Spioonide sild. Giles Whittell

Ida-Berliinist ära lõigata. Valge joone taga lõppes Ameerika sektor ning algas Nõukogude impeerium. See oli kogu planeedi kõige konkreetsem maapiir kahe tuumarelvastusega superjõu vahel.

      Takso pööras otsa ringi, valmistudes linna tagasi sõitma. Sellest astus välja märkmikku kandev noor naine. Ta oli blondide juuste ja siniste silmadega ning värises närvipingest.

      Ta heitis pilgu sõjaväepolitseinikele, kes tõket valvasid, ega olnud piisavalt rumal, et neile läheneda. Selle asemel üritas ta jutule saada lähemale jalutava ametnikuga, kes kandis tavalist Lääne-Saksa politseimundrit. Mees hoidis käes portfelli ning paistis noor nagu temagi.

      „Palun aidake mind,” ütles neiu.

      Politseinik seisatas piisavalt kauaks ja sai kuulda, et naise jaoks on see elu võimalus ning kui ta naaseb tühja märkmikuga, lõppeks tema karjäär sama kähku, kui see alata sai. Mees vastas, et ta ei saa lihtsalt paigale jääda ja temaga juttu puhuda. Sõjaväepolitsei hoiab neil silma peal.

      „Kõnnime siis koos edasi,” pakkus naine välja.

      Teest põhja pool laskus jõe suunas kolmnurkne rohuga kaetud nõlv, mille rinnakul olev jalgrada viis kreemkollase suvemajani. Sõjaväepolitseinikud nägid jalgrada kogu ulatuses, ent mitte tervet nõlvakut. Puud ja põõsad jäid ette ning naine pani tähele, et mida kaugemale nõlva mööda alla minna, seda vähem oleks neid teelt näha. Ta hakkas allapoole minema ning noor politseinik järgnes talle.

      „Vahest hakkas tal minust kahju,” ütleb too naine pool sajandit hiljem. „Kui põõsaste taga jalutasime, jutustas ta mulle kogu loo.”

      See juhtus varahommikul – varsti peale koitu, rääkis mees. Ta nägi, et sillale lähenes Ameerika poolelt tilluke autokonvoi ja teine samasugune ilmus nähtavale Ida-Saksamaa suunast. Mõlemast väljus grupp mehi ja jäi ootele. Siis läksid mõlemalt poolt liikvele kolm meest, jalutasid valge jooneni ning vahetasid paar sõna. Tekkis mingi viivitus, siis karjus keegi midagi ja kaks figuuri läksid liikvele ning ületasid joone, üks kummaltki poolt.

      Annette von Broecker märkis kõik üles. See polnud küll kogu lugu, kuid see oli parim, mida keegi suutis tol päeval hankida, sealhulgas Ameerika uudistekanalid. Ta soovis muidugi rohkem detaile ning mõningaid muljeid sai ta ise lisada – pilvkattes olev auk silla kohal, kust kiirgas päikesevalgust, ning jõel edasi-tagasi ujuvad luiged.

      „Mu süda peksis,” mäletab ta. „Ütlesin endale, et mõned asjad tuleb kindlasti ära märkida. „Luiged, päike, spioonid. Luiged, päike, spioonid.”” Ta tormas siis nõlvakust üles telefoniautomaadi juurde ning helistas büroosse. Toimetaja käskis tal rahuneda ja lisas omalt poolt taustainfot, kui naine kuuldut ette kandis, kuid luiged jäid artiklisse.

      Kell kolm öösel Washingtoni aja järgi rääkis president Kennedy pressisekretär oma ülemusele, mida politseinik nägi. Seega oli Kennedy paremini informeeritud kui von Broeckeri lugejad, kuid mitte palju ega ka kauaks. Von Broeckeri hommikul edastatud lugu jõudis kõigi vaba maailma ajalehtede esikülgedele ning tekitas huvi ka mittevabas maailmas. Sest artiklis räägiti sellisest spioonivahetusest, mida polnud kunagi varem üritatud. Peategelased toodi samal ajal samasse kohta ning vahetati ülima hoolikusega välja, seda mõlemal pool jõge metsa peitunud snaiprite pilgu all. Inimkaubandus, millele andsid heakskiidu mõlemad maailma superjõud.

      Too lugu algas massihävitusrelvade otsimisest. Selle põhimängijad olid vaid etturid. Nad täitsid käske, kuid need polnud tavalised käsud. Viimase seitsme aasta jooksul olid nad osalised võidujooksus USA ja NSV Liidu vahel, et selgeks teha, kumb pool on lähemal teise hävitamisele. Nende ülesande ebaõnnestumise korral võisid tagajärjed katastroofiliseks kujuneda. Lihtsalt inimeseks jäädes said nad ajaloo käiku muuta ning üks neist tegigi seda.

      Lugu, mida politseinik tol hommikul von Broeckeriga jagas, keskendus kolmele mehele, mitte kahele. Neist noorim viibis tol hetkel esimest korda kolme aasta järel oma vanemate juures ning suutis vaevu uskuda, et on viimaks vaba ega pea enam enesetapule mõtlema. Ta oli kahekümne kaheksa aastane Yale’i doktorant, keda Ida-Saksamaa salapolitsei – Stasi – oli viimase viie kuu jooksul iga päev üle kuulanud, sest teda kahtlustati spioneerimises, kuigi selles ei lasunud tal mingit süüd. Ta oli uuriva meelega noormees, kellele meeldis rännata ning kes oli oma erepunase Volkswageni sportautoga kogemata kihutanud otse Berliinis valitseva paranoia keskele. Tema iseloom polnud selline, mida Stasi, too kahtlustustest toituv ja ebatavalist mittesalliv koletis, kergesti mõista suutnuks. Ta oli vembumees, filosoof ja vaba vaim. Tema nimi oli Frederic Pryor.

      Vanuselt järgmine oli silda mööda Ida-Saksamaa poolelt Ameerika sektorisse jalutanud, seljas odav Vene ülikond ja käe otsas papist portfell. Piloodi jaoks kummaline kojutulek, eriti veel sellise piloodi jaoks. Kaks aastat varem sisenes ta Nõukogude õhuruumi, kandes tellimuse järgi valmistatud rõhuülikonda David Clarki firmalt Worchesteris Massachusettsi osariigis, mis pidi takistama tema kehavedelike aurustumist, kui kokpitist rõhk kaduma peaks. Tema ülesandest teadsid vaid Valge Maja ja tilluke rühm CIA operatiivtöötajaid, kes olid laiali hajutatud Langley peakorterist kuni Euraasia äärealadeni. Tema lennuk, Lockheed U-2, oli Kasahhi stepid ületanud kaks ja pool korda Mount Everesti tipust kõrgemal, ent purunes ja langes Sverdlovski lähedal Venemaa pinnale.

      Kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt alla kukkudes pole mingeid standardprotseduure, mida järgida saaks. Alguses kostab vaid hapniku visinat ning stratosfääri sinimust võlv läheb aeglaselt nihkesse, millele järgneb surmvaikne tõdemus, et kõrgusemõõtja näidik kerib end allapoole. Ka tol piloodil polnud muud, millest lähtuda. Kui keskmine kiirus on 160 km/h, võtab vertikaallangemine kahekümne ühe kilomeetri kõrguselt maapinnani aega alla kümne minuti. Ta polekski pidanud ellu jääma. Kui teda tabas rakett, pidanuks plahvatus hävitama nii tema kui lennuki. Ka muudel juhtudel oli väheusutav, et rõhuülikond teda päästaks. Kahekümne ühe kilomeetri kõrgusel läheb veri kümne sekundiga keema. Need vähesed, kes asjast teadsid, olid küll nõus, et see on väga kahetsusväärne, kuid paraku on piloot manalamees.

      Ta elas plahvatuse üle. Kukkumise ajal sundis ta end mõtlema. Kui kokpit keerlema hakkas, jättis ta kõrvale kõik sellised strateegiad, mis kindla surma tooksid. Kuskil üheksa kilomeetri kõrgusel vajutas ta rahulikult nuppu, mis kokpiti kupli pealt heitis. Koos lennukiga keerlemist jätkates vabastas ta end hapnikuvoolikust ning jäi nüüd vabalt hõljuma. Ta hingas seda vähest õhku, mida leidus üheksa, kaheksa, seitsme kilomeetri kõrgusel. Tema pea kohal avanes langevari ning ta lausus väiksed tänusõnad isikule, kes selle oli ranitsasse pakkinud. Jälgides enda all avanevat maastikku, meenutas see tema meelest Virginiat. Ta valis sobiva koha ja maandus raskelt. Ta jäi ellu, kuigi Washingtonis seda ei teatud.

      Tema nimi oli Francis Gary Powers, sõprade jaoks Frank, Virginia söekaevuri poeg, kes ei hoolinud isa südamesoovist, et temast saaks arst, ning hakkas hoopis hävituslenduriks. Ta ei mõelnud kordagi enese tapmise peale, kuigi kodumaal leidus piisavalt inimesi, kes eelistanuks seda valikut. Sest tema pikk laskumine maapinnale 1960. aasta esimesel mail viis kähku ja otseselt välja USA ja NSV Liidu suhete sellise halvenemiseni, mida polnud nähtud juba 1948. aasta Berliini õhukoridori loomisest saati. Kuu aega hiljem varises seetõttu koost Pariisi tippkohtumine, kus Eisenhower ja Hruštšov olid lootnud siseneda uude pingelõdvenduse ajastusse. Selle asemel hoogustus hoopis võidurelvastumise ajastu, mis viis 1962. aastal Kuuba raketikriisi ajal maailma tuumasõja äärele ning lõppes alles kolm kümnendit hiljem koos Nõukogude impeeriumi lagunemisega. Alates hetkest, kui Powers kadunuks kuulutati, leidus mõlemal pool kõrgetel kohtadel piisavalt skeptikuid, kes kahtlustasid, et missioon pidigi läbi kukkuma, nurjates nõnda superjõudude rahuplaanid. Tol teoorial leidub veel tänapäevalgi pooldajaid.

      Vanim peaosatäitja von Broeckeri loos lahkus Ameerika sektorist ja kõndis surmatsooni ning müüri suunas, kus asus tema ettekujutus vabadusest. Ta oli veidi kühmus kehahoiakuga ning liigsuitsetamise tõttu vaevasid teda tõsine köha ja põskkoopapõletik. New York Timesi, CIA ja USA ülemkohtu väitel oli tegu Nõukogude meisterspiooniga. Tema ülemustele pakkus too kirjeldus, mis teda hauani saatis, sügavat rahuldust. Tema nimeks oli väidetavalt Rudolf Abel. Kuid nende üheksa aasta jooksul, mis ta Põhja-Ameerikas erinevate kattelugude varjus veetis, kasutas ta mitmeid teisigi nimesid: Emil Goldfus, Martin Collins, Robert