Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest. Oskar Luts

teineteisele rõõmsalt lähemale ja teretavad kätt andes. Kiir niheleb ja näseleb Tootsi selja taga, kuni neiu tedagi tähele paneb ja teretab. See viimane teretus sünnib nagu möödaminnes, otsekui sunniks keegi end leppima paratamatu pahega; neiu pilk peatub kogu aja Tootsi näol ja välimusel.

      “Küll olete aga teie end muutnud!” imestab Teele. “Te olete nii suureks ja tugevaks kasvanud, et teid tõesti raske oli ära tunda. Poleks isand Kiir siin juures olnud, siis oleksin vist mööda läinud, ilma et– Ei, see on imelik! Ja ometi polegi sest nii kaua aega möödas, kui teid viimati nägin.”

      “Oi, siiski!” vastab Toots viisaka naeratusega. “Mõnigi hea aasta on möödas. Ka teie olete end muutnud, neiu– neiu Teele. Tõesti, kui te mulle kuskil Venemaal oleksite vastu tulnud, siis… ma olen kindel, et ma teid ära poleks tunnud.”

      “Hea küll, aga kudas sattusite siis nüüd siia, meie maale?”

      “Nii… tulin käima. Võib siiski olla, et hoopis kodumaale jään ja Ülesoo koha enda kätte võtan.”

      “Oo, see on ju väga rõõmustav!” hüüab Teele. “Kodumaale on väga vaja haritud jõudusid, see on: haritud põllumehi. Tingimata jääge siia, isand Toots.”

      “Aga tal on issias jalges,” piniseb Kiir Tootsi selja tagant. “Enne peab ta selle välja arstima.”

      See ütlus kõrvetab Tootsi hinge nagu nõgestega ja ähvardab hästi alanud jutu hoopis nurja ajada. Sel silmapilgul saab Venemaa isand korraga aru, et osa inimesi ainult teistele ristiks maailma on loodud. Umbes samasuguse tõe on Kiir juba natuke enne teda avastanud ja tunneb selle ümberlükkamatust praegu uue teravusega.

      “Mis te ütlesite, härra Kiir?” küsib Teele.

      “Hii!” naerab Kiir hapult. “Issias, issias!”

      “Mis see tähendab?” pärib Teele ja punastab millegi pärast. Ühtlasi lendab pahameele vari üle ta ilusa, priske näo.

      “Ei, seda ma ei tea tõesti mitte, mis isand Kiir sellega tahab ütelda,” lausub Toots köhatades ja kõõrdi pilku koolivenna poole saates. Ja enne kui viimane aega saab uut seletust anda, jätkab ta katkenud jutulõnga.

      “Muidugi,” ütleb ta, “teil on õigus, neiu Teele; kodumaale on tarvis haritud põllumehi – selle juures põle kahtlust, aga… Vaadake, maad on vähe, Ülesoo on seks liiga veike, et… Kui saaks kustki juure osta maad, siis võiks tõesti uuemat põllupidamise-sisteemi tarvitada. Aga nii… Tont teab…”

      “Ah, minge ikka,” arvab Teele. “Ülesoo ei ole sugugi nii veike koht.”

      “Jaa, aga selle koha peal on palju võlga,” ütleb Kiir, peaga kahetsevat liigutust tehes.

      Selle tähenduse pärast oleks Toots valmis Kiire eluküünalt niikaua puhuma, kuni see lõplikult kustuks. Ja seda võiks ta teha hoopis rahulikult, ilma mingi sisemise võitluseta, umbes samuti, nagu ta hommikul kohvi joob. Kuid Teele juuresolek ei luba tarvitada ühtki teravamat surveabinõu laimaja vastu. Toots tammub ühelt jalalt teisele, astub Kiirele, otsekui kogemata, konnasilmale, pomiseb korra "pardon!"18 ja paneb paberossi põlema.

      “Võlad ei tähenda midagi,” ütleb Teele pärast mõningat vaikust. “Võlad maksetakse pikkamisi ära, sest kui koht hästi korda seatakse, hakkab ta ka rohkem kasu tooma. Eks ole tõsi, härra Toots?”

      “Igatahes,” vastab Toots. “Ja kui jutt põllupidamisesse puutub, siis ei maksaks neil isikutel üleüldse vahele rääkida, kes omal eluajal muud pole näinud kui käärisid ja triikrauda.”

      Kiir läheb näost tulipunaseks ja väänab oma jalutuskepi läikivat käepidet niisuguse visadusega, nagu tahaks ta seda kepi küljest ära kiskuda. Teele saab aru, et asi koolivendade vahel korras ei ole, ja algab teist juttu.

      “Aga kuhu te siis nüüd praegu tahtsite minna?” küsib ta, korraga mõlema koolivenna poole pöördudes. Ja kartes, et kostmisega uus hõõrumine võib tekkida, lisab ta kohe juurde:

      “Kui teil midagi hädalist pole ja pisut aega on, tulge, lähme Rajale, istume natuke, joome teed ja ajame juttu. Meil on nii palju ühiseid mälestusi ja ühiseid tuttavaid, et meil aeg vist igavaks ei lähe.”

      Kõigest vaenulisusest hoolimata vahetavad koolivennad seda ettepanekut kuuldes teineteisega nõuküsiva pilgu.

      “Aga teie ise tahtsite vist kuhugi minna,” ütleb Toots peale lühikest arupidamist. “Meie eksitame teid?”

      “Ah, minge ikka!” vastab neiu. “Minu käik pole kuigi tähtis, seda võin ma teha homme, ülehomme või ükskõik kuna.”

      “Väga hea meelega,” ümiseb Toots seepeale, ja kogu seltskond liigub Raja poole. Toots vaatleb aeg-ajalt vargsi Teele toredaid juukseid, mis paksude palmikutena neiu pead näikse otsekui kroonivat. Endisest ajast on Venemaa isandale meelde jäänud, et Teelel kunagi oli natuke nösus nina; nüüd leiab ta selle arvamise põhjani vale olevat ja on kindel, et ta niisugust ilusat nina näeb esimest korda elus. Neiu silmad on endiselt taevakarva sinised, kuid hoopis suuremad, kui Toots neid oma mõttekujutuses on näinud. Silmilt liugleb koolivenna pilk kooliõe õlule, mida sinine loorrätik katab. Tootsile tuleb järsku meelde, et ta koolipõlves miskipärast alati arvamisel oli, nagu jääks Teele kogu eluajaks lühikeseks ja töntsakaks; nüüd peab ta imestades nägema, et see ilusate puusadega neiu on pikema kui keskmise kasvuga. Muidugi aitavad läikivate kingade kõrged kontsad tema pikkusele pisut kaasa, kuid ka ilma nendeta oleks Teelel pikkust küllalt. Neiu valged, hästihoitud küüntega käed lasevad aimata, et Raja peretütar end talutööga liiasti ei koorma.

      Kiir timbib kord Tootsi kõrval, kord Tootsi järel, püüab end vahel koguni Teele ja Tootsi vahele nihutada, kuid iga niisuguse katse ajab viimane seega nurja, et ta enese ja kooliõe vahel ägedalt ratsapiitsa viibutab. Viimaks saab õnnetu punapea isegi aru, et ta, olgugi arvu poolest kolmas, siiski viiendaks rattaks vankri alla tikub jääma. Ta hakkab korraga valjusti nohisema, peksab jalutuskepiga tee ääres kasvavaid takjaid ja pomiseb enesele midagi poolkuuldavalt nina alla, missugune teguviis isegi koolivennale piinlikuks läheb. Jälle kutsub Toots endale mõttes mingisugust “võimu” abiks, kes selle pikajalgse nohiseja tema kõrvalt või selja tagant koristaks ja kuhugi viiks, kus teisel väga paha oleks olla. Aga nähtavasti on võimul nüüdki tähtsamaid toimetusi kui punapeadega kabelimäel jagelda.

      “Te olite kõik aeg Venemaal, isand Toots?” küsib Teele minnes.

      “Jah, kõik aeg.”

      “Mispärast ei tulnud te vahel ka meid vaatama?”

      “Seks olid mitmesugused põhjused,” seletab Toots. “Ma ärvisin tulla mitu korda, aga tont teab… Iga kord, kui mul see plaan oli, pakuti mulle teist, paremat kohta mõnes kaugemas mõisas. Pidin jalamaid üle kolima, põlnd midagi teha. Head kohad ei kasva puu otsas, ole sa Venemaal või kustahes.”

      “See on õigus,” arvab Teele. “Meie kõnelesime teist tihti… Taliga, mäletate veel Talit?”

      “Oo, jaa – miks mitte!” hüüab Toots. “Ma mäletan kõiki, kes minuga ühes koolis käisid.”

      “Jah, Arno Tali…” kordab Teele tasa, otsekui iseenesele, “siitsamalt Saarelt… Jaa, kõnelesime tihti teist, isand Toots, ja tuletasime meelde, kudas te koolis… Ah, mis seal kõik sai tehtud! On teil veel meeles, kudas ükskord mu jaki katki rebisite?”

      “Jaa,” vastab Toots, süüdlaselt naeratades. “Mul on väga kahju, et ma seekord…”

      “Ah, minge!” naerab Teele. “Ma ei tuletanud seda ju sugugi sellepärast meelde, et teile etteheiteid teha. Nüüd, aastate pärast, peaksime veel tülli minema ühe katkise jaki pärast! Mis seal ka iganes sündis, praegu on kõik need teod ühesugused kaunid mälestused.”

      Naerdes tulevad neiu valged, tihedad hambad nähtavale, mille ilu Toots küllalt ei jõua imestleda. Ometi naeris Teele ka koolipõlves tihti, kuid siis ei leidnud Toots neis kahes lumivalges hambareas midagi iseäralikku, peale nende

18

pardon! (pantsuse k.) – vabandust!