Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

pärast järsku midagi meelde, “te elate siin lähedal, kas te ei tea, kus Arno Tali praegu on? Kui ta kodus on, võiksime Saarele sisse minna. Ta oli tubli poiss, kuigi natuke nii… norus.”

      “Ei, kodus teda ei ole,” ütleb Teele pikkamisi, kurba, otsekui igatsevat pilku Saare talu poole heites. “Endistel suvevaheaegadel oli ta küll alati maal, aga tänavu pole veel tulnud. Ta elab linnas. Võib-olla tuleb ta suve poole, kuid seni… seni on ta ikka veel linnas.”

      “Imelik,” arvab Toots, “mispärast ta siis linnas elab, kui tal seal midagi teha põle!”

      “Kes teab,” ütleb Teele vaikselt ja vaatab kaugusse. “Mina ei tea selle kohta midagi ütelda. Kirjutanud põle ta mulle ammugi enam. Üleüldse ei kirjuta ta enam kellelegi, ka kodurahvale mitte. Ema ootab teda päevast päeva koju, aga ta ei tule.”

      “Kahju!” arvab Toots, uut paberossi põlema süüdates.

      “Mine tea,” piiksub Kiir, “vast on tal pruut linnas. Vast on tal kahju ära tulla.”

      Sellele ütlusele vastavad Teele ja Toots pika vaikimisega. Üle neiu palgete lendab tume vari. Üks valulik joon, mida Toots kunagi enne pole tähele pannud, prigeneb Teele suunurgas. Mõisavalitseja saab aru, et koolivenna uus märkus kaugeltki polnud kohane, samuti kui kogu teise tänane jutt kuhugi ei kõlvanud. Nüüd tärkab tas himu mitte ainult enda, vaid ka kellegi teise eest kätte maksta.

      “Mina pean varsti linna sõitma,” ütleb ta peale vaheaega. “Läheksin teda hea meelega vaatama, aga ei tea aadressi. Tarvis õige mõni päev Saarele minna ja küsida. Seda nad ehk ikke teavad, kus ta elab.”

      “Aadressi tean minagi,” ütleb Teele, järsku elavamaks minnes, “vähemalt elas ta veel kevadel seal. Võib olla, et ta alles nüüd, viimasel ajal on teisale kolinud.”

      Toots võtab taskuraamatu välja, märgib Tali aadressi üles ja ütleb:

      “Sinna ma lähen tingimata. Ta oli tubli poiss.”

      “Viige talle siis minu poolt ka palju tervisid,” ütleb Teele, “ja ütelge, et teda koju oodatakse.”

      “Väga hea,” vastab Toots rinnataskut patsutades, kuhu ta taskuraamatu tagasi on pannud.

      Kooliõde ja koolivennad jõuavad Rajale.

      “Missugune tore loss!” imestab Toots, elumaja ees seisatades. “Sest saan ma aru, see tuletab juba Venemaad meele. Niisuguses majas võib juba elada. Ega te ei tea, neiu Teele, mitu dessatini on suur Raja koht?”

      “Ei, seda ei tea ma teile tõesti ütelda, isand Toots,” vastab Teele naeratades ja hüppab kergel sammul peaukse trepile.

      “Ahaa, nojah…” ümiseb Toots peretütrele järele sammudes.

      Parajasti kui nad juba sisemistesse ruumidesse on minemas, vaatab Teele tagasi. Trepi ees seisab Kiir, veeretab oma kitsaservalist kübarat näpu vahel ja teeb eeskoja poole naljakaid kummardusi, kusjuures ta näo nii krimpsu kisub, nagu oleks ta nüüdsama mõne väga hapu suutäie pidanud alla neelama.

      “Noh, isand Kiir,” hüüab neiu, “mis te ootate? Tulge sisse!”

      “Oh, ei tea, kas maksab,” vastab punapea alandlikult. “Tänan väga! Ma vahest eksitan. Ma… ma…”

      “Mis juttu te ajate!” sõitleb neiu. “Keda te eksitate? Tulge ruttu sisse, ärge vigurdage!”

      Kiir läheb puigeldes ja teist külge ees ajades sisse.

      Pererahvas on kauge külalise tuleku üle väga rõõmus. Palju küsimisi ja kostmisi lendleb sel õhtul Raja elumaja võõrastetoas. Toots paneb ühe jala teise jala põlvele, jutustab Venemaast, uutest “põllupidamise- ja karjakasvatuse-sisteemidest” ja kultuurilistest ülesannetest kodumaal. Seejuures suitsetab ta palju ja kostitab Raja peremeest oma võõrsilt-toodud paberossidega. Ja jälle märkab Kiir, et Venemaa isand ta hoopis varjab oma hiilgava kõneandega. Öeldagu ja mõeldagu mistahes, aga see endine krääsleja, keda köster mõne aasta eest oma kirstunaelaks pidas, näikse endale vahepeal tõesti palju teadmisi olevat kogunud. Kas polnud papal viimati siiski õigus, kui ta teda, Georg Aadnieli, ajas vaatama, kuidas mujal maailmas elatakse?

      Peale õhtusööki, kui veel ühest-teisest on kõneldud, lähevad vanemad ära ja võõrastetuppa jääb ainult Teele kahe koolivennaga. Siis võetakse käsile kõik endised koolivennad ja kooliõed. Aeg-ajalt teeb Toots mõne kõne all oleva isiku kohta väga naljakaid tähendusi, mille üle Teele suure häälega naerab ja Kiir häbelikult huuli krimpsutab. Vahel põimib mõisavalitseja üldise jutu sekka mõne imeliku loo oma elust, täbaraid seisukordi kui ka nendest pääsemist säärase huumori ja elavusega kirjeldades, et peretütar tihti, otsekui küsides, jutustaja poole vaatab: on see tõesti endine Toots ja Kentuki Lõvi, keda omal ajal Paunvere kihelkonnakooli nuhtluseks peeti?

      Vahepeal kustunud ja külmaks läinud teemasin aetakse uuesti kuumaks. Teele lükkab kõik aknad pärani lahti, istub laua juurde tagasi ja jutt ja teejoomine ei taha ega taha lõppeda. Juba läheneb kevadeöö, eemal algab rukkirääk oma ühetoonilist viisi, kuskil kaugel, võib-olla surnuaial, laksutab ööbik, aga need kolm istuvad laua juures ja sumisevad nagu kolm suurt parmu Raja võõrastetoas. Aeg-ajalt kostab selle sumina sekka peretütre hele naer ja Tootsi mootorikäigu sarnane mh-mh-mh-pup-pup- pup. Toots tunneb enese täiesti kodus olevat ja ei leia kogu õhtu jooksul Teele juurest mingisugust eemaletõukavat külmust, mida ta esialgu nii väga oli kartnud. Õnneks jätab ka koolivend Kiir oma rohkem kui kahtlase väärtusega tähendused tegemata, mis valitseja head tuju aina tõstab. Muidugi pole ta teise endist käitumist kaugeltki unustanud, see kõik on kuhugi kirja pandud; tasumine ootab ja kannab protsente, kosudes ja kasvades nagu eestlaste maa.

      “Nüüd veel ruttu üks suits,” ütleb Toots viimaks, “ja siis teeme sääred.”

      “Aga ärge te unustage tervisid edasi andmast, kui linna lähete,” hüüab Teele äraminejatele trepilt järele.

      “Ei unusta, ei unusta!” vastab Toots. “Head ööd!”

      X

      Tüki maad lähevad koolivennad teineteise kõrval sõna lausumata edasi. Maanteele jõudes paneb Toots oma sammule kukesammu lisaks ja vaatab üle õla Kiire poole tagasi. Kuid ka Kiir pole sugugi halb kõndija. Tema pikad, peenikesed jalad vehivad pisut vimmatõmmatud keha all nagu kepid. Ilma nähtava vaevata saab ta koolivennale järele, tikub koguni ettegi jõudma. Seda nähes paneb Toots oma jalgadele “täie auru” peale ja siis rühivad mõlemad seltsimehed mööda maanteed edasi, otsekui oleks võistlus kiirkõndijate vahel käimas. Kõigest sikutamisest hoolimata ei suuda mõisavalitseja punapead maha jätta. Kohkudes märkab ta koguni, et tema paremasse jalga korraga tekib imelik väsimus, kusjuures saapa tald astudes vastu maanteed plaksuma hakkab.

      “Nii ei saa ma kuigi kaugele,” otsustab Toots mõttes ja jääb järsku seisma. “Ses pagana jalas on just kui tina. Vaja suitsu teha ja vaadata, kas punapea julgeb kabelist üksinda mööda minna või mitte.”

      Sammu kümme Tootsist eemal vaatab Kiir tagasi ja peatub.

      “Noh, kas sa ei tule?” hüüab ta lõõtsutades.

      “Mine, mine,” vastab Toots, “ma seisan siin natuke.”

      “Mis asja sa seisad?”

      “Suitsetan ja kuulan ööbiku laulu.”

      “Hmh!” teeb Kiir lähemale tulles. “Enne oli sul kange rutt, nüüd on sul aega seista ja ööbiku laulu kuulata.”

      “Jah, vaja siinpool kabelit ära kuulata; kes teab, kas sealpool enam saab.”

      “Mispärast siis seal ei saa?”

      “Ega ma ei ütle, et ei saa, ma ütlen ainult, et vahest ei saa.”

      “Mispärast?”

      “Mispärast, mispärast…” kordab Toots. “Õige narr, kudas ma tean, mis minuga siis võib olla, kui ma kabelist mööda saan. Ja veel on küsimine, kas ma sealt üleüldse mööda saangi.”

      “Nonoh?”

      “Jaa,