Mõtlesin su välja. Francesca Zappia

asjade meeldejätmist juhuks, kui need peaksid hiljem üritama mulle ligi hiilida.

      Õpilaste vägi voolas autodest kooli, pööramata mingit tähelepanu mustades ülikondades punaste lipsudega meestele, kes ühtlaste vahedega kooli katusel seisid. Oleks võinud arvata, et riigikoolis on mingid veidrad turvanõuded. Hillparki koolis, minu (endises) erakoolis, olid meil kõigest tavalised turvamehed.

      Ühinesin rahvavooga – hoides väljasirutatud käe pikkust vahemaad enda ja teiste vahel, sest jumal teab, kellel võib praegusel ajal relv koolis kaasas olla – ning liikusin nõnda õpilasnõustaja kabinetini, kus ootasin oma tunniplaani saamiseks neli minutit järjekorras. Seal olles võtsin nurgas seisvalt stendilt ka portsu ülikoolide brošüüre ja toppisin need oma seljakotti, ignoreerides minu ees seisva õpilase kummastavat pilku. Ülikooli teemaga ma nalja ei mõistnud – ma lihtsalt pidin sisse saama, ükskõik kui vara ma ka taotluste saatmisega alustama pean või kui palju mul neid ka saata tuleb. Kui veab, siis õnnestub mul mõnes ülikoolis piisavalt süümekaid tekitada, et saada vähemuste toetuseks mõeldud stipp või paar – nii nagu mu vanemad Hillparkis teinud olid. Vahet pole, kuidas ma sisse saan – ma kas saan sisse või töötan kogu ülejäänud elu Finnegani juures.

      Märkasin, et mu ümber kandsid kõik teised koolivormi. Mustad püksid, valge triiksärk, roheline lips. Pole midagi kosutavamat kui varahommikune sõõm institutsionaalset võrdõiguslikkust.

      Minu kapp asus söökla läheduses. Koridoris viibis peale minu veel ainult üks inimene, kapp kohe minu oma kõrval.

      Miles.

      Mälupildid Sinisilmast tulvasid esile kui automaadivalang ja ma pidin tegema tiiru enda ümber, veendumaks, et minu läheduses on kõik korras. Vähehaaval ligemale nihkudes piilusin tema kappi. Mitte midagi ebatavalist. Hingasin sügavalt.

      Ole viisakas, Alex. Ole viisakas. Ega ta sind natukese vee pärast maha ei löö. Ta ei ole hallutsinatsioon. Ole viisakas.

      „Ee… tere!” ütlesin oma kapi juurde astudes.

      Miles pööras pead, nägi mind ja ehmus nõnda, et põrkas vastu oma kapi ust, mis lõi kolksuga kõrvalseisvat kappi, ning ta ise komistas oma põrandale asetatud seljakotile ja pidi peaaegu pikali käima. Ta pilk oleks äärepealt augu läbi mu pea puurinud.

      „Vabandust!” ütlesin. „Ma ei tahtnud sind ehmatada.”

      Kuna ta ei vastanud, keskendusin kapiluku koodile. Õpikuid kappi visates heitsin pilgu tema poole. Ta ilme ei olnud muutunud.

      „Mul… ee… ma palun selle vee pärast väga vabandust.” Sirutasin käe, kuigi pidasin seda väga mõtlematuks teoks. Aga ema ütles alati, et viisakus ennekõike, hoolimata asjaoludest. Isegi siis, kui teisel inimesel võib varrukas nuga peidus olla. „Mu nimi on Alex.”

      Ta kergitas kulmu vinklisse. Žest oli nii ootamatu, nii täiuslik ja nii kohane, et ma pidin äärepealt naerma pahvatama.

      Aeglaselt, nagu võiks ta mind puudutades end põletada, valmistus Miles mu kätt suruma. Ta sõrmed olid pikad ja peened. Vibalikud, aga tugevad.

      „Miles,” vastas ta.

      „Okei, tore.” Vabastasime käed samal hetkel ning tõmbasime need tagasi. „Tore, et sellega on nüüd korras. Näeme siis hiljem!”

      Mineminemine, ruttu kaugemale, ruttu kaugemale.

      Läksin eemale nii kiiresti, kui sain. Olin ma just uuesti pärast kümmet aastat Sinisilma puudutanud? Jumal küll. Rahu!

      Sellest polekski ehk väga midagi, kui ta oleks päriselt olemas, on ju? See, et ema ei olnud teda kunagi maininud, ei tähendanud, et ta pole tõeline. Aga mis siis, kui ta on sitapea?

      Mine metsa, aju!

      Märkasin alles treppide juures, et keegi kõnnib mul kannul. Mu kuklakarvad tõusid püsti ja ma haarasin ringi pöörates kaamera järele.

      Minu selja taga seisis Miles.

      „Teed sa seda meelega?” küsisin.

      „Mida ma meelega teen?” vastas ta.

      „Kõnnid paar sammu minust tagapool, piisavalt lähedal, et ma sind märkaks, aga mitte nii lähedal, et see imelik tunduks. Ning jõllitad.”

      Ta pilgutas silmi. „Ei.”

      „Tunne on küll selline, nagu teeksid.”

      „Ehk on sul paranoia.”

      Tõmbusin pingule.

      Ta pööritas silmi. „Gunthrie?” küsis ta.

      Härra Gunthrie, inglise keele süvaõpe, esimene tund. „Jah,” ütlesin ma.

      Miles võttis taskust paberi, voltis selle lahti ja pööras minu poole. Tema tunniplaan. Ning seal, lehe ülaservas, seisis ta nimi: Richter, Miles J. Esimene tund oli inglise keele süvaõpe 12, Gunthrie.

      „Hästi,” ütlesin. „Aga see ei tähenda, et sa pead niimoodi ringi hiilima.” Keerasin selja ja marssisin otsustavalt trepist üles.

      „Uus olla on nõme tunne, eks ju?” Miles ilmus mu kõrvale, hääles kummaline noot. Sipelgad jooksid mu käsivarsi mööda üles.

      „Pole viga,” ütlesin hambaid kokku surudes.

      „Igal juhul,” jätkas ta, „arvan, et sul on vastuvaidlematult õigus teada, et juuste värvimine on kooli reeglite vastu.”

      „Ma ei ole neid värvinud,” nähvasin.

      „Jajah.” Miles kergitas jälle kulmu. „Muidugi ei ole.”

      Neljas peatükk

      Kui me esimesse tundi jõudsime, oli härra Gunthriest näha ainult paar klassipäevikule toetatud paksu tallaga musti saapaid. Ülejäänut varjas hommikune ajaleht. Libistasin pilgu kähku üle ruumi ja pugesin seejärel läbi koolipinkide rivi ning jäin otse õpetaja ette seisma, lootes, et ta mind märkab.

      Ta ei märganud.

      „Vabandage!”

      Lehe kohale kerkis jämedate kulmudega silmapaar. Ta oli turske mees, arvatavasti viiekümnendates, lühikeseks pöetud terashallide juustega. Taganesin sammukese, õpikud kilbina rinnal.

      Ta langetas lehe. „Jah?”

      „Ma olen uus õpilane. Mul on koolivormi vaja.”

      „Neid müüakse raamatupoes, umbes seitsekümmend tükk.”

      „Dollarit?”

      „Tagavarariided saab majahoidja käest tasuta, aga neil ei ole kooli vappi. Ja ära loodagi, et need parajad on. Või pestud.” Ta pilk libises minust üle, seinal asuvale kellale. „Ehk oled nii kena ja istud nüüd kohale.”

      Istusin pinki, seljaga seina vastu. Valjuhääldi hakkas raginaga tööle.

      „East Shoali õpilased, tere tulemast uude kooliaastasse!” Tundsin ära direktor McCoy vigiseva hääle. Mina ja ema olime temaga juba varem kohtunud. Emale meeldis ta väga. Mulle ta erilist muljet ei jätnud. „Loodan, et kõigil oli suurepärane suvevaheaeg, aga nüüd on aeg taas tööle asuda. Need, kel puudub koolivorm, saavad selle väikese tasu eest raamatupoest osta.”

      Turtsatasin. Rattahoidjat pole, seitsmekümnedollarilised koolivormid, õndsas teadmatuses direktor – ei no tõesti, siin koolis pole muud kui puha vikerkaared ja ükssarvikud.

      „Samuti,” jätkas McCoy, „tuletan teile meelde, et meie kooli armastatud punktitabloo iga-aastane sünnipäev, selle koolile annetamise aastapäev, on vaid mõne lühikese nädala kaugusel. Seega, pange oma vaim ja ohvriannid hakkama ning olge valmis seda tähtsat sündmust vääriliselt tähistama!”

      Valjuhääldi vaikis. Jõllitasin lakke. Kas ta tõesti ütles just „ohvriannid”?

      Punktitabloole?

      „KOHALOLEKUKONTROLL!”

      Härra