Valitseda elu. Georg Hackenschmidt

Nad avastavad, et pole võimelised oma hoiakuid tegelikkuses rakendama, nad on hämmeldunud ühiskondlikus elus ettetulevate probleemide, hälvete ja vasturääkivuste rohkusest, ning alistuvad lõpuks mingi idee või teooria mõjule, selle asemel et jätkata pingutusi iseenda egoistlikuks kehtestamiseks ümbritseva terviku suhtes.

      See toimub nii ideele või teooriale vaimse allumise mõttes kui ka oma füüsise mingile süsteemile või ühendusele allutamise vormis. Vaatleme näiteks noorukit, kes on saanud hariduse ja püüab end kaasaegsete mõjuvõimsate vaimuhoiakute suhtes maksma panna. Teda piirava traditsiooni surve mõjub nii, et ta loobub väljendamast teadmisi, mida tema ainuline mõistuslik suunatus teda omandama ajendas. On olemas normid, mille põhjal ühiskonna allaheitlikumad liikmed jõuavad hinnanguteni kõige ümbritseva, sealhulgas ka oma kaasinimeste käitumise suhtes. Esialgu tunneb nooruk, kuidas tema kehaline tingitus ja mõistuslik suunatus teda nende normidega pahuksisse viivad. Ta näeb, kui mõttetud on normid, mis peaksid juhtima väga paljude ja väga erinevate inimeste käitumist. Need, kes on juba traditsiooni ja teooriate mõju all, nimetavad seda staadiumi leebelt “nooruse mässuks”. On vana tõde, et aastate lisandudes loobub selline nooruk oma Mina maksmapanemisest ja annab alla.

      Kuid see on nooruki isiksus, mis enda eest kostab, kui ta mässab. Alistumine võrdub isiksusest loobumisega, selle kaotamisega ümbritsevate survete all. Nooruki vastuhakk (ehk tema isiksus) rajanes tema füsioloogilisel kordumatusel. Mälupäraseid teisendusi, mida kasvatus ja haridus talle peale olid surunud, oli häälestanud tema kehasüsteemi ainuline väärtus. Kui tema hoiakud selliseid teisendusi esindasid, said nad neilt mingi eriomase varjundi – seepärast ei korranud ta omandatut nagu papagoi. Ta kohandas teadmisi oma isiksusele ja väljendas oma arusaamade, hinnangute ning väärtuste kaudu iseenda Mina.

      Hetkest, mil ta otsustab ennast maksmapaneva võitluse lõpetada, ei esinda ta enam omaenese kordumatust. Nüüd tuleb kõrvale jätta kõik aju-, lihas- ja närvikoe eriomased teisendused, millest sõltub talle iseloomulik elujõu väljendumise viis. Edaspidi ei ilmuta ta kõneldes ja käitudes enam ennast, vaid traditsioone, ideid või teooriaid, millele ta on end loovutanud.

      Oma füüsise süsteemile või ühendusele allutamise näiteks võib tuua samasuguse nooruki, kes elukutseliselt või leivateenimise mõttes asub mõne kaubandusliku, tööstusliku või bürokraatliku ühenduse teenistusse. Enamasti on niisugustele noormeestele õpetatud, et “meeskonnavaim” on kiiduväärt nähtus ja kõigile tuleb kasuks, kui seda üldkasulikel tegevusaladel rohkesti või maksimaalselt esineb. Ühendusega liituv noormees on sellest vaimust innustatud ega soovi ennast peale suruda, oma kvaliteete ja atribuute või ainulaadseid hoiakuid maksma panna ning ühendust vastavalt muuta. Vastupidi, tema eesmärgiks on sellega ühte sulada, saada selle lahutamatuks osaks, salata ennast ja võimaluse korral kindlustada kaaslaste enesesalgamine, nii et süsteem, mida too ühendus esindab, võiks toimida tema arvates kiiduväärse meeskonnavaimu alusel.

      Seepärast aitab ta omaenese kehajõu, harjumuste ja huvidega – õigupoolest kõige sellega, mis teeb temast isiksuse – süsteemi huvidele kaasa. Nii tehes hülgab temagi oma kehasüsteemi kindlapiirilised teisendused. Meist igaühe oskused, vilumused, erialad, eelistused, vastumeelsused, innustused ja kired esindavad alati meie kehalise vormi ja vaimse arengu kordumatuid iseärasusi, mis teevad meist ainulaadsed väljendused koguilmas. Kui me laseme end mingis ühenduses alla suruda, sündigu selline allaheitlikkus siis “meeskonnavaimu” või mõne muu taolise tunnussõna nimel, – salgame me toda ainulisust, lubades alla suruda ning viimaks kustutada oma isikupärased erisused, mis meie olemasolu ainsana õigustavad.

      Midagi head ei tule ka sellest, kui niisugusele olukorrale ajutiselt järele anda, lootes end edaspidi kokku võtta ning taas mingis ulatuses oma Mina väljendamiseni jõuda. Mõjustamine on hävitav – mis vormi ta ka ei võtaks. Ainulaadsus kaob, kui seda vähe või üldse mitte väljendada, ja mõjustamise käigus surutakse inimese kehasüsteemile ja ajule kogu aeg peale normipäraseid teisendusi. Mõistuspäraselt häälestatud otsuste tegemise võime ja üldse kogu ettevõtlikkus kaovad vähehaaval, ning lõpuks kujuneb välja tühisus, kellel pole väärtust ei tema enese ega kaasinimeste jaoks. Vaid nähtus, mida ta on teeninud, saab teda kasutada – hingetult, karmilt, täieliku valimatusega, mis näeb inimestes mitte niivõrd elusolendeid, kellel on koguilmas tähendus mingi isemoodi energia kandjatena, vaid pigem kruvikesi, mehhaanilisi ühikuid, mis peavad sobima süsteemi masinavärki.

      Heatahtlikuna paistev leebus, mida vanemad, juba alistunud inimesed väljendavad jõulise ja egoistliku noorsoo suhtes, kes püüab võidelda ja minna elule vastu omaenda mõistusliku suunatuse ja kehaliste atribuutide alusel, on omas eestkostvuses sama võlts nagu eluviis, mida need näiliselt paremuses olevad isikud ise harrastavad. Neid endid peaks eestkoste alla võetama, sest nad on minetanud ainulaadsuse, mille väljendamiseks noorus pingutusi teeb. Nemadki alustasid samamoodi pürgides, kuid jäid võitluses alla. Mõjuvõimsate hoiakute surve oli nende jaoks liiga tugev. Nad varisesid kokku ning neist said papagoilaadset tarkust kandvad korraldatud ühiskonna kruvikesed. Nüüd usuvad nad, et noori ootab samasugune läbikukkumine.

      Kuid see pole sugugi vältimatu. Õigus on noorukil, kes võitleb oma Mina maksmapaneku eest ja püüab jääda isiksuseks. Kui ta on oma võitluses kindel ning keeldub igasugusest mõjustamisest, mis liiki see ka poleks, siis on tal lootust. Kui ta jõuab kõige selle mõistmiseni, mida tema hoiakud esindavad, ja näeb alavääristamist, mis kätkeb hoolimatuses tema seesmise kordumatuse vastu, siis ei saa temast edaspidi süsteemi või ühenduse kuulekat tööriista ega kehtestatud jäikade ja isikupäratute normide mehaanilist järgijat.

      Niivõrd kui see puudutab igaüht meist eraldi, tähendab omaenese hoiakute mõistmine teadmist aluse kohta, millelt lähtuvad meie kired ja eelarvamused ning millel põhineb meie eriomane nõrkus või tugevus. Võibolla ei suuda me end seda teades ikkagi täielikult kontrollida, kuid vähemalt mõistame iseenda hoiakute suhtelist väärtust ning võime seda teadmist kasutada, et anda tõuget oma ajede vabastamiseks – vältimaks ebatõeste mõjustatud hoiakute häbi ja nägemaks, et suurimal võimalikul määral oleme esindatud meie ise.

      INIMENE NING KOSMILINE VASTUSEIS TEMA MÕISTUSELE JA VAIMULE

      PSÜÜHILISTE, FÜÜSILISTE, MÕISTUSLIKE JA VAIMSETE PROTSESSIDE SUHE FÜSIOLOOGILISTEGA

      AUTORI MÄRKUS

      Järgnevad leheküljed on mitmeaastase uurimistöö tulemus, mida alustasin pärast oma maadluskarjääri lõppu. Lugejal on õigus teada põhjusi, mis sundisid mind seda tööd ette võtma.

      Asjaolu, et saavutasin vähese treeninguga maailmameistritiitleid kreeka-rooma ja vabamaadluses ning püstitasin maailmarekordeid tõstmises, andis mõtlemisainet paljudele vaatlejatele ja ka mulle endale. Suutsin edukalt, peaaegu vaistlikult vastata nõuetele jõu, kiiruse või vastupidavuse osas, mida mulle seadsid minust suuremad ja raskemad mehed, ning need, kes olid ennast maadlus- ja tõstmiskunstis palju enam täiendanud, aga ka kergemat kaalu mehed, keda peeti oma aja kiireimateks.

      Hiljem pani mu spontaansete võimete nõrgenemine mind otsima abi treeningust. Siis leidsin, et suudan oma vormi säilitada vaid pingsate treeningute mahu pideva suurendamisega.

*

      Just need asjaolud panid mind kõhklema, kui ma umbes viisteist aastat tagasi valmistusin asutama kehakultuuri-instituuti, nagu mul korduvalt oli soovitatud teha. Omaenese treeningute käigus mõistsin, et mingi jõud minu sisimas hävitab kogu kasu, mis ma neist saan. Kord omandatu kippus pidevalt ununema. See sundis pingutama, et võidelda vormikaotuse vastu. Milline väärtus oleks olnud treeningutel, mida ma kavatsesin pakkuda teistele? Unustuseprobleemi lahendamata olnuks minu abi paremal juhul ajutine, halvemal – väärtusetu. Kuni ma polnud avastanud, mida kujutab endast see sisemine jõud, mis nurjas kõik mu pingutused oma kehalise seisukorra parandamiseks, poleks ma suutnud õigesti aidata neid, kes tulid mult abi saama.

*

      Arvasin, et ületan nimetatud raskuse mõne kuu jooksul. See on aga võtnud juba aastaid ja nõudnud mult märksa rohkem jõudu kui paljud maadlusvõistlused. Hakkasin mõistma, et selle probleemi lahenduses võib peituda inimkonna ees seisvate palju avaramate küsimuste võti. Samas nägin, et omadused, mis aitasid mind nooruspäevil, aitavad mul nüüdki