Mõtlesin su välja. Francesca Zappia

tal põrandale kukkuda.

      Sinisilm lõi vaaruma, kuid ei lasknud minust lahti. Homaar seisis hetke paigal ja hakkas seejärel mööda kahhelkive edasi liikuma.

      Sirutasin käe järgmise järele. Ja veel ühe. Ja veel ühe. Peagi sibas terve akvaariumitäis homaare mööda Meijeri poe kahhelpõrandat. Mul polnud aimugi, kuhu nad kiirustasid, aga nad ise paistsid seda päris hästi teadvat. Sinisilm lasi mul kergendusohkega tagasi maha vajuda ja me mõlemad potsatasime külmaveeloiku. Ta jõllitas mind, prillid ninaotsale vajunud.

      „Teed sa kogu aeg selliseid asju?” küsis ta.

      „Ei,” ütlesin. „Ainult täna.”

      Ta naeratas.

      Siis algas kisa. Keegi haaras kätega mu käsivartest ja mind tõmmati jalgele. Ema karjus minu peale ja tiris mind akvaariumist eemale. Vaatasin ringi. Homaarid olid juba kadunud. Mu kätt mööda tilkus jääkülma vett.

      Sinisilm seisis ikka veel lombis. Ta korjas üles minust maha jäänud Yoo-hoo pudeli ja lehvitas hüvastijätuks. Üritasin ema seisma sundida, et saaksin tagasi minna ja poisi nime küsida.

      Ema lisas üksnes sammu.

      Esimene osa

      Akvaarium

      Esimene peatükk

      Vahel mõtlen sellest, kuidas inimeste jaoks on reaalsus midagi enesestmõistetavat.

      Näiteks see, mismoodi teha vahet unel ja päriselul. Unenäos viibides ei pruugi inimene seda teada, aga kohe, kui ta ärkab, siis ta teab, et unenägu oli unenägu ja mis iganes seal juhtus – hea või halb –, ei olnud päriselt. Maailm on tõeline ja kõik, mida inimene maailmas teeb, on päriselt, ja kui ta just ei juhtu Matrixis elama, ei olegi vaja millegi muu pärast pead vaevata.

      Inimeste jaoks on see enesestmõistetav.

      Kahe aasta jooksul pärast seda saatuslikku päeva supermarketis uskusin ma, et olin homaarid tõepoolest vabadusse aidanud. Arvasin, et nad sibasid minema, jõudsid merre ja elasid õnnelikult elu lõpuni. Kui olin kümneseks saanud, avastas ema, et pidasin end homaaride päästjaks.

      Samuti avastas ta, et minu jaoks olid kõik homaarid erkpunast värvi.

      Esmalt teatas ta mulle, et ma ei olnud vabaks lasknud ühtegi homaari. Ma olin jõudnud kõigest käe akvaariumisse pista, enne kui ta kohale jõudis ja suurt piinlikkust tundes mu minema vedas. Siis seletas ta mulle, et homaarid värvuvad erkpunaseks alles pärast keetmist. Ma ei uskunud teda, kuna minu jaoks ei olnud homaarid iial mingit muud värvi olnud. Ta ei maininud kordagi Sinisilma ja mul polnud vaja küsidagi. Mu kõige-kõige esimene sõber oli hallutsinatsioon – suurepärane lisand minu kui värske hullarikandidaadi elulookirjeldusse.

      Seejärel viis ema mu lastepsühholoogi vastuvõtule ning mulle tutvustati esimest korda ametlikult sõna vaimuhaige.

      Tavaliselt ei avaldu skisofreenia enne hilisteismeiga, aga mul oli juba seitsmeaastasena tekkinud võimalus seda kogeda. Diagnoosi sain kolmeteistkümneselt. Paranoiline kleebiti lisaks umbes aasta hiljem, pärast seda, kui ma olin sõimanud raamatukoguhoidjat, et ta üritas mulle anda avaliku raamatukogu keldris tegutseva põrandaaluse kommunistliku rühmituse lendlehti. (Ta oli alati olnud väga kahtlustäratav raamatukogutöötaja – ma keeldun uskumast, et kummikinnaste kandmine raamatute käsitsemisel on normaalne või tavapärane, ükskõik mida ka öeldaks.)

      Ravimitest oli mõnikord abi. Adusin nende mõju selle järgi, et maailm ei olnud siis nii värviline ja huvitav kui tavaliselt. Näiteks kui nägin, et akvaariumis elutsevad homaarid polegi erkpunased. Või kui mind tabas mõistmine, et toidust jälitusseadmete otsimine on naeruväärne (aga ma tegin seda ikkagi, kuna see rahustas mu kuklas pakitsevat paranoiat). Samuti sain nende toimest aru selle järgi, et asjad ei tulnud mulle korralikult meelde, oli tunne, nagu poleks ma mitu päeva maganud, ning ma proovisin oma kingi tagurpidi jalga panna.

      Poole ajast ei olnud arstid isegi kindlad, kuidas ravim võiks mõjuda. „See peaks vähendama paranoia, luulude ja hallutsinatsioonide esinemist, aga eks me peame ootama ja vaatama. Ah jaa, suure tõenäosusega põhjustab see aeg-ajalt väsimustunnet. Ühtlasi tasub tarbida ohtralt vedelikku – sul võib hõlpsasti vedelikupuudus tekkida. Samuti võib ette tulla sagedasi kaalukõikumisi. Kuid tegelikku mõju on muidugi raske ennustada.”

      Arstidest oli tohutult abi, ent ma töötasin reaalse ja ebareaalse eristamiseks välja ka omaenda viisi. Ma tegin pilte. Aja jooksul jäi reaalne pildile püsima ning hallutsinatsioonid kuhtusid. Sain teada, mis tüüpi asju mu aju välja mõelda armastab. Näiteks reklaamtahvleid inimestest, kes kannavad gaasimaske ja tuletavad möödujaile meelde, et Hitleri Natsi-Saksamaa mürgigaas on endiselt vägagi reaalne oht.

      Mina ei saanud endale reaalsuse enesestmõistetavana võtmise luksust lubada. Aga ma ei ütleks, et vihkasin inimesi, kes seda said, kuna see tähendanuks peaaegu kõiki inimesi. Ma ei vihanud neid. Nad lihtsalt ei elanud minu maailmas.

      Kuid see ei tähendanud, et mina poleks soovinud elada nende omas.

      Teine peatükk

      Õhtul enne seda, kui pidin alustama abituriendiaastat East Shoali keskkoolis, istusin ma Finnegani kohviku leti ääres, pilk otsimas kahtlast liikumist akendetaguses pimeduses. Tavaliselt ma nii paranoiline ei olnud. Panin selle esimese päeva ärevuse süüks. Olla sunnitud koolist lahkuma oli üks asi, uude kooli minek aga hoopis midagi muud. Olin veetnud terve suve Finnegani juures, proovides mõtteid sellest eemale hoida.

      „Tead, kui Finnegan siin oleks, siis ütleks ta sulle, et sa oled nupust nikastanud, ja kamandaks su tööle.”

      Pöörasin ringi. Tucker nõjatus köögiuksele, käed põlletaskutesse surutud, ja irvitas laialt. Oleksin talle nähvanud, kui ta polnuks ainuke, kellelt sain East Shoali kohta küsida, ja ühtlasi mu ainus sõber. Prillide ja veiklevmustade, alati laitmatult ette kammitud juustega vibalik Tucker oli siin Finnegani kohvikus nii kelneriabi, kelner kui ka kassapidaja ning sealjuures üks targemaid inimesi, keda olin eales kohanud.

      Ta ei teadnud mu tausta. Seega ei olnud „nupust nikastanud” mingi tagamõttega öeldud. Finnegan muidugi teadis – tema õde oli mu värskeim terapeut, tema mulle selle töö hankiski. Aga ükski teine töötaja, nagu Gus või tumm ahelsuitsetajast kokk, ei teadnud asjast midagi ning mul polnud ka plaanis neile öelda.

      „Haa-haa!” vastasin, proovides mõjuda ükskõikselt. Suru aga hullus alla, ütles vaikne hääl mu kuklas. Ära lase seda välja, lollpea.

      Ainus põhjus, miks ma olin nõustunud siia tööle tulema, oli vajadus näida normaalne. Ning võib-olla luges natuke ka ema sundus.

      „Veel küsimusi?” nõudis Tucker, kõndis lähemale ja nõjatus minu kõrval letile. „Või on selle ristiretkega kõik?”

      „Sa mõtled inkvisitsiooniga. Jah, on küll.” Hoidsin pilku tagasi akendele vilksamast. „Mul on juba kolm aastat keskkoolistaaži – vaevalt et East Shoal Hillparkist palju erineb.”

      Tucker turtsatas. „East Shoal erineb ükskõik millisest teisest kohast. Aga küll sa homme näed.”

      Tucker oli ainus inimene, kes ei paistnud East Shoali ideaalseks pidavat. Ema arvates oli uude kooli minek suurepärane mõte. Mu terapeut oli veendunud, et saaksin seal paremini hakkama. Isa ütles, et mõttel pole vigagi, kuigi jäi mulje, nagu oleks ema teda ähvardanud, ja kui ta olnuks siin, mitte kusagil Aafrikas, oleks ta mulle öelnud, mida ta tegelikult mõtles.

      „Igatahes,” jätkas Tucker, „pole tööpäevaõhtud pooltki nii hullud kui nädalavahetused.”

      Seda oli näha. Kell oli pool üksteist ja koht oli täiesti väljasurnud. Ja kui ma ütlen „surnud”, siis pean silmas kõiki Indiana eeslinnade allaaetud opossumeid. Tucker pidi mind õhtusteks vahetusteks koolitama. Suvel olin oma terapeudi sepitsetud plaani järgi, mille ema kärmelt heaks kiitis, teinud ainult päevaseid vahetusi.