Spioonide sild. Giles Whittell

ja erinevate identiteetide all, läksid paljud illegaalid peast segaseks, vaenlase poolele üle või mõlemat korraga. Aga mitte Fisher. Üheks põhjuseks oli tema vankumatu ustavus kommunismile. Teiseks põhjuseks oli pühendumus perekonnale: nemad olid KGB-le garantiiks, et ta üle ei hüppa. Kuid tema lojaalsusele võis leiduda veel kolmaski põhjus: iha teha järele nende suurte illegaalide kangelastegusid, kelle jälgedes ta käis. Üheks selliseks oli Arnold Deutsch, Cambridge’i Viisiku värbaja, kes ühtlasi soodustas nende seksuaalseid liialdusi. Deutschi oli sõja ajal premeeritud nõnda, et talle lubati New Yorgis juhtiva illegaali kohta – toda ametit, mis hiljem Fisheri omaks sai –, kuid ta uppus teel sinna, kui tema laeva tabas keset Atlandi ookeani torpeedo. Teine selline oli Aleksandr Orlov ehk Rootslane, koodnimega Schwed. Orlov sai Kremli lemmiklapseks siis, kui ta Hispaania kodusõja ajal Hispaania valitsuse kullavarud Moskvasse saatis. Kuid Stalin sattus raevu, kui ta põgenes Chicagosse ning ähvardas riigijuhi tsaariohranka informaatorina paljastada, kui Orlovi kodumaale mahajäänud perekonnaga peaks midagi halba sündima.

      Kui selline julgustükk Fisheris imetlust tekitas, siis välja ta seda ei näidanud. Oma neljakümne kuuendaks sünnipäevaks – 11. juuli 1949. aastal – oli ta New Yorki naasnud, et osaleda veel ühel eelnevalt kokkulepitud kohtumisel, seekord „legaalse” KGB töötajaga Nõukogude kindralkonsulaadist, kes täitis ta rahakoti sularahaga ning viis ta Bear Mountaini rahvusparki jalutama. Mingil hetkel tahtis too ühelt pargivalvurilt kellaaega küsida, kuid Fisher astus vahele ja kõneles ise tema eest, et kontaktisik ei paljastaks oma vene aktsenti.

      Kaks spiooni, aga kummalgi polnud käekella.

      Mõne aja pärast paluti Fisheril taaselustada vabatahtlike võrgustik, mis oli tegelnud enamiku logistiliste küsimustega tuumasaladuste toimetamisel NSV Liitu. Seda oli lihtsam öelda kui teha. Suurem osa võrgustiku allikatest ei teinud enam nendega koostööd. Peale sõda karmistati Los Alamoses julgeolekut ning Fisher kartis üle kõige vahelejäämist. Ent siiski üritas ta mõningaid samme astuda. Esiteks võttis ta ühendust Lona Coheniga, kes oli kunagi ühe rikka Manhattani perekonna koduabiline, kuid nüüd abielus Morris Coheniga, kes oli samuti KGB kaastööline. Lona ja Willie pidid kohtuma Bronxi loomaaias, kuid teel sinna hakkas naine kahtlustama, et teda jälitatakse. Nii see oligi, kuid jälitajaks oli Willie, kes ametioskusi harjutas. Lona läks tuldud teed tagasi, vahetas metrooliine ning astus vagunitest sisse ja välja, kui uksed sulgumas olid, ent ei suutnud jälitajast vabaneda. Viimaks istusid nad mõlemad linnumaja ette pargipingile maha ja tutvustasid end teineteisele.

      Cohenid juhtisid vabatahtlike võrgustikku ja olid ka ise kogenud kullerid. Tegelikult oligi see just Lona, kes peitis 1945. aasta juulis Trinity tuumakatsetusel kasutatud pommi joonise pabertaskurätikute karpi, et seda võimalike läbiotsimiste käigus ei avastataks, kui ta New Yorki tagasi reisib. Nii Fisheril kui Cohenitel leidunuks 1949. aastal märksa rohkem tööd, kui Elizabeth Bentley – Nõukogude spioon, kes oma saladused 1945. aastal FBI-le üle andis – ja J. Edgar Hoover poleks mitme parima Moskva tuumaluureallika suud sulgenud. Ent need allikad polnud siiski tilgatumaks kokku kuivanud.

      Varsti peale sõja lõppu oli Niels Bohr, taanlasest geenius, kes esimesena aatomi struktuuri kirjeldas, teatud kartustest hoolimata nõustunud Igor Kurtšatovit abistama stabiilse tuumareaktsiooni saavutamisel. Ka Klaus Fuchs, Saksamaal sündinud füüsik, lekitas endiselt väärtuslikku infot, kuigi nüüd Harwelli uurimislaboratooriumist Londoni lähedal. Ning veel üks Nõukogude salaallikas, George Koval, kes paljastati alles 2007. aastal, toimetas nendeni kriitilise tähtsusega juhendi polooniumsütiku valmistamiseks, milleta plutooniumipõhises pommis ahelreaktsiooni ei teki, nagu Los Alamose meeskond oli kindlaks teinud. Kurtšatov oli juba ammu plutooniumile keskendunud – ta avastas, et isegi kõigist Bulgaaria uraanivarudest ei jätkuks – ning 29. augustil 1949 suutis ta viimaks plutooniumipommi plahvatama panna. Willie Fisheril polnud selles sisuliselt mingit rolli, kuid siiski oli see tema spioonikarjääri kõrghetk.

      Tuumaseen, mis tol päeval stepi kohale kerkis, tähistas Ameerika tuumamonopoli lõppu ning Kreml ilmutas harva nähtavat heldust. Lavrenti Beria, kes oli selleks ajaks tõusnud tähtsuselt teiseks meheks NSV Liidus, isiklikul käsul eraldati välismaal tegutsevate ja pommisaladuste vargusega seotud illegaalide lastele automaatselt õppekohad ülikoolides. Fisher ja Cohenid, kes olid õigel ajal enam-vähem õiges kohas olnud, said Punalipu ordenid, mida tavaliselt jagati vaid sõjasangaritele. Kuid Fisheri jaoks sai too pidu otsa enne, kui õieti alatagi jõudis. Ted Hall, üks Lona Coheni parimaid allikaid Los Alamoses, oli Chicagosse kolinud ja spioneerimisest loobunud. „Enam mitte,” teatas ta Fisherile ja Cohenile, kuid need üritasid viimast korda teda ümber veenda. „Aitasin teid sõja ajal, kuid sõda on nüüd läbi.” Klaus Fuchsi isik tehti kindlaks ühe Venona projekti käigus dekrüpteeritud Nõukogude telegrammi kaudu ning ta arreteeriti Londonis 1950. aastal. Ta nimetas oma põhilise kontaktisiku, kes omakorda identifitseeris kaks idealistlikku, kuid edutut kommunistist spiooni − Julius ja Ethel Rosenbergi. Nende üle peeti 1951. aastal kohut, nad mõisteti süüdi ning neile määrati surmanuhtlus. Edutute apellatsioonidega venitati otsuse täidesaatmist veel kaks aastat. Cohenid olid selleks ajaks juba maalt põgenenud. Fisher üritas vahepeal ebaõnnestunult värvata toda noormeest, kelle eest Lona Cohen oli kunagi koduabilisena hoolitsenud. Fisheril oli küll põhjust õnne tänada, et Rosenbergid ei paljastanud midagi sellist, mis võinuks FBI tema jälgedele juhtida, kuid muidu paistis tema uue spioonivõrgu tulevik tumedamast tumedam.

      Kuni selle hetkeni, kui New Yorgi Central Parki teeviidale ilmus 1952. aasta oktoobris üks valge knopka.

o

      Nõukogude illegaalid kulutasid oma kattelugude kindlustamisele aastaid ja pea sama kaua veel turvaliste ühendusviiside sisseseadmisele. Viiekümnendatel ei tähendanud see 64-bitist digikrüpteerimist. See tähendas pliiatseid ja märkmikke (mis peale üht kirjutuskorda hävitati), seest tühje münte ja polte, mikrofilmide rulle ja tillukesi tükke, peidetud saadetisi ja märke nende leidmiseks. Kui lühilaineraadiod välja arvata, polnud 20. sajandi keskpaiga KGB käsutuses palju sellist sidetehnikat, mida poleks leidunud ka 19. sajandi lõpus.

      Ameeriklased käitusid teisiti. Tuumaajastu uue tegelikkusega silmitsi seistes asus CIA uut riistvara välja arendama. Nad esitasid tellimusi erakordsetele masinatele, mille ehitamine ei pruukinud võimalik olla, kuid õnnestumise korral lahendanuks need suuri probleeme. Roosevelt tegi sama aatomipommi puhul. Kennedy teeb seda kuuraketiga. Kas see pole siis ameerikalik viis?

      Oli küll, aga kontoribürokraatidele tuli see ikkagi üllatusena.

      Don Flickinger, hilisem lennuväekindral, istus 1955. aasta jaanuaris oma kirjutuslaua taga lennuväe uurimis- ja arendusosakonna eluteaduste allosakonnas Baltimore’is, kui tema otsene ülemus ta kiiremas korras enda juurde kutsus. Flickingerile anti teada, et lennuväeminister tahab teda näha „nii kähku kui võimalik”. Ta ütles, et võib juba järgmisel päeval Washingtoni sõita. Ülemus teatas, et see ei sobi: ta peab seal olema juba ühe tunni pärast. Auto juba ootas.

      Sõit läks kähku. Pentagoni saabudes viidi Flickinger kohemaid ministri juurde ning talle teatati saladuskatte all, et läänerannikul ehitatakse kibekiirelt uut kõrge lennulaega luurelennukit.

      Minister uuris Flickingerilt rõhuülikondade kohta. Kas need, mida lennuvägi kasutab rakettlennukites, suudaks pilooti elus hoida ka siis, kui kokpitis kaob rõhk kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel? Flickinger leidis, et suudaks küll, kui piloot laskub kiiresti umbes kolme kilomeetri lähedale.

      „Oletame, et piloot ei saa missiooni jaoks kindlaksmääratud lennukõrguselt ehk kahekümne ühelt kilomeetrilt allapoole laskuda,” teatas minister.

      „Miks mitte?” uuris Flickinger.

      „Sest tema all ei laiu sõbralik territoorium, vaid hoopis täiesti keelatud ala,” ütles minister.

      „Miks see ala piloodi jaoks keelatud on?”

      „Sest tema all on Nõukogude Liit.”

      See asetas probleemi ja kogu kohtumise hoopis uude valgusesse. Flickinger selgitas, et parimad saadaolevad rõhuülikonnad on mõeldud vaid piloodi elushoidmiseks hädalaskumise korral. Kui laskuda ei saa, siis on nii lennuki kui piloodiga lõpp. Kuid just see on asi, mida ei saa mitte mingil juhul lubada, märkis minister. Kui kaua võtaks aega,