetasin oma kõrva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda rääkimas.

      SEE! SIIN! ON! NÜÜD! MINU! KODU!

      Ja oligi.

      „Ma valin selle siin,” ütlesin ma prouale.

      „Te võite valida ükskõik millise. Isegi isase, kui väga tahate. Ma pole kindel, et sellest siin suurem asi näitusekoer saaks.”

      „Ükskõik, ma polegi tegelikult näitustel käimisest nii väga huvitatud. Nii et ma valin selle siin.”

      Tundsin korraks muret, et naine kavatseb selle kutsika valimise mõtet veel rohkem maha laita. Ta silmitses meid mõlemat viivu, kui ma äbarikku kaitsvalt süles hoidsin, ja lõpuks muutus ta ilme leebeks ja järeleandlikuks. Mõtlesin, et võib-olla tundis ta lihtsalt kergendust, et keegi äbariku ära võtab, nii et ta saab ülejäänud veatu pesakonna eest rohkem raha küsida.

      „Paistab, et hoopis tema valis teid.” Ja siis, silmapilk hiljem: „Eks see vist nii käibki.” Ta lõpetas sellise veidra naeratusega nagu autokaupmees, kes on just äsja mingi romu peaaegu täishinnaga maha müünud.

      Jutustan Lilyle seda lugu monopolimängu juurde ja ta paistab rahul olevat. Isegi liigutatud. Naeratan talle, aga küljetsi, et ei peaks kaheksajalga tunnistama. Lily raputab pead ja ta kõrvad loperdavad edasi-tagasi ning tema kaelarihmaripatsid panevad toa helisema. Alles siis, kui ta lõpetab, märkan, et pigistan tooli nii kõvasti, et mu sõrmed on valgeks tõmbunud. Ma vist lootsin, et ta raputab pead nii ägedalt, et kaheksajala haare lõdveneb ja elukas lendab üle toa ning platsatab vastu seina ja saab silmapilk surma.

      Vaatan Lilyle täna esimest korda otseti otsa ning kaheksajalg on ikka veel alles ja klammerdub kõvasti, ainult et nüüd (ja ma ei tee nalja) naeratab see tõpranahk mulle.

      Sa igavene persevest.

      Lily vaatab mulle segaduses otsa. „Mida?”

      Kogun end nii kiiresti, kui saan. „Sinu kord,” ütlen ma, lootes teda mängu juurde tagasi tuua.

      „Ei, ei ole.”

      „Jah, on küll. Sa veeretasid kaks nelja, nii et saad uuesti veeretada. Kas tahad, et teen seda sinu eest?”

      „Kas paistab, nagu oleksid mulle ühtäkki käed kasvanud?” Sarkasmi on ta minult õppinud – asi, mille üle ma varem uhkust tundsin, ent mis mulle nüüd närvidele käib.

      Veeretan täringut. Kaks kahte. Vaatame Lilyga mõne pika sekundi teineteisele otsa – me mõlemad teame, mida see tähendab. Võtan vastumeelselt tema sõjalaeva ja tõstan selle otseteed vanglasse.

      Laupäeva õhtupoolik

      On aegu, kui Los Angeles on maailma kõige maagilisem linn. Kui tuul tuhiseb Santa Ana poolt ja õhk on soe ja nii-nii selge. Kui jakarandapuud õitsevad kõige säravamates lillades toonides. Kui ookean sillerdab soojal veebruaripäeval ja sa sahistad peeneid liivateri oma paljaste varvaste vahelt läbi, sellal kui ülejäänud riik kössitab tekkides ja lürbib suppi. Ent muudel aegadel – näiteks siis, kui jakarandapuud oma õied tontliku lilla vihmana maha sadada lasevad – mõjub Los Angeles nagu ainult pooleldi kuju võtnud unelm. Umbes nagu oleks linn rajatud 1970ndate algul kaubanduskeskusena ja on nüüd kaotanud põhjuse olemas olla. Just nagu mõne teise, parema linna looja tagantjärele tekkinud mõte. Mänguväljak, mis loodi ainult selleks, et veetleva väljanägemisega inimesed saaksid siin kalleid salateid süüa.

      Ma lehitsen sääraste salatite menüüd ja olen kogu sellest naeruväärsusest rabatud. Kas ma tahan kastmega köögivilju koos meetripikkuste marineeritud ubadega? Võib-olla on mul hoopiski tuju hautatud peedi