Valitseda elu. Georg Hackenschmidt

rahulolematust, ja seda saab väljendada ainult hoiakute kaudu teiste inimeste suhtes. Toimub võistlus näiliste hüvede pärast, mida ühiskond pakub. Inimeste vahel tuleb ette rohkesti kriitilisust, vastastikuseid süüdistusi, kahtlustusi, kiivust, kadedust, vastumeelsust, sallimatust, vihkamist ja muid taolisi hoiakuid.

Tänapäeval ei võeta arvesse kehalist tingitust

      Ikka ja jälle on püütud leida nimetatud hälvete alust ning põhjusi, ja tänu arutlemisvõimele tihti jõutud ka mõistuspäraste seletusteni. Mõnigi arutleja on teadlik ebavõrdsuse ilmingutest, mis põhjustavad klasside ja rühmade rahulolematust. Kummatigi näevad nad, et pakutud vastuabinõud kukuvad läbi või leiavad vastuseisu ja lükatakse tagasi. Nii see peabki minema, kui probleemidele lähenetakse ainult mõistuspärasest küljest ja ei panda tähele konkreetsete hoiakute kehalist tingitust.

      Jätame kõrvale tõiga, et ebavõrdsuse üle targutajad lähtuvad omaenese allakäigust või taandarengust. Elu üldise mõistuspärastumise tõttu pole vaatlejal lihtne märgata kehalist tingitust kunstlikkusekihi all, mille inimesed on omandanud. Kuid nagu viitasime oma uurimuse sissejuhatavas peatükis (eritledes joomatõbise mõistuspärast vastumeelsust joovastusvahendite suhtes): keha annab alati märku. Hoiakuid uurides ning algosadeks taandades võime alati näha, et nad on tingitud sellest märguandest. On võimalik avastada kehalist tingitust, mis mõjutab teadlast uurimisteema valikul, riigimehe pingutusi poliitilise võimu saavutamiseks, rahamagnaadi silmnähtavat tungi oma ligimesi valitseda ning ära kasutada. Millist näidet me ka ei võtaks ja kui puhtalt mõistuspärasena vastav hoiak ka ei tunduks – seda käivitavaks ja edasiviivaks jõuks osutub mingi iseäralik halvemus ümbritseva kui terviku suhtes.

      See on oluline põhjusel, et inimesed pole vastakuti niivõrd küsimusega, kuidas ümbritsevaga toime tulla, kuivõrd küsimusega, kuidas ühiskonnas ja inimühendustes22 ettetulevaid huvide kokkupõrkeid tasakaalustada. Enamikul sellistest probleemidest pole tõelist alust. Nad on näilised. Tõeline probleem seisneb selles, et on olemas näilised probleemid. Selle või nende lahendamise võti peitub konkreetsete inimeste füüsilises halvemuses – nende suutmatuses oma elujõudu vabalt ja täielikult väljendada, ilma et loodetaks lõputule hulgale hüvitavatele teguritele, mille hulgas on kõige olulisemad nende kaasinimeste teened.

Mõistuspärastunud hoiak on näivalt tõene

      Kokkuvõttes osutub mõistuspärastunud hoiaku puhul selgeimaks ja ilmekaimaks asjaolu, et ta ei esinda inimest tõeselt. Nägime, et vaistlik hoiak esindas inimese kehalist netoväärtust hoiaku võtmise hetkel. Teiste sõnadega, seda võis pidada inimest tõeselt esindavaks. Mõistuspärastunud hoiaku puhul on teisiti. See näib esindavat inimest niivõrd, kuivõrd on talle eriomane. Igaühe erinev kehaline tingitus lisab hoiakule mõningat ainulaadsust, kui formaalne see ka poleks. Kuid inimene, kes niisuguse hoiaku võtab, erineb sellest iseendast, kes ta oli hetkel, mil omandas hoiaku võtmist suunava kogemuse. Järelikult ei esinda ta oma väärtust hoiaku võtmise hetkel, vaid tol teisel ajal, mil tema kehaline seisukord oli teistsugune.

      Samuti ei väljenda mõistuspärastunud hoiak lihtsalt inimese väärtust, vaid tema väärtust niisugusena, nagu asjassesegatud hüvitus seda piirab. See hoiak ei esinda inimese enesehinnangut konkreetse ümbruse-ilme suhtes, millega ta vastakuti on, vaid tema hinnangut iseendale koos hüvitusega. Inimene ise jääb hoiaku võtmisel algatavaks ja kõige tähtsamaks teguriks, kuid võetud hoiak kehtib vaid näiliselt üksnes tema enese kohta. Kui ta jääks hoiakus esindatud hüvitusest ilma, ei peaks see hoiak tema ja ümbruse vahelise täpse suhte puhul enam paika. Seepärast tuleb niisugust hoiakut nimetada näivalt tõeseks. Sellest lähtuvat käitumist ei saa hinnata tõe, vaid ainult näiva tõe seisukohast.

Mõistuspärastunud hoiak kehtib vaid näiva tõelisuse kohta

      Teiseks on inimene sellise hoiaku puhul minetanud osa oma tõelisusetajust. Kui ta võtab tõese hoiaku, siis võib öelda, et ta saab tõelisusest õigesti aru, kuna tema hinnangud enesele ja ümbritsevale on tõesed. Aga kui need hinnangud on ainult näivalt tõesed, siis ei näe inimene õigesti ei ennast ega ümbritsevat. Tal on selline hoiak, nagu ta oleks ümbritsevaga võrdväärne, ning ta näeb omaenese jõudu suurendatuna määrani, mille puhul ta tõepoolest võiks niisuguse tulemuse saavutada. Kuid hüvituseta ei ole ta põrmugi võrdväärne, isegi mitte näiliselt. Mõistuspärastunud hoiakus sisalduvale käsitusele vastav tõelisus on niisiis vaid näiline. Tõdegem, et kui mõistuspärastunud inimene püüab hinnata enda vastas oleva konkreetse ümbruse-ilme tähendust endale, tajub ta vaid näivat tõelisust – nagu ka siis, kui ta hindab ennast tolle konkreetse ilme suhtes.

      EBATÕESELE SEISUNDILE OMASED HOIAKUD

      Nüüd jõuame hoiakuni, mis on inimesele ainult peale sunnitud ja mis teda üldse mingil moel ei esinda, kui mitte arvestada asjaolu, et seda hoiakut on kohandatud tema konkreetse sobivuse või tõhususega23 pealesunnitud toimingute sooritamise tarbeks.

Kolm hoiakut vormiriiete kandmise suhtes

      Kui vaatleme hoiakuid, mis eelnevad vormiriiete kandmisele, saame aru, mille poolest need erinevad hoiakust, mis on vaid mõistuspärastunud. Lähtugem sellest, millistel asjaoludel inimene vormiriided – nende all mõistame ühtlustatud kehakatteid, mis märgivad tema kuulumist mõnda struktuuri või ühendusse – selga paneb.

      Mundrikandmise taustaks võib olla kolme tüüpi hoiakuid.

      Esimene neist on egoistlikku laadi. Inimene võib ju väga hästi teada, mil määral ta toda mundrit kandvana ehk pärast ühendusega liitumist isiksusena alla surutakse. Tal võib aga olla teatud arvestusi, mis tekitavad temas hoiaku, et on parem nõustuda allasurumisega ja saada loodetud kasu, kui hakata vastu ja olla sunnitud oma arvestusi kõrvale heitma.

      Teine hoiak on tõrksalt alistuv. Egoistlik inimene võib vägagi pahaks panna, et ta peab olema ühenduse liige ja loobuma vabadusest toimida isiklike kogemuste ja omandatud teadmiste kohaselt. Aga kuigi ta paneb seda pahaks, on vastuhaku eest ette nähtud karistus – vangistus või isegi surmanuhtlus. Selline väljavaade sunnib teda omaenese mõistuslikku suunatust kõrvale heitma. Ta nõustub sundusega saada ühenduse osaks kui väiksemaga kahest halvast.

      Kolmas hoiak on selge eneseloovutus drillile ja distsipliinile, mida ühendus esindab. Sel juhul laseb inimene ennast hea meelega ühendusse sulatada ning sellega kohandada, sest ta ise ei oska oma suhete kohta ümbritseva kui tervikuga üldse mingit hoiakut võtta. Ta tunneb end nii võimetuna ümbritsevaga toime tulema, et on valmis alluma ükskõik millisele ühendusele, mis ta oma hoole alla võtaks, rahuldades tema tarvidusi toidu, kehakatte ja peavarju järele.

      Sellisel pelgalt toidu, riiete ja peavarju eest toimuval eneseloovutusel on olemas näiline vastand, mis osutub sisuliselt sama teenistusvalmiks: fanaatiku hoiak. Fanaatik on inimene, kes ei andu otseselt ühendusele kui sellisele. Tema kummardab eeskätt mingit teooriat või mõttekujutuslikku ideoloogilist käsitust. Kuid seegi hoiak põhineb inimese täielikul võimetusel tulla ümbritsevaga toime kogemuste abil – olgu need siis tema enese omad või kellegi teise kogemused, mis ta on omandanud teadmiste vormis. Tema kontakt tõelisusega on nii ähmane, et ta ei suuda näha tõsiasju isegi umbkaudu sellistena, nagu nad on. Ta ei oska ümbritsevat ega muljeid, mida see talle avaldab, millegagi oma sisimas suhestada – ei oma vaistliku suutlikkusega ega oskuste ja vilumustega, mis tema teadvuses ja loomuses harjutamise ja kogemuste kaudu välja on kujunenud. Kontakti ähmasuse ning sellest lähtuva nurjumis- või pettumustunde tõttu näeb ta teoorias või idees võimalust loobuda igasugusest loomulikust või egoistlikust vastutusest.24 Kui ebamäärane ka poleks käsitusviis, millel idee või teooria rajaneb, – talle tundub see kehastatud täiuslikkusena. Seepärast on ta valmis kuuletuma igasugusele mõjustamisele, milleni võivad viia nimetatud käsitusviisi tagamõtted või sellega seotud ühendus.

Egoistlik hoiak

      Nimetatud hoiakutest esimene – see tähendab, egoistlik – kuulub veel mõistuspärastunud hoiakute hulka. Selles võib märgata kehalist tingitust ning mõistuspärast suunatust. Võtame näiteks mehe, kes ihkab reisida ja maailma näha. Selle eesmärgi saavutamiseks otsustab ta nõustuda allasurumisega, mida kätkevad sõjaväkke kuulumine, mundrikandmine ja muud

22

Social organisation. Kuna nimetatud nähtus võib selles töös olla sõjaväeline, usuline, poliitiline, majanduslik, tööstuslik või bürokraatlik, siis on tõlkevasteks peamiselt ʽühendus’. Järgmises kirjutises hõlmab ta kogu ühiskonda, ja siis kasutame teisi vasteid.

23

Efficiency. Järgmises kirjutises tõlgitud ʽtubliduseks’. See on eesti keeles positiivse kõlaga ja tekitaks siinkohal arusaamatust.

24

self- or ego-responsibility