Mõtlesin su välja. Francesca Zappia

mulle. Ta ei olnud isegi eriti nägus. Või oli? Võib-olla peaksin teda põhjalikumalt uurima. Ei, kurat küll! Põrgusse!

      Kritseldasin rinnus taguvast südamest välja tegemata oma vihikusse. Kas peaksin üles kirjutama, mida ta oli just öelnud? Miks ta suhtles teaduslikus nomenklatuuris? Sinisilma ei olnud päriselt olemas. Keegi ei aidanud mul homaare vabastada. Ta ei öelnud tegelikult praegu seda, mida ma arvasin kuulvat. Mu aju tegi lihtsalt oma trikke. Taas.

      Köhatasin ettevaatlikult, näperdasin juukseid. „Noh, sa võid minu vastuseks panna Yoo-hood.”

      „Yoo-hood,” ütles ta pikaldaselt.

      „Yoo-hood – tead küll, maailma parim jook?”

      Nüüd oli tema see, kes mulle ainiti otsa vahtis. Pööritasin silmi. „Y-O-O-H…”

      „Ma oskan seda kirjutada, tänan väga.” Ta hääldus oli jälle tavaline. Sorav ja selge. Ta hakkas kirjutama ning mina vaatasin seinakella. Tund oli peaaegu läbi. Mu käed värisesid.

      Kella helisedes kargasin püsti, haarasin oma koti, ja liitusin koridori valguvate õpilaste vooluga. Milesist eemale pääsenud, tundsin end paremini, justkui oleks keemiaklassis saabunud valgustushetk olnud vaid uni ning mina oleksin sellest nüüd ärganud. Ta oli minu jaoks mõistetamatu – ilmutus mu luulude seast, aga siin ta nüüd siis oli. Ta hägustas piiri minu maailma ja ülejäänud inimeste maailma vahel ja see ei meeldinud mulle.

      Jõudsime kappide juurde täpselt ühel ajal. Ignoreerisin teda, avasin ukse ja haarasin oma õpikute järele.

      Lehed pudenesid kaante vahelt välja nagu sisikond roogitud kaladest.

      „Paistab, et keegi on su õpikud köitest lahti võtnud,” ütles Miles.

      Kae nalja, persevest. Mingu ta ka… Sinisilm või ei, ma ei kavatsenud seda nii jätta.

      Korjasin rikutud õpikud üles, toppisin need kotti ja lajatasin kapiukse kinni. „Eks ma pean nad siis ära parandama.” Seejärel trampisin edasi võimla poole, teades, et nüüd ma temast enam ei pääse.

      Kuues peatükk

      Tucker eksis East Shoali meelelahutusliku spordi toetusklubi nime päritolus. Nimi ei olnud Milesi valitud. Seda oli teinud hoopis direktor McCoy, ta ise ütles seda, kui meile emaga minu üldkasuliku töö kohustusest rääkis.

      Jalutasin suurde võimlasse, Miles kannul. Ta kassipilk puuris mind otse abaluude vahele. Astusin võimla ustest sisse, seisatasin ja üritasin võimalikult märkamatult igast suunast ülevaadet saada.

      Siinne võimla oli vanem kui Hillparki oma; olin arvanud, et see on uuem, kaasajastatud nagu East Shoali öökima ajavalt palju maksma läinud jalgpallistaadion. Peauksega külgneval tribüünide real asus punktitabloo puldiga laud. Korvpallikorvid olid üles lae alla tõstetud, nii et võisin otse üle võimla näha tagaseinal rippuvat punktitablood. Tolle ülaservas seisis rohelises kirjas „East Shoali keskkool”.

      Miles koputas mu õlale. Kõigest nimetissõrme otsaga, ainult korra; võpatasin.

      „Ära lase neil oodata,” ütles ta minust mööda lipsates.

      Punktilugeja laua ümber seisid viis itsitavat õpilast. Üks neist oli tüdruk, keda mäletasin inglise keele tunnist, ta blondist krunnipusast turritasid välja paar pliiatsit. Kaks tema kõrval seisvat poissi olid nii sarnased, et ma ei suutnud neil vahet teha. Veel kahte õpilast nägin esimest korda, ent igal juhul võtsid nad kõik Milesi lähenedes valvehoiaku. Ootasin ebalevalt tema selja taga.