Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

vastab Kiir pahaselt. “Kuhu mul minna on mujale kui koju.”

      “Ahah,” ütleb Toots kähku, “mine siis pealegi koju. Head õhtut! Ma käin vanaema haua juures ära ja lähen ka ära koju. Head õhtut, head õhtut, Aadniel!”

      Koolivennad jätavad teineteisega jumalaga, Kiir läheb kabelimäest alla, kuna Toots ruttu kabelisse astub, otsekui kardaks ta vanaema hauale hilineda. Väravasamba taha jääb Toots peatuma ja vaatab äraminejale kahtlevalt järele.

      “Imelik asi!” ütleb ta enesele. “Kes teab, kuhu see tema vanaema siis õige on maetud, et ta seda hauda maanteed mööda taga otsib. Tont teda teab, seda punapead!”

      Toots närib küüsi ja ootab kärsitusega, kuni koolivend juba tüki maad eemale on jõudnud, tuleb siis samba tagant vargsi välja ja põgeneb nagu Lott tagasi vaatamata üle mäe. Kui ta viimaks ometi pilgu üle õla heidab, märkab ta kohkudes, et punapea otsa ümber on pööranud ja temale järele hiilib. Seejuures on see pikajalgne redu temale juba niivõrd lähedale jõudnud, et asjata oleks põgenemist jätkata.

      “Kudas tont sai ta mulle nii ruttu järele?” hädatseb Toots mõttes. Kuid olgugi mäng kaotatud, tahab ta siiski katset teha. Ta läheb harilikul sammul edasi, teeb, nagu poleks tal aimugi, et Kiir kepiga veheldes talle järele rühib, vaatab siis järsku tagasi ja jääb seisma.

      “Seda ma arvasin,” ümiseb ta enese-ette, “ta jookseb. Aga hea küll,” lisab ta kohe juurde, “nüüd vaja talle vastu minna ja küsida, mis asja ta õige taga ajab.”

      Sel silmapilgul vähendab Kiir sammu ja vahib surnuaia poole tagasi, nagu poleks tal Tootsiga vähematki asja.

      “Noh, sa lubasid ju koju minna?” küsib Toots teiselt maantee servalt.

      “Jah,” vastab Kiir punastades, “ma lähen ka, aga ma unustasin vanaema haua juure ühe raamatu.”

      “Heldene aeg!” hüüab Toots. “No mis sa siis siia tulid, haud on ju kabelis.”

      “Nooja-noh, on küll kabelis, aga ma tulin vaatama, vast kukkus see raamat mul taskust siia kuhugi maha.”

      “Ahaa,” venitab Toots ja vaatab maha. “Ei ole teist näha siin kuski… Ega sa ei mäleta, Aadniel, kas me eila ka kabeli juures käisime?”

      “Eila?” vaatab küsitav poolnuketi Tootsile otsa ja raputab pead. “Ei, eila ei käinud me siin poolgi. Aga sul, Joosep, oli küll suur lust tulla siia üles.”

      “Mis sa räägid! See pole võimalik!”

      “Jaa, jaa, sa tahtsid Rajale minna.”

      Kiir tõmbab otsaesise kipra ja naeratab suunurgaga, mis võib-olla kahetsust, võib- olla laitust, võib-olla seda kui teist korraga peab avaldama.

      “Rajale!” hüüab Toots. “Mina – Rajale! Mida imet ma sinna pidin otsima?”

      “Jaa, seda ma ei tea,” vastab Kiir, pead õlanukkide vahele tõmmates. “Aga sinna sa minna tahtsid. Põleks Imelik vastu sõdinud, siis oleksid läinud kah.”

      “Vaata kus temp!” imestab Toots. “Aga ei! Sa valetad!” hakkab ta kohe kahtlema, kusjuures ta hääl, veidrasti virisedes, järsku bassiks muutub.

      “Valetan,” pahandab Kiir. “Mis häda mul on valetada. Kas sa ise tõesti ei mäleta?”

      “Ei mäleta.”

      “No siis ei mäleta sa seda vist kah, et me pühapäev kirikuõue pidime kokku tulema, et köstri juure minna.”

      “Köstri juure? Ahah! Ei, ei, ei, pea kinni, see on mul meeles. Seda kinnitas mulle Imelik veel kodu väravas.”

      Toots keerutab oma väikesi punakaid kihvu, mängib ratsapiitsaga, vaatab korra kiriku poole ja mõtleb:

      “Vaata kus jeekim, kudas tal kõik eilane meeles on. Ise oli täis nagu kaan ja ajas käies teist külge ees, aga näe – loeb sulle ette nagu raamatust. Igatahes on nüüd kindel, et ma eila seal ei käinud. Ja see on väga hea, et Imelik vastu sõdis.”

      Siis tekib vaikus. Kiir kirjutab kepi otsaga liivale oma nime, maalib sinna kõrvale ühe lille, ohkab korra ja vaatab Raja talu poole, mille tore elumaja teiste ehituste hulgast selgesti silma paistab. Korraga muutub ta vaade terasemaks, väikesed, nööpnõelapea-sarnased silmamunad suurenevad, kuna ta tedretähelisele näole ilmub tihe puna.

      “Mis seal on?” küsib Toots, koolivenna näol muutust märgates, kusjuures ta endale kübara kuklasse lükkab, käe silme ette tõstab ja teise eeskujul tähendatud külge hakkab vahtima.

      “Põle midagi,” vastab Kiir ükskõikset nägu tehes.

      “Kudas – põle midagi?” usutab Toots. “Mispärast su alumine lõug siis korraga lõdisema hakkas?”

      “Mul on külm.”

      “Külm? Nüüd kellelgi külm! Ho-ho-hoo! Temal külm!”

      Toots paneb käe uuesti silme ette ja vahib hoolega.

      “Sealt tuleb üks inimene,” ütleb ta viimaks. “Ja kui ma ei eksi, siis on see inimene naisterahvas.”

      “Võib-olla,” vastab Kiir üksluiselt ja kisub suunurga viltu. Raske on ütelda, kas tahab ta selle näomoonutusega pealetikkuvat naeru tagasi hoida või on see sunnitud naeratus. Jälle vaikivad mõlemad. Mitmeaastasest lahusolekust hoolimata ei taha jutt koolivendadel kuidagi sobida. Paar korda astub Toots Kiirele küll kaunis lähedale, sirutab käegi teise kuuenööbi järele välja, naeratab, otsekui tahaks ta midagi küsida, aga ei ütle sõnagi. Kiir vahetab keharaskuse all oma pikki peenikesi jalgu, koormatud jalale jalutuskeppi abiks võttes, teeb siis mõne järsu sammu Raja poole, kuid peatub kohe nähes, et Toots temaga ühes edasi hakkab nihkuma.

      “Aga su raamat!” hüüab Toots.

      “Ah, jaa!” vastab Kiir, altkulmu pilgu hüüdja poole visates.

      Siis lähevad mõlemad kabelivärava juurde ja seisatavad jälle. Kiir kortsutab kulme, pomiseb midagi enese-ette ja astub energilistel sammudel kiriku poole, nähtavasti kindlas lootuses Tootsist sel kombel lahti saada.

      Aga koolivennast ei ole nii kerge lahti saada.

      “Aga su raamat!” hüüab Toots mõne sammu tagant. Nagu needmine käib ta teise kannul ja plaksutab ratsapiitsaga vastu säärikuid.

      “Mine võta vanaema haua juurest oma raamat. Kuhu sa, narr, lähed ilma raamatuta. Üks päev raamat, teine päev raamat – nii ei pea suuremgi raamatukogu vastu. Mine too vanaema haua juurest oma raamat.”

      Kiir pöördub ümber ja näib igasuguse otsustamisvõime kaotanud olevat. Kuhu ta iganes astub, igal pool on see sulelise kaabuga piinaja tal kannul. Seevastu tunneb Venemaa isand end seisukorra peremehena. Ta pöörab näo kõrvale ja naerab nagu juudaline koolivenna abituse üle.

      “Eks ole ilus ilm, Aadniel! Pup-pup-pup-hmh-hmh-hmh –” küsib ta läbi naeru.

      Jumal teab, kaua see jäselemine kabelimäel kestaks, kui koolivendadel aega oleks oma vaimuandeid olude kohaselt välja arendada; kuid see, kes Raja poolt kabeli poole tuli, on vahepeal kaunis lähedale jõudnud ja toob enda ilmumisega asjade segasesse olukorda mõninga selguse. See on noor valkjate juustega naisterahvas. Kiir köhatab ja teretab teda suurelt kaugelt.

      IX

      Tulija läheneb aeglasel sammul ja mahalöödud silmil. Nii kõnnivad nunnad kloostriaias enne õhtust jumalateenistust. Kiire aupaklikku tervitust ei panda tähelegi ja punapea köhatab paar korda närviliselt, et oma kohmetust varjata. Alles siis, kui tulija peaaegu noormeeste kohale on jõudnud ja Kiir uuesti peakatte maha võtab, tõstab noor naisterahvas silmad üles, vaatab teretaja poole ja noogutab naeratades pead. Sel silmapilgul kergitab ka Toots oma sulelist kübarat, kusjuures ta ümmargused silmad väga kohkunud ilme omandavad.

      Noor naisterahvas seisatab ja vaatab Tootsile otse silmi. Viimane kannatab selle vaate mehiselt välja, olgugi et tal järsku on niisugune tundmus, nagu oleks talle kumbagi silma liivatera