Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga

ei paista, sest akna nimegi polnud näha.

      Ainult seinte alt, kust vaevaliselt ehitatud müür ära oli pudenenud, pääsesid mõned kartlikud valguse-joad sisse – augud olid õlgedega tuule ja külma vastu pooliti kinni topitud – ja näitasid, mis selles viletsas varjualuses õieti peitus.

      Läbi võre või lattidest tehtud värati seletab silm vaevalt naisterahva kogu. Kükitades istub ta särgiväel põranda pääl, kuhu nagu laudas õled laotatud on, mitte paksult. Sees ja väljas on jahe. Vänge hais, mis väga vaevaliselt või mitte sugugi kasitud mustusest tuli – lehkas vastu. Raske nõdrameelse tühjad, ajuti salasügavad silmad vaatavad nälginud ja kahvatanud näost. Küsimuse pääle vastab ta sisuta urinaga. Vaimuhaigetega on lugu nagu tervetegagi: mida halvemalt nendega ümber käid, seda madalamale nad langevad hinge ja ihu poolest.

      Ma tahtsin haiget ligemalt vaadata ning katsusin teda kuntrust valge kätte tuua – selle madala hurtsiku sisse oleks minupikkune mees ainult käpakil pääsenud – see püüdmine ei läinud minul aga korda. Haige põlve ja puusa liikmed olid liikumata kokku kasvanud, nii et ta üles tõusta ei saanud. Aastate jooksul on külma tõttu jooksvahaigus kõik haige liikmekohad kokku sulatanud – ankylosis universalis – ; kükitades, sest üles tõusta ei olnud selles madalas hurtsikus sugugi võimalik, saadab ta oma elupäevad ja – ööd mööda.

      Kas haiget vahel ka pestakse, putukatest puhastatakse – saunas või muidu – , selle üle vaikime targu.

      Valla-ametnikkudest ei olnud, saatja seletust mööda, keegi haiget vahel üle vaatamas käinud. Talurahvas – haige kaugelt sugulased – elavad hulk maad saunast kaugel.

      Läbi võre oli pudrukauss söömisega sisse antud, mis sääl põrandal mittemeelitavas olekus seisis.

      Näed kõike seda ja imestad, mida väeti inimeseloom kõik ära kannatada ei jõua. Ka surm ei hoolitse nende eest!

      Ma ei ole siin sugugi katsunud liialdada: tõsine asjakord on ikka veel palju pahem, kui ma seda siin kirjeldada saaksin või tahaksin.

      Mitte kaugel kirjeldatud kohast on teises vallas vaestemajas, aasta tagasi, kaaselanikud ühe rahutuks läinud nõdrameelse õhtul mitteköetavasse varaaita kinni pannud ja sinna unustanud, kus teda talvekülm hommikuks igevesse rahusse tarretanud!

      Kõige raskem on maal nende haigete elu, kellel ligemad sugulased surnud või kaugel. Kellel ema elus, nende nõdrameelsete elukord on kõige suurema puuduse juures veel võrdlemisi hiilgav. Aga igakord ei saa ka ema oma paljaste kätega palju aidata.

      Endisest Torma jaamast pool versta eemal seisab künka serval küla ligidal viltu vajunud ja lagunenud katusega suitsuhurtsik Roela valla järgi.

      Kes mineval aastal pilgu sellesse hurtsikusse heitis, võis siin asju näha, mis nõdrameelsete seisukorrast maal päris tüüpilist kujutust andis.

      Kahekümne kuue aastane tütarlaps, kes lapse-eas pääajuhaiguse tõttu keele, jalgade ja käte tarvitamise võime kaotas, lamab siin õlgedega kaetud kravati pääl, kuuekümne-aastase ema üksikul hoolitsemisel. Haiguse sunnil – encephalitis cum epilepsia – vingerdab haige alatasa tahtmata käsi, jalgu ja pääd, neid sinna ja tänna kiskudes, vangutades. Viis-kuus korda kuus käivad rasked langetõve sarnased krambid haigel pääl, mille käes haige pool päeva raskesti väänleb. Niisuguste alaliste liigutamiste tõttu on haige oma selja ja puusad veriseks hõõrunud. Rohitsemisest pole juttugi. Isu on haigel hää, sellepärast on ta keha poolest võrdlemisi tubli ja võib veel kaua elada. Hurtsiku sisemine kord on vilets ja vaene, ei maksa kirjeldada: pime ja külm!

      Vald annab emale enese ja tütre ülalpidamiseks – 20 rubla aastas ja süld puid. Ema vanakene kaebas mulle oma häda: ei jõudvat enam tütart tõsta – kakskümmend aastat on ta juba teda talitanud – , mustust ei saa haige alt ära kasida. Valla abi on niisugune, et selle juures surra ega elada ei saa. Haige ei luba ema kõrvalt midagi teenida. Toa seinad on kõigilt poolt lahti, põrand mullane ja märg – külmal ajal ei saavat sülla puudega tuba kordagi soojaks kütta.

      Vallavanem lubas järgmisel aastal haiget vaestemajasse toimetada.

      Sarnase raske haige eest peaks vald ja kihelkond hoolt kandma; neid on vähem ja niisugust ainult ema kätte jätta on lausa ülekohus ema ja haige vastu.

II

      Nõo kihelkonnas peab üks peremees oma kahekümneaastast tütart suvel laudas – talvel rehe all ahelate otsas.

      Isa salgas alguses; – arvas ilma ees oma paiset salaja hoida võivat.

      Eksib igaüks, kes arvab, et isa oma tütrega metsiku südame pärast halvasti ümber käib. Koguni mitte.

      Liigutatud olime mõlemad, kui isa luku sulu-ukse eest võttis ja uks ennast avas: suure hulga kaeraõlgede sees ilmus neljakäpukil tütarlaps nähtavale. Oma alles veel lapseliku näokesega – 12–13aastaseks oleks võinud teda pidada – tuli ta sulu kõrgele lävele ja naeratas nõdralt. Katkenud särgihilbud ainult katsid selga. – Väljas oli ju sügisene külm.

      Ka see haige ei kõnelnud midagi.

      Mina vaatasin – isa seletas ennast vabandades: “Ei saa kuidagi haigega toime. Kümne aasta eest oli ta Tartu kliinikus – säält ei saanud aga haigusele midagi abi. Talve peame teda rehetares ahela otsas jalgapidi – rihma ja kablad närib ta varsti ära; – aga suvel on temal siin vabam, sääred paranevad ahelate hõõrumisest ära.”

      Ma nägin sellest, kui raske tõesti niisugune haige meie talukohas ravitseda on.

      Pea teda toas – siis peavad kõik teised toast välja minema – haige on must ja vägivaldne. Ehita tema jaoks ise tuba – selleks ei jätku igakord jõudu. Tahad sa vähegi niisugust haiget korras pidada, siis peab kõige vähem üks inimene öösi ja päeval tema juures olema. Sellele ei jõua ka rikkamate pung vastu lüüa.

      Pääliskaudsed vaatlejad võiksid niisuguste nähtuste tõttu meie maarahva juures hoolimata ja kaledat iseloomu otsima minna – ongi seda kaebust tõstetud.

      Ma pean ühes teiste vanemate arstidega, kes meie maad ja rahvast tunnevad, – tunnistama, et maal meie rahval vaimuhaiguste kohta palju asjalikku arusaamist ja mõistlikku ümberkäimist nendega näha on. Kõigil pool peetakse nõtrasid haigeteks, ollakse nende vastu ettevaatlik ning hoitakse ilmaaegu ässitamise eest.

      Kui haiged jaksavad, pannakse neid tööle, aga piinamist ja lausa vägivalla tarvitamist vaimuhaigete vastu ei ole ma nendes 11 kihelkonnas, mis ma läbi olen otsinud – mitte leidnud.

      Mõned vaimuhaiged on seda laadi, et harilikul inimesel tõesti raske on neid haigeks pidada. Niisugused haiged kannatavad vahel tublisti. Aga sääl ei ole meie taluinimesed enam süüdi, kui näiteks vallaametnikud ja ka kohalikud õpetajad, kes lausa vaimuhaigust paha iseloomu tundemärgiks peavad ja siis manitsemiste, vägivalla ja vangikambri abil teda parandada loodavad, – muidugi ilma mingi tagajärjeta.

      Kuidas nõdrameelsed omaksed ära tüütavad – seda teab vaimuhaigete arst väga hästi: tulevad ja toovad vahel kõrge perekonna liikmed oma sugulase haigemajasse ja annavad arstile mõista, et nad sugugi ei pahandaks, kui haige arsti vääratusel kogemata enneaegu neid hoolitsemise vaevast ja kuludest vabastaks.

      Maal oskavad omaksed, nagu nägin, tihti paremini haigetega ümber käia, kui mõnikord meie – vilunud selles asjas – haigemajas.

      Avinurme Savisaare metsakülas elab väikemaapidaja oma korralikus elumajas ja põetab nõtra naiseõde päris eeskujulikult. Haige tuba oli puhas, voodi korras, ehk küll haige ise millestki ei hooli.

      Kliinikus ei saanud meie selle haigega vähemalt kuidagi toime. Ta kolkis talitajad ja arstid läbi, sülitas silmad täis; söögiriistad, need lendasid aga. Teiste haigete vastu oli ta hoolimatu; päälegi vandus ja laulis ta oma vihase häälega niisuguseid roppusi, et seinad mustama lõid. Häämeel oli meil, kui omaksed ta viimaks ära viisid.

      Vaimuhaigeid, kellel omakseid ei ole, või keda sugulased pidada ei jõua ehk ei taha, – neid leiame suurel hulgal valla vaestemajades. Kokku leidsin vaestemajas 11 kihelkonna piires 80 vaimuhaiget. Palju valdasid on aga, kus vaestemajasid