Lily ja kaheksajalg. Steven Rowley

masseerimas. „Mu jalg on tuim,” ütles ta.

      Ma ei tea, kas ma kujutan seda ette või on tegu vaaliumi mõju ootusega, aga ma hingan välja ja mulle avanev Diazepami-vaade Trentist ja minust kahekümne kuue aastastena meie vanas räämas korteris on sama tõeline nagu siis, kui seal elasime.

      Tuli välja, et tema vasak kehapool oli juba kuid tuimaks tõmbunud, ja arsti nõutud magnetresonantsuuring näitas veel varases arengujärgus kaheksajalga. Mõne nädala pärast käis Trent opil, ja kuigi see kõik mõjus toona traumeerivalt, paranes ta kiiresti ja peagi jätsime selle asja seljataha. Mõtlesin hiljem, mispärast tal nii kaua aega läks, enne kui ta midagi ütles. Me analüüsisime iga päev oma elu iga viimast kui sündmust ja üksikasja. See kord, kui lesbide rusikavõitluse katkestasime. Õige lõimede arv voodilinas ja see, mis Egiptuse puuvilla nii suurepäraseks teeb. Kui palju kuulsusi me tegelikult oma pidudele saaksime. Miks meil kaerapuder alati põhja kõrbeb. Kas on sobilik meessoost õde The Apachesse viiekümnesendiste jookide õhtule kutsuda. Miks me üldse külastasime baari, mille nimi oli The Apache? (Viiekümnesendised joogid.) Trentil oli küllaga võimalusi, et see teema jutuks võtta, enne kui leidsin ta hämmeldunud ilmel diivanil istumast.

      Trent koputab mulle käsivarrele ja ma tõstan pilgu. Restoran on täna rahvast täis, rohkem täis kui harilikult.

      „Sa vajusid mõttesse,” ütleb Trent. Vaalium hakkab nähtavasti mõjuma. „Mis mõttes selline, nagu minul oli?”

      „Noh, mitte täpselt selline nagu sinul, sest sinu oma polnud näha, aga Lily oma kükitab tal peas ja paistab kõigile kätte.”

      „Tema… kaheksajalg.”

      „Jah.”

      „Mul pole kunagi kaheksajalga olnud.”

      „Jah, on küll! Ja kui ei ole, siis ma tahaksin teada, mille pagana nad sinu seest välja võtsid, kui sul Cedarsi haiglas kolp lõhki lõigati.”

      „Mu peast võeti välja kasv…” alustab ta, enne kui vait jääb.

      „Millest kuradist me sinu arvates siis praegu räägime?”

      „Ma arvasin, et me räägime kaheksajalast.”

      „Täpselt nii.”

      Meie martiinid saabuvad. Kummaski kolm oliivi. Rüüpame vaikides oma jooke. Viin on mu kurgule nagu jahe palsam ja teretulnud võimalus puudrine järelmaitse keele alt minema uhtuda. Jook kõrvetab, kui seda suus loksutan.

      „Kas sa täidetud mune tahad?” Ma ei tea, miks Trent seda küsib, sest täidetud mune tahan ma alati. Ta viipab ettekandja meie juurde ja annab tellimuse sisse. Ma ei pea isegi jah ütlema. „Kas sa loomaarstile helistasid?”

      Noogutan. „Nad saavad ta üle vaadata alles esmaspäeval.”

      „Millal sa esimest korda märkasid… seda…”

      „… kaheksajalga? Eile õhtul. See lihtsalt ilmus välja. Kui see ka enne olemas oli, siis mina seda tähele ei pannud. Aga see oli imelik. Ta ei liiguta eriti, ainult istub, haarmed mööda Lily nägu alla rippumas. Mul on tunne, et ta… magab.”

      Trent mudib kaks oliivi sõrmedega martiini sisse katki ja mina tõmban ühe enda omadest hammastega kokteilitiku küljest lahti. Näen, kuidas Trent mõttes arvutab.

      „Kui vana Lily ongi?”

      „Ei.”

      „Mida?”

      „Ei.” Ma jään endale kindlaks. „Ma tean, kuhu sa sihid, kaalud mu valikuvõimaluste mõttekust. Esiteks pole ma veel loomaarsti juures käinud ja ma ei tea, mida Lily pea külge klammerdunud kaheksajala eemaldamiseks vaja on.”

      Kaheksajalaktoomiat.

      „Teiseks, ma ei lase sel elukal teda nahka pista. Ma ei luba seda.”

      Kui ma olin kahekümnendates, oli mul samuti üks kohutav terapeut (terapeudid!), kes järeldas, et kuna mu ema ei ütle mulle kunagi „ma armastan sind” (vähemalt mitte viisil, nagu teised emad seda teevad), on piiratud ka minu võime armastust tunda. Nii kedagi armastada kui ka ise armastatud olla. Ma olin piiratud. Ja siis, oma kahekümnendate eluaastate viimasel õhtul, kui oma vastset kutsikat süles hoidsin, puhkesin ma nutma. Sest ma olin armunud. Mitte natuke armunud. Mitte osaliselt armunud. Üldse mitte piiratud määral. Armusin jäägitult olendisse, kellega olin tuttav kõigest üheksa tundi.

      Mäletan, kuidas Lily mu näolt pisaraid lakkus.

      SEE! SILMAVIHM! MIDA! SA! TEED! ON! FANTASTILINE! MA! ARMASTAN! SEDA! SOOLAST! MAITSET! SA! PEAKSID! SEDA! IGA! PÄEV! TEGEMA!

      See tõdemus oli vastupandamatult võimas – mul polnud midagi viga! Minu tunnetel polnud piiri!

      Ja täpselt nagu Trent oli ennustanud, kui aega oli jäänud veel vaid mõni silmapilk, juhtus see kõik minuga siis, kui olin kakskümmend üheksa.

      Lajatan rusikatega lauale, nii et noad-kahvlid hüppavad ja viin loksub üle meie klaasiservade, kiristan hambaid ja jõllitan tigedalt. „See ei pista teda nahka.”

      Trentil jooksevad külmavärinad üle selja. Tean seda, sest külmavärinad jooksevad ka üle minu selja. Trent asetab käed minu omadele, et mind rahustada. Tal on koer, Weezie-nimeline buldog. Ta armastab oma koera, nagu mina armastan Lilyt. Ta tunneb mu südant. Ta mõistab. Tema võitleks samuti seda võitlust.

      Ettekandja saabub täidetud munade ja kahe äsja jahutatud klaasiga ning kallab meie poolikud martiinid ringi. Ta naeratab meile kohmetult ja kaob.

      Vaatan, kuidas jää aegluubis mööda mu uue klaasi serva alla vajub.

      See.

      Ei.

      Pista.

      Teda.

      Nahka.

      Reede õhtu

      Reedeõhtud on mu lemmikõhtud. Te kindlasti ei usuks, et kaheteistkümneaastane taksikoer võiks „Monopolis” kibe käsi olla, aga siin te eksiksite. Lily võib omandada ühe lauapoole hotellid nagu muuseas ja teeb seda harilikult ilma igasuguse kaastundeta nende vastu, kes ehk ei suuda tema taevani kerkinud üürihindasid tasuda. Mulle aga meeldib hoopis mängulaua eeskülg. See, kus asuvad tumelillad ja helesinised kinnisvaraobjektid, millel on pisut rassistliku kõlaga nimed, nagu Oriendi avenüü. Mängulaua selle poole värvikombinatsioonis on midagi, mis mõjub mulle rahustavalt. Lily on värvipime; tema ei mõtle kinnistuid soetades sellistele asjadele. Samuti ei tunne mina kunagi agressiivset tungi neisse paikadesse hotelle ehitada, kui mul niipalju veab, et monopol enda kätte saada. Üürihinnad on mõistlikud ja inimestel on enamasti hea meel, et nad on käia saanud. Mul vist lihtsalt ei ole sellist tapjainstinkti.

      Lily viskab minu üle alati nalja, kui tahan olla käsikäru või king. Tema meelest on need nupud nõrgad, jõuetud mängijad. Tema ise tahab alati olla kahur, sõjalaev või viinapits (mul pole olnud südant talle öelda, et ta hoiab seda nuppu tagurpidi ja et see on tegelikult sõrmkübar. Kui ta sellest teada saaks, oleks ta maruvihane.)

      Täna õhtul pole me hingega mängu juures, aga nii on meil reedeõhtuti kombeks ja seda me ka vanast harjumusest teeme. Oleksin võinud pakkuda, et jätame mängu vahele ja teeme midagi vähem pingutust nõudvat, näiteks vaatame filmi (kuigi filmiõhtud on harilikult laupäevaõhtuti), aga ma tunnen end väheke süüdi, et ta ennist üksi jätsin ning teraapias ja Trentiga õhtustamas käisin. Nagu ikka, pean ma Lily eest täringut veeretama, nuppu liigutama, tehinguid tegema, talle maju ja hotelle ostma ja pankur olema – sest, noh, ta on ju koer.

      Kaks nelja.

      „Juba teist korda järjest kaks nelja. Veel üks kord, ja sa lähed vangi,” ütlen ma. Lily maandub ühel rohelistest platsidest. „Põhja-Carolina avenüü. See on omanikuta. Kas tahad selle ära osta?”

      Ta kehitab õlgu. Ta on vaid hale vari mu tavapärasest monopolimängu kaaslasest, meie mõlema mõtted on mujal. Aga sellal, kui mina teen vaprat nägu (võib-olla tänu viinale ja vaaliumile), tema üksnes soojendab tooli. Vaatan tema poole. Nagu ikka, panen ma Lily toolile padja,