Mäss ja meelehaigus. Juhan Luiga

omas tarkuses tarvitusele ei võtnud, mis haigeid täitsa rahulikuks, igavesti vagusaks oleks teinud. Palju halvem ei oleks see abinõu tõesti olnud. – Uhkustades räägib dr. Horn ühest iseenda leiutisest, karusselli moodi masinast. Haige kinnitatakse pikali aluse külge, pää väljapoole, ning siis pannakse masin vända abil kiiresti käima. Niisuguse karusselli kõrval tarvitas dr. Horn hää meelega keerlevat tooli, mille pääle haige istukile kinni seoti, ning siis “hullupööra” tiirutati. Niisugune tiirutamine on jäle, ajab oksendama ning tegi mõnegi rahutu haige päris – tuimaks. Dr. Horn räägib selliste masinate kahtlemata kasulikust ja rahustavast mõjust ka kõige märatsevamate haigete puhul.

      Niisugused masinad olid juba enne Inglismaal tarvitusel, kuid dr. Horn täiendas ja parandas neid. Teine Horni ülesleitud ravitsemise viis oli – suur paksust riidest kott. Märatsejad haiged pani ta niisuguse koti sisse, köitis koti suu kinni. “Haigete pääle mõjus niisugune taltsutamine silmanähtavalt rahustavalt”, ütles Horn. – See kõlab meile naljakas, aga tegelikult oli see väga kurb.

      Tarvitati veel, et mõnda nimetada, toole ja pakkusid, mille külge möllajaid haigeid kinni rihmati, nii et nad ennast liigutada ei saanud. Sunniti märatsejaid haigeid ka päeva ja ööd järgimööda seisma, neid õla ja kaela kaudu lae külge kinnitades, kuni nad nõrkedes rahulikuks jäid. – Mõned tolle aja ravitsemise viisid olid tõepoolest naeruväärilised. Nii laskis dr. Horn omas haigemajas vaimuhaigeid soldati komando järgi reas marssida! – Ta sõidutas haigeid, kes tagurpidi vankris istusid, kuni nad uimaseks jäid.

      Kurb kõige selle juures on, et arstid ise oma inkvisitsiooni moodi abinõudega haigetele suurt kasu arvasid toonud olevat. Oh ajad ja arud!

      Need eelkäivad rohitsemise kirjeldused tuletavad meile vägisi vanade eestlaste juures meelekärsituse vastu tarvitusel olevaid ravitsemise viise meelde, kuid meie esivanemad ei olnud nii kalgi südamega. Wiedemannist loeme, et kui laps ärahirmunud ja rahutuks läinud oli, siis pandi ta hälli lina pääle. Lina otsad keerutavad kaks leske kokku. Selle sees kantakse siis laps kolm korda hälli ümber. Kui see nõu ei aita, siis pestakse last vannis, pannakse ukse kõrvale maha, riided ligi ning lastakse koera kolm korda üle karata. – Igatahes on sarnase toimetamise juures, nii imelik kui see ka on, lapse vannitamine rahustamiseks väga otstarbekohane, kuna dr. Horni tagurpidi vankerdamisest seda mitte tunnistada ei tohi. Vannisid ja vett, meie aja kõige paremaid vaigistamise abinõusid, tarvitati ka vanal ajal, aga enam karistamise näol. Kallati kangesti külma vett haigetele äkitselt kaela, kasteti märatsejaid ihualasti lumme jne. Kahjuks oli külma vee kaela kallamine karistamise abinõuna meie ajanigi siin ja sääl tarvitusel.

      Oli ka arste, kes ära nägid, et kirjeldatud abinõud haigete ravitsemiseks kõlvatud on, aga neid oli vähe. Päälegi oli neil ametivendade poolt käredat vastuvaidlemist ja mõnitamist kannatada.

      Ägedalt kutsub 1817. aastal Hayners Saksimaal valitsust ja arste üles niisugusele kurvale seisukorrale lõppu tegema. “Äraneetud olgu nüüd iga löök, mis neid väetimaid kõige väetimatest tabab. Häda sellele, kes neid mahajäetuid lööb või lüüa laseb.” Piitsa tarvitati veel pärastpoolegi õige rohkesti. Alles 1850. a. ümber leiame nuhtlemised ja piitsa vaimuhaigete majast kadumas.

      Suurel Venemaal ei olnud vaimuhaigete olud mitte sugugi paremas korras. Ajaraamatud seletavad siin väga kurvast nõdrameelsete seisukorrast. Keskajal piinati ja põletati vaimuhaigeid, keda nõidadeks peeti. “Jurodivõid” võeti kloostritesse vastu, aga neile anti kõige pahem paik. Leedumaal oli nõidade ja posijate surmamine 18. aastasajal väga sagedane nähtus.

      Peeter Suur tõi Venemaal vaimuhaigete eest hoolitsemisse parandust. “Nõdrameelsed ei kõlba kloostritesse, nendele ehitatagu väljamaa moodu hullumajad – nii on minu tahtmine.” Nii kirjutas Peeter oma käega. Seda käsku ei võinud aga mitmel põhjusel kohe täita. Alles Katariina II ajal sai välismaa mõjul vaimuhaigete varjupaikade küsimus uut hoogu. 1775. aastal antud käsukirja järgi pidi Üleüldine Hoolekandmise Osakond igas kubermangus vaimuhaigete eest hoolitsemise enda kätte võtma. 1776. aastal ehitati Novgorodis ka juba esimene hullumaja Venemaal.

      1810. aastal oli sarnaseid majasid juba 14. Aga Baltimaal ei olnud mitte ühteainustki. Need majad olid hullumajad kõige halvemas mõttes, kus pääle vanade soldatite haigete eest keegi ei muretsenud. Varssavis näidati võõrastele raha eest haigeid!

      Veel 1859. aastal tõendas professor Balinski uue ja esimese meelehaigete kliiniku avamisel Peterburis: “Venemaal on nõdrameelsete varjupaigad olnud seniajani viletsamal järjel kui välismaal keskajal.” Kuidas eestlaste keskel vaimuhaigete käsi käis ning nende põlv paranes, sellest räägime edaspidi.

      Järgmisel korral seletame, mil kombel meie ajal vaimuhaigetega tuleb ümber käia ning kuidas neid ravitsetakse.

      VAIMUHAIGETE SEISUKORD VALDADES

I

      Meie maa seaduse järgi “on iga vald kohustatud oma vaimuhaigete liikmete eest muretsema ning nende eest oma varaga hoolitsema. Kui vald selle läbi liiga koormatud peaks saama, siis on temal õigus paluda, et vaimuhaigeid üleüldise hoolekandmise asutustesse vastu võetaks, maksu eest või maksuta, selleks ülemuse kaudu kubermangu ülema luba nõutades.”

      Viimast Senati seletust mööda selles asjas (vt. “Postimees” nr. 221 [1903]) peavad vallad ka siis vaeste haigete ravitsemise kulude eest vastutama, kui haigel sugulased on, kelle kohus on tema eest hoolitseda ja kes ka hoolitseda jõuavad. Valdadel jääb aga õigus nende käest haigete eest kulude tasumist nõuda.

      Vallad peavad selle järgi iga haige ja vaimuhaige eest muret kandma. Aga kuidas seda teha, see on raske küsimus, mille pääle seaduse-paragrahvid ega valla-nõukogud seni õiget ja asjakohast vastust andnud ei ole.

      Vallad hoolitsevad valla vaimuhaigete eest jõudumööda, kulutavad koguni aastas hulk raha nende hääks – aga hoolekandmise tagajärjed on siiski igal pool väga viletsad.

      Ma annan siin teada, mis Tartu maakonnas omal uurimisel nägema juhtusin.

      Valdade hoolekandmise viis nõdrameelsete eest on mitmekesine.

      1. Haiged antakse võõrasse talusse või kõrvalisse peresse ülespidamiseks ning makstakse selle eest pidajale tasu.

      2. Haige peret, vanemaid või sugulasi toetab vald raha ehk viljaga.

      3. Vaimuhaigeid peetakse valla vaestemajas, kuna vaestemaja ülevaataja või kasak, või ka keegi teine “vaene” vaestemajas toidu ja korra eest haige juures hoolitsema peab, õige väikese vaevapalga eest.

      4. Vaimuhaiged antakse haigemajadesse. Aga siin on neid õieti vähe. Sel ajal kui ma ümber käisin, oli tervest Tartu maakonnast ainult 4 haiget vaimuhaigete-majas. Aasta jooksul saavad ligi 20 vaimuhaiget Tartu maakonnast närvikliinikus ravitsetud.

      On ju otsekohe ära näha, kes meie olusid maal vähegi tunneb, et ükski nendest hoolitsemise-viisidest otstarbekohane ei ole.

      Haaslava vald andis näituseks 90 rbl. ühe vaimuhaige hoolitsemise kuluks väikemajapidajale. See ei tahtnud haiget selle raha eest enam edasi pidada.

      Ma leidsin haige rehe all redelivankrilt õige mustas olekus, läbivajunud puusadega. Haiguse tõttu – paralysis progressiva – ei saanud ta ise ennast liigutada, ei ka midagi kõnelda. Haige seisukord oli kõigiti vilets, ehk küll pereinimestel hoolt, nagu näha, haige eest oli. Üheksakümne rublaga võiks, näituseks Viljandi nõdrameelsete majas, haiget hästi ravitseda, aga sääl pole ruumi.

      Raadi vallas on 33 vallapiirides elavat vaimuhaiget, 20 nendest vaesed. Mis jõuab sääl vald nendele abi anda?

      Vaene saunamees saab 10 rubla aastas oma raske nõdrameelsuse käes põdeva tütre ülespidamiseks. Ma leidsin nõdrakese armetus poolpimedas hurtsikus laval, kühmas, kasimata ja harimata. Onni uksele oli teivas risti ette lükatud, et tujukas haige ära ei jookseks. Ühtegi hinge polnud ligi. Pime isa istus Lohkva küla teeharul ja kerjas möödaminejailt andeid. Nüüd olevat õnnetu surnud.

      Vallavalitsusel ei puudu igakord tahtmine. Aga et neil ühtki kindlat korda haigete hoolitsemises ega eeskuju ei ole, siis talitavad nad igaüks iseviisi. Tagajärjed niisuguses korraldamata