Valitseda elu. Georg Hackenschmidt

sellest saavat. Kokkuvõttes otsustab ta, et reisimine kaalub sellega seostuvad ebameeldivused üles. Ta allub teenistusele ja paneb mundri selga. Mundrikandmine on sisuliselt kokkulepe, millega ta nõustub. Ta nagu ütleks oma ülemustele:

      “Te annate mulle võimaluse reisida, milleks mul endal vahendeid ei ole. Selle eest teenin ma ettenähtud aastad sõjaväes ja nõustun kõigega, mida teenistus ette näeb.”

      Selline inimene ei saa olla hea sõdur selle väljendi täpses tähenduses. Ta võib olla üsna kuulekas ning näib, et ta on end täielikult loovutanud. Kuid sõnakuulelikkuse taga on alati tema enese vaated, tema enese teadlikkus sellest, kuidas ta mõistuspärane suunatus teda tegema ja olema ajendaks, kui ta poleks sõlminud lepingut. Kui nõudmiste piirid, mida tohib sõduritele esitada, oleksid kindlaks määratud, siis tuleks ette olukordi, mil ta oleks ebasõdurlik ja hooletu, kuigi ta otseselt vastu ei hakkaks. Näiteks kodanikurahutuste puhul, millesse on segatud inimesi, kelle suhtes tal on olemas kokkukuuluvustunne, ei võiks oodata teda pimesi täitvat käske, mis tunduvad talle kalgid ja halastamatud.

Tõrges allumine

      Teist hoiakut, mille sisuks on allumine vastu tahtmist, võib illustreerida näide inimesest, kes on kohustuslikku väeteenistusse värvatud. Riikides, kus sõjaväeteenistus on kohustuslik, ja (väheste eranditega) kõik selle läbi teevad, tuleb igas põlvkonnas ette loendamatu hulk juhuseid, mil kogu inimese egoistlik suunatus läheb vastuollu kõigega, mida teenistus nõuab. Kuid enamikus sellistes riikides seostub sõjaväeteenistusest kõrvalehoidmine tõsiste karistustega. Lisaks ametlikult ettenähtud sanktsioonidele toimib ka kirjutamata seadus. Langemine nende silmis, kellest koosneb vahetu seltskondlik ümbrus, võib mõnikord hullemgi olla, sest tugevalt egoistlike isikute jaoks on kaasinimeste lugupidamine väga tähtis.

      Kui jälgime sellise inimese hoiakut väeteenistuse suhtes, siis näeme, et ta saab alluda üksnes sügavas ja jätkuvas pahameeles. Distsipliini kõigi külgede puhul tuleb tal kõrvale tõrjuda oma terav mõistuspärane häälestatus. Kohustus käituda sõdurlikult tundub talle naeruväärne või kujutab endast häbematut sekkumist tema tegevusvabadusse. Ta põlgab sõjaväelisi ülemusi, kellelt ta peab käske ja noomitusi vastu võtma. Munder on talle vastik, ning kui ta seda kannab, teeb minateadvus talle etteheiteid või õhutab ta vimma. Teenistuslik rutiin näib karmi ja üksluisena ning pealesunnitud toiduvalik on ebameeldiv.

      Pole raske näha, et selline inimene ei saa kunagi olla hea sõdur. Tõtt-öelda on see tema juhtumil isegi vähem tõenäoline kui tolle eelmise puhul, kes nõustus teenistuse kui kokkuleppega. Niisugune hoiak muutub üha tõrksamaks.

      Tuleb aga märkida, et mõlema vaadeldud hoiaku korral teisendab sõjaväeline väljaõpe inimese kehasüsteemi. Pole oluline, et esimene on justkui nõus maksma kokkulepitud hinda ja teine meenutab tõrksat orja. Treening, millele nad mõlemad allutatakse, põhjustab kehalisi tulemusi. Kindlaksmääratud söögisedel, keha arendamine mehaaniliste harjutuste abil, mundrikandmine ise koos rühi ja kehahoiakuga, mille selle kuju ja lõige kaasa toovad – ühesõnaga kõik teenistuse vältel pealesurutud kogemused lisavad inimese rakkudesse, liikmetesse ja ajju mälestusi, mille aluseks pole olnud tema ainulaadsed kehalised tarvidused ega mõistuspärased ihad, – ja teisendavad seeläbi tema kehasüsteemi igal võimalikul viisil.

      Ning kui need mälupärased teisendused on kord peale surutud, ei saa kumbki tüüp hoiduda nägemast ja hindamast ümbritsevat teatud määral sõjaväelisest vaatepunktist. Kui inimene teenistusest lahkub, võib tema ainulaadsus end jälle maksma panna ja pealesunnitud mälestustest järk-järgult läbi murda, kuid siiski jääb tema hoiakutesse mingi nihe, mis tuleneb asjaolust, et tema teadvus ja loomus on mingil määral kustutatud ja asendatud niisuguse teadvuse ja loomusega, mida esindab sõjavägi.

Teenistusvalmis allumine

      Aga kui inimene end ühendusele pimedas allaheitlikkuses loovutab – nagu mandunud tüüp, kes teenib toidu, kehakatte ja peavarju eest, või fanaatik, kes ütleb enesest lahti mõjustava idee või teooria nimel – siis pole alust kokkuleppeks ega ka pahameelt. Kui inimese tunne ja mõistuspärane lähenemine on niivõrd nüristunud, et ta ei suuda oma suhteid ümbritsevaga iseenese tarviduste, ihade ja kogemuste alusel hinnata, siis näib traditsioon, idee või teooria, mida ühendus esindab, talle tema enese küllaldase ja rahuldava seletusena. Tal pole ühtki isiklikku hoiakut – ei ühenduse ega ülejäänud kaaslaste või ümbritseva suhtes. Kui ta on ühendusega liitunud ja selle poolt teatava tõhususastmeni välja õpetatud, ei tundu ükski käsk talle liiga kalk või veider, et seda küsimata ning igasuguse osavõtlikkuse või kokkukuuluvustundeta täita. Selle kohta võib leida tuhandeid näiteid usulise tagakiusamise ajajärkudest.

      Tuleb märkida, et vormiriided, millest me räägime, ei tarvitse olla sõjaväelist laadi – need võiksid kuuluda ka usulisele ühendusele või poliitilisele rühmitusele. Kui see oleks sõjaväemunder, siis loovutaks mandunud inimolend end rahvusluse või mundriau tavadele; kui usumehe rüü, siis teoloogilisele kujutlusele; kui poliitilise tähendusega, siis utoopilist laadi poliitilisele või majanduslikule teooriale. Igatahes ei oskaks ta näha, et tema enese ainulaadne kehaline seisukord põhjustab ainulaadseid soove ja tarvidusi ning et tema konkreetsed kogemused, olgu need siis ise läbi elatud või õppides omandatud, täidavad teda ainulaadsete ihadega. Seepärast tunduvad traditsiooni, idee või teooria ettekirjutused talle ideaalse vahendina enese alalhoiuks, mis vabastab vastutusest, kuid lubab väljendada oma elujõudu.

Viimane mõistuspärastunud hoiak

      Võiks öelda, et nüüd võtab inimene viimase mõistuspärastunud hoiaku, mida tal on võimalik võtta. See on veel kehaliselt tingitud. Nimelt on kehavarud langenud allapoole taset, mille puhul ta võiks jõulise tegutsemise või oskuste ja vilumuste abil ümbrusele vastu panna ning mitte jääda olulisel määral selle jõudude meelevalda. See ei tähenda, et inimene ei saaks enam oma vilumusi rakendada või ümbrusemuljetele reageerides kehaliigutusi sooritada. See tähendab, et tema jõud ning oskus iseennast ümbritseva suhtes hinnata, olgu siis tõeselt või näiva tõesusega, on sedavõrd nõrgenenud, et ta on nagu tüürita laev või roolita auto. Ta annab hinnanguid, millel pole alust tõelisuses ega näivas tõelisuses – sest nad põhinevad kujutlustel.

      Seepärast kõneleb keha viimast korda ja teavitab inimest kujutluse kaudu, et kui ta ei taha jääda ümbritsevate jõudude mängukanniks, tuleb tal alluda mingisugusele mõjustavale survele. Ka inimese mõistus suunab teda viimast korda. Kogemused, mida ta on omandanud ise või õppimise kaudu, panevad ta valima sedasorti mõjustamist, millele ta otsustab alluda.

      Näiteks võiks parasiitlikust klassist pärineva mandunud olendi mõistuspärastunud hoiak suunata teda nägema ahvatlust sõjaväelistes tavades; seevastu agulist tulnud tüüp kalduks utoopilise poliitilise teooria või usulise kujutluse poole. See on vaid näide. Mistahes liiki mõjustamine võib olla külgetõmbav mistahes ühiskonnakihi esindajale, kuid valik vastab alati inimese haridusele ja kogemustele.

Traditsioon, idee või teooria surub vaistu ja mõistuse maha

      Kui niisugune samm on astutud, peavad kehaline tingitus ja mõistuspärane suunatus lõppema. On olemas mõjustav nähtus: traditsioon, idee või teooria. Teda pole loodud selleks, et ta sobiks igaühe konkreetsete kehaliste tarvidustega. Ta pole paindlik tugisõrestik. Tema aluseks on alati mingi kujutlustel rajanev käsitus – kuid see on käsitus režiimist, olukorrast või seisusest, mitte inimestest. Selline käsitus postuleerib vajaduse saavutada režiimi täiuslik toimimine või täiuslikud olelustingimused inimese mõne spirituaalse avarduse, nagu vaimu või hinge jaoks, – või vajaduse ehitada üles mõni “täiuslik” ühiskondlik mehhanism.

      Käitumine, mille abil too täiuslikkus saavutada tuleb, on rangelt ette kirjutatud ning ei luba võtta arvesse isikupäraseid (individuaalseid või personaalseid) eelistusi. Selle esimeseks nõudeks on inimese kui niisuguse täielik allasurumine. Inimesest peab saama mingi ühik, kelle elujõu varud ja energiline väljendus tuleb sümboolse käsituse huvides rutiinile allutada. Allumise eest antakse autasusid, allumatuse eest karistatakse. Autasud ning karistused osutuvad tihti vaid tõelisusest irdunud lubadusteks ja ähvardusteks, nagu on usuliste kujutluste juurde kuuluv paradiis või põrgu.

      Mõjustava nähtusega on vastakuti mandunud inimolend, kes vastutasuks valmishinnangute eest tema ümbrusesuhetele