Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga

oli Muhamed, kelle õpetusest mõndagi langetõve alusel sündinud mõtet leiame. Rooma kuulus väejuht ja valitseja Julius Caesar oli langetõbine. Napoleon üteldakse langetõbine olnud olevat. Rasked langetõbised olid vene ilmakuulus kirjanik Dostojevski, prantsuse kirjanik Flaubert ja palju teisi tähtsaid mehi.

      Huvitavat küsimust, kui palju ühendust ja sugulust vaimuhaigusel geeniusega on, ei või siin seletama hakata.

      Praegusel ajal on ainult mõningad ja mitte kõige tähtsamad, kes seda küsimust Lombroso mõttes seletavad.

      Vaimuhaiguse varjukuju käib geeniuse ja talentide kõrval, see on õige. Näib, nagu võiks inimene ainult ühekülgselt oma annete poolest täiusele jõuda, kuna teised hingeosad tihti nii nõrgaks jäävad, et haiguse märki enesega ühes kannavad.

      Langetõbist eesti kunstnikku ei tea ma olevat. C. R. Jakobsoni vend, kes hiljuti suri, oli ühtlasi vaimulik kirjanik ja langetõbine. Langetõbised on kõik vagad ja vaimulikud. Liialdatud vagadus äkilise ja vihase iseloomu ning väiklase oleku juures on otseselt langetõbise karakteri tähtsamad tundemärgid.

      Raske langetõbi C. R. Jakobsoni ligemas suguluses heidab hingeteadlase silmis valgust C. R. Jakobsoni muidu arusaamatute iseloomukülgede pääle ja selgitab mõndagi tema isesuguses hingeelus, ilma et ta tema tõsise väärtuse pääle varju viskaks.

      Päris langetõbi harilikus mõttes, s.o. kukkumise ja krambiga, pole hädaohtlik mitte ainult teistele, nagu meie nägime, vaid ka haigele iseenesele. Krambid võivad kaua kesta (status epilepticus), ja haige heidab tihti niisuguses olekus hinge. Sagedamini juhtub, et tõbine ilma tõbe ootamata vette või tulle kukub ja selle juures surma leiab. Sellepärast ei pea langetõbised kunagi ujumas ega vee pääl sõitmas käima. Redelit mööda üles ronimine on nendele niisama kardetav. Hiljuti kukkus Jurjevis [Tartus] üks langetõbine tööline katuselt maha ja leidis surma.

      Puurmani vallamajas leidsin langetõbise poisikese, kes pea poole ihu omal tulle kukkudes ära põletanud oli. Haavad seisid aasta aega kinni kasvamata. Selline õnnetus võib kõige lihtsamalt nendele langetõbistele juhtuda, kes oma haigust oodata ei tea.

      Õige tihti on aga krampidel ja langemisel eelkäijad, mis raske tõve tulemist ette kuulutavad ja haiget hoiatavad, et haige teaks parajat aset üles otsida.

      Niisuguseid eelkäijaid, tõve eeltundmusi, nimetatakse ladinakeelse nimega aura’ks. Aura tähendab kerget tuulepuhangut. Nimetus tuleb sellest, et mõned haiged enne krampide ilmumist sees või ihunaha pääl tuule sarnast puhumist tunnevad.

      Need krampide või langetõve ettekuulutajad võivad kõigis meelte osades ilmuda.

      Ühel hakkab kõrv enne tõbe pilli ajama, teisel lööb silmade ees virvendama või välkuma. Veel teised tunnevad jalgades või kätes tõmbamist. Mõnel hakkavad soolikad sees käima, tükib okse pääle. Sagedasem on vaimline “aura”, eeltundmine. Haigetele tuleb enne tõbe äkiline meelerahutus pääle, nad jäävad kärsituks, tusaseks – korraga lahkub koorem nende hinge päält ning tõbi ilmub ise.

      Teised tunnevad tükk aega enne langemist oma meelekindlust selgeks ja vaimutegevuse iseäranis kergeks minevat.

      Haiged, kellel haigus pikemat aega pääl käib, on aja jooksul õppinud ennast tähele panema ja oskavad igast väikesest nähtusest ihu küljes oma langemist ette aimata ja rasket langemist ära hoida, aegsasti maha langedes. Langetõves langeb haige väga rängasti, äkitselt nagu välgust tabatud, harilikult näo pääle, mispärast langetõbiseid vahel kergesti nende näo kriimustustest, muhkudest ja haavadest ära tunda on.

      Nagu krampidel eelkäijad, nii on neil ka järelkäijad.

      Kui haiged omast tõvest üles ärkavad, tunneb suurem jagu neist, nagu oleks nad läbi kolgitud ja raputatud. Päävalu ja uimane tundmus kestavad pool päeva või enam.

      Mõned haiged on langetõve järel hulk aega segased, millises olekus nad väga kardetavad on. On ette tulnud, ning sugugi mitte harva, et haiged raskeid kuritöösid, nagu üleval kirjeldasime, säärases olekus toime on saatnud.

      Üleüldse mõjub langetõbi raskesti haige meeleolu pääle ja sünnitab aastate jooksul kindlaid muudatusi. Haiged jäävad aegajalt iseenesest tömbiks ja nõdraks. Et mõned langetõbised oma tervet meelemõistust ja teravust kaua alal hoiavad ja kõrgeid vaimusünnitusi korda saadavad, sellest kõnelesime juba eespool. Nende arv on aga suhteliselt väga väikene ja nad on kõigiti erandid.

      Harilikud langetõbised jäävad aastatega meelenõdraks ja tuimaks, nii et nad ühelegi tööle, ammugi veel vaimutööle ei kõlba.

      Langetõbi käib mõnedele väga harva pääle, näiteks 3 kuni 4 korda aastas. Niisugusel puhul on haiguse jäljed ka muidugi vähemad.

      Olles lühikese ülevaate päris langetõve kohta teinud, vaatame nüüd, kuidas seda rasket tõbe parandada ja ära hoida.

      Oma hirmutava loomu pärast on väga raske niisuguseid haigeid kodus pidada, neid omaste keskel ravitseda. Harilikus haigemajas on niisama raske neid üleval pidada, sest langetõbised nõuavad isesuguseid sisseseadeid ja järelvalvet.