Spioonide sild. Giles Whittell

Ta vahetas oma karjääri vältel pidevalt identiteete, kuid ei unustanud kunagi enda oma. Ta võis tundide kaupa vestelda muusikateooriast või matemaatikast, olles mõlemas valdkonnas iseõppija. Ta suutis hingestatult mängida klassikalisel kitarril ning oli ka korralikul tasemel maalija, kelle töid tahtis Robert Kennedy hiljem Valgesse Majja üles riputada.

      Ta sündis Põhja-Inglismaal Newcastle-upon-Tyne’is 1903. aastal sakslaste perekonnas. Kaheksateist aasta vanuselt kolis ta koos nendega Nõukogude Liitu. Need lihtsad eluloolised faktid tähendasid ühtlasi, et ta kõneles emakeelena vabalt neid kolme keelt, mida tema ajastu salaagent kõige rohkem vajas. Oma ameti päris ta isalt: Heinrich Fisher oli juba pühendunud revolutsionäär, kui kohtas 1890. aastatel esmakordselt Leninit. Olles üles kasvanud ülikumõisas Kesk-Venemaal, pöördus ta iseõppija innu ja ülbusega viimaks marksismi. Koos Leniniga õpetasid ja agiteerisid nad Peterburi Tehnoloogiainstituudis, kuni Fisher seenior arreteeriti mässuõhutamise eest ning saadeti 1896. aastal Arhangelskisse asumisele. Kuna ta oli rahvuselt sakslane, ootas teda seejärel ees maalt väljasaatmine ja kohustuslik teenistus Saksa armees. Inglismaa pakkus talle varjupaika. Heinrich seilas koos oma noore naisega Newcastle-upon-Tyne’i, kus neile sündis kaks poega. Esimene sai isa järgi nimeks Henry. Teise nimeks sai William, kuid nad kutsusid teda Willieks.

      Kui Venemaa 1905. aasta revolutsioon läbi kukkus, hakkas Willie isa tegelema relvade vahendamisega, et aidata kunagisele kodumaale jäänud proletariaati. (Üks saadetis, mis avastati enne Baltikumi poole teeleminekut, sisaldas üle miljoni padruni, muuhulgas selliseid, mis sobisid Mauseri püstolitele, mida kasutati tsaar Nikolai atentaadi puhul.) Peale 1917. aasta edukaks kujunenud revolutsiooni naasid Fisherid Venemaale, et riigile oma teeneid pakkuda.

      Willie Fisher oli innuga valmis kaasa aitama Nõukogude utoopia ülesehitamisele ning ka uus riigikord hindas teda. Ta liitus noorkommunistidega ning asus tööle tõlgina. Siis teenis ta kaks aastat Punaarmees raadiooperaatorina. Ta oli piisavalt noor, et erinevate keelte valdamine ja kogemused välisriikides talle karjääris kasuks tuleksid, mitte kahtlustusteks aset ei annaks. Kahekümne nelja aastaselt oli ta üha kasvava Nõukogude luureaparaadi hinnangul värbamiseks valmis. Lisaks abiellus ta ühe Poola krahvi sohitütrega.

      Jelena Lebedeva, endine baleriin, kes õppis nüüd Moskva konservatooriumis harfimängijaks, kohtus Fisheriga 1926. aastal ühel peol. Ta tajus mehes seda üksildust ja enesekindlust, mis oli üheaegselt külgetõmbav ja ohtlik ning mis jäi temasse alles kuni Glienicke sillale jõudmiseni. Kui mees talle abieluettepaneku tegi, küsis Jelena: „Aga kas armastad mind?”

      „Kuidas ma seda teada võiksin?” vastas too. „Su iseloom on leebe ja soe. Mina olen su vastand, kuid meist võib saada hea paar. Me täiendame teineteist.”

      Me täiendame teineteist. Selline rõõmutu tõdemus võis talle salaagendi töös kasuks tulla, kuid tulenes tragöödiast. Mõni nädal peale NSV Liitu naasmist, 1921. aasta suvel, olid Willie ja Henry järelevaatajateks ühe Moskva-lähedase jõe kaldal asuvas lastelaagris. Ootamatu hoovus rebis ühe lapse vee alla. Henry tormas vette ja suutis lapse päästa, kuid uppus ise. William, kes polnud kunagi ujuma õppinud, võis vaid kaldal seistes pealt vaadata. Ta oli lohutamatu.

      Jelenas leidis ta viimaks meelerahu ja turvatunde. Naise peresidemete kaudu sai ta esimese töökoha KGB eelkäijaks olnud Ühendatud Riiklikus Politseivalitsuses (OGPU). Nad lahkusid 1931. aastal koos pisitütrega Moskvast mehe esimesele välislähetusele. Sihtkoht: Norra.

      Kui Fisherid 1931. aasta septembris üle piiri Soome sisenesid, astusid nad Nõukogude „illegaalide” allilma. See on eksitav termin, sest kõik oma nime väärivad spioonid rikuvad seadust. Kuid Tšekaa ehk algse bolševistliku terroriaparaadi keeles oli sõnal illegaal eriline tähendus. See viitas põrandaaluste revolutsionääride ajale, kui partei rajajad olid rinda pistnud tsaariohrankaga ning töötanud koodnimede all; nii tähistati ka Nõukogude esimest agendipõlvkonda, kes saadeti välismaale revolutsiooni levitama, kui ükski Euroopa riik veel uut mõrvarlikku riigivõimu ei tunnustanud.

      Lenin oli Vladimir Uljanovi koodnimi. Jossif Džugašvili oma oli Stalin. Fisheri koodnimeks sai esmalt Frank. Ta ei kandnud seda kaua, kuid luureülemad, kes tema karjääri suunasid, olid illegaalide kultusest haaratud veel ka siis, kui sellest enam erilist kasu ei tõusnud, ning neis püsis veendumus, et Fisher on selle töö jaoks nagu loodud.

      Ning mõnes mõttes oligi. Nagu tuumaallveelaev võis temagi sisuliselt määramata ajaks pinna alla jääda. Kuid peitusemäng nõudis nii palju jõudu, et võib kahelda, kas tal jäi veel jaksu vaenlase kohta kasulikke andmeid koguda. „Ta oli hiilgav ja kohusetundlik spioon,” kinnitab veel tänapäevalgi üks pensionile jäänud KGB kindral, kes Fisheri vabastamises keskset rolli mängis. „On ilmselge tõsiasi, et ta juhtis agente, kelle kohta ameeriklased endiselt midagi ei tea.” See pole küll kaugeltki nii ilmselge. Tegelikult puuduvad tõendid, et Fisher värbas kasulikke agente, keda veel identifitseeritud pole, või edastas mingeid olulisi luureandmeid nendelt, kes on paljastatud. Kuid see ei takistanud kummalgi vaenupoolel ühiselt loomast legendi Willie Fisherist – kuigi teise nime all – kui kõige tulemuslikumast Nõukogude spioonist külma sõja ajal.

      Oslos kaitses teda tema amet. See oli lihtne ja tähelepandamatu: tema kattelooks oli elektriliste aparaatide importimine, kuid ühtlasi pidi ta rajama raadioreleejaamade võrgu, et Moskva saaks suhelda teiste, Põhja-Euroopasse saadetud spioonidega. Ta veetis kolm aastat kohalike kommunismimeelsete või mitte midagi kahtlustavate klientide keldrites, varjates ja katsetades raadiovarustust. Koos oma noore perega elas ta vaikselt Põhjamere kaldal, kui Tšekaa kodumaal oma poegi õgis.

      Stalini terroriaega on paljude kümnendite vältel peetud tema enda isikliku hulluse väljenduseks. Kuid intelligentsi väljarookimisel valitsusaparaadist, mida ta kasutas oma impeeriumi haldamiseks, võib olla ka ratsionaalsem põhjendus – ta ise oli kunagi reetur. Too väide ilmus esmakordselt avalikkuse ette 1990. aastail Stalini venekeelses eluloos, mille autor on Edvard Radžinski. Vassili Mitrohhini kogutud dokumendid Nõukogude välisluure kohta, mis NSV Liidu lagunemisel Venemaalt välja toimetati, sisaldasid tõendeid sellest, et Stalin võis enne 1917. aastat olla tsaariohranka palgaline informaator. See selgitaks vähemalt kuigivõrd ka seda, miks ta oli nõnda paranoiliselt halastamatu kõigi vastu, kes olid ükskõik kui vähesel määral seotud vanade bolševikega.

      Tšekistina, kelle isa tundis Leninit, oli Fisheril õnne, et teda peale Moskvasse naasmist keset ööd üles ei aetud, et ta viivitamatult hukkamisele viia. Ta lasti vaid ametist lahti. Isa sõber leidis talle tööotsa lennukitehases, ent varsti muutus kõik, sest Hitler tungis Nõukogude Liitu. Alates hetkest, mil Saksa soomukid Minskisse sisenesid, sai kõige tähtsamaks Nõukogude võimu püsimajäämine ning isiklikud küsimused unustati mõneks ajaks – kuna riigi püsimine sõltus töötavast luureteenistusest. Seega sai Fisher 1941. aasta septembris taas Tšekaa ohvitseriks, mis kandis tol ajal juba nime Siseasjade Rahvakomissariaat ehk NKVD. „Tal oli õnne,” märkis tema venelasest biograaf hiljem. „Venemaal polnud enam senist korda. Saksamaal oleks ta kindlasti maha lastud.”

      Sõjas kulges tal kõik suurepäraselt. Temast sai Pavel Sudoplatovi (kes oli aasta varem kavandanud Trotski mõrvamise Mehhikos) eriline soosik ning ta jõudis välja tohutu idarinde eesliinile. 7. novembril 1941. aastal, tol päeval, mis on endiselt kuldsete tähtedega Venemaa ajalukku kirjutatud, leidis ta end Punaselt väljakult keset lumetormi.

      Käes oli revolutsiooni aastapäev. Sakslased olid Kremlist päevateekonna kaugusele jõudnud, kuid Stalin kuulutas, et iga-aastane Punaarmee paraad peab toimuma nagu tavaliselt. „Minu paraadipääsmele oli löödud tempel PROHHOD VSIDU, mis tähendas, et mul lubati minna riigijuhtide juurde, kes Lenini mausoleumi peal reas seisid,” meenutas Sudoplatov. Stalini parem käsi Lavrenti Beria, kes seisis nüüd ise Lenini mausoleumile püstitatud laval, oli tal käskinud viivitamatult ette kanda igasugustest sõjalistest arengutest. „Olukord oli kriitiline: sakslaste eelväed paiknesid Moskvast viiekümne kilomeetri kaugusel. Võtsin endaga Punasele väljakule kaasa noore kapteni William Fisheri, kes oli minu osakonnas raadiokommunikatsiooni sektsiooni ülem … Püsisime NKVD peakorteriga ja Moskvat kaitsva brigaadiga otseühenduses. Lumesadu oli nii tihe, et sakslased ei saanud saata lennukeid Punast väljakut pommitama. Ent paraadil osalevatele vägedele oli