Teadmatus. Rein Põder

Читать онлайн.
Название Teadmatus
Автор произведения Rein Põder
Жанр Классическая проза
Серия
Издательство Классическая проза
Год выпуска 2010
isbn 9789985658666



Скачать книгу

Aafrikas käinud. Vahest ainult ulmsi…?

      Mu pilk pöördus taas korteriperenaise poole. Igal juhul oli ta hoopis teistsugune kui eelmisel õhtul minu pool. Kuidas oli võinud nii lühikese ajaga nii suur muutus toimuda!? Nagu oleks vahepeal möödunud mitu nädalat, koguni mitu kuud! Kuid ma teadsin, et mõnes olukorras võib aeg üllatavalt, eriliselt kiireneda… Või mõjus nõnda see oskuslik esikuvalgustus? Igal juhul – Ruth oli kui selle korrastatuse ja harmoonia üks funktsioneeriv lüli. Siin elamises tundus kõik väga korras olevat, sest selle perenaine oli endaga silmanähtava tasakaalu saavutanud, jäi mul üksnes tõdeda. Ta oli selle korrastatuse ja harmoonia üks tähtis ja samas hästifunktsioneeriv lüli. Nii et tundus lausa võimatu väita – siinses elus oli midagi kapitaalselt nihkes. Olin peaaegu hüüatamas – aga kus on siis peremees, kus on Larry ise, miks ta ei tule juba tervitama?

      Kuid midagi oli nii nagu meie eelmisel kohtumisel Nõmmel me olime nüüdki tükk aega, mulle tundus isegi, et sobimatult kaua teineteisele otsa vaadanud ja vaikinud ning nõnda jäi seegi kord „tere” ütlemata. Ent see on isegi mõistetav – valjusti ja kättpidi teretavad ju harilikult need, kes on teineteisest piisavalt kauged. Armastajadki vaikivad, vahetavad vaid pika paitava pilgu… Armastajad!? Kas siis meie vahel võiks veel kunagi midagi taolist sugeneda…?

      „Ma polnudki täna tööl,” lausus Ruth ja naeratas, oma kirsspunaseks värvitud huuli pisut paotades, aga ta silmadesse jäi püsima endine ilme. Ning vaikis, nagu ootas, et peaksin teadasaadule vastavalt reageerima.

      Ta oli põhjuse ütlemata jätnud. Pidin sellest ise aru saama. See veel puudus, et ta oleks öelnuks: „Ma ootasin sind.” Ehkki see oleks mu enesetunnet meeldivalt soojendanud.

      „Ei midagi uut?” sain mina lõpuks esitatud oma hambutu küsimuse, ehkki mulle oli kõik nagunii sõnadetagi selge. Ruth vangutas vaid tummalt pead, aga jäi hoiakult endiseks. Ah et selleks siis kõik see maskeraad! Et varjata sisemist ärevust ja tõsta enesetunnet. Ning kustutada eelmise õhtu haledat muljet. Mis kõik oli ju nii naiselik ja läbimõeldud… Küllap olin selle nähtusega varemgi kokku puutunud, ainult et mulle ei meenunud hetkel ühtki parajat näidet.

      Ja järsku läbis mind imelik tunne, et Larry kadumisel polegi enam eilset või kui ajalehekeeles öelda, siis aktuaalset tähendust, et see siin oli nagu mingi kordus, et kogu juhtunu oli nihkunud juba tagaplaanile ja elu kiirustas oma uute ülesannetega peale ning nüüd oli kõige olulisem välja selgitada asjaolud… Aga milleks me siis üldse kokku saime? tahtsin ma Ruthilt lausa küsida, kuid hammustasin peaaegu keelde. (Mul jõuavad sõnad vahel kainest mõtlemisest pisut ette…) Kas tõesti selleks – kuna Larryt enam pole meie vahel – , et me vanad, peaaegu kustunud suhted võiksid uuesti ellu ärgata! Ei, selle oletusega pingutasin ilmselt küll üle! Nii kiiresti need asjad nüüd ka ei käi! Või oli siin süüdi lihtsalt Ruthi tugev parfüüm, mis näis täitvat kogu seda esikut ja uhkas mulle nii võimukalt näkku… nagu… nagu naiselikkuse gaasirünnak, mõjudes just nii, nagu oli plaanitud – uimastavalt, tahet pärssivalt, meelivallutavalt. Kohe nõnda, et ma olin ennast kaotamas ja juba astumas seda ainust meid lahutavat sammu, panemas kätt hellalt ta korsetist piinatud piha ümber, et tõmmata ta enda vastu, suudelda teda kui verinoort ja tahtenõrka tüdrukut, üht teist tüdrukut, peaaegu teisest elust päritolevat…!

      Hoidsin end siiski paigal. Polnud mingi eksperimentide aeg. Ma olin ikkagi tulnud tõsises asjas. Kuid imestasin ikkagi – milliseid rumalaid mõtteid, milliseid himuraid vilksatusi võib küll vahel läbi inimese (loe: meesterahva) peaaju käia…

      „Mis me siin seisame ja teineteist hindame,” lausus Ruth seepeale kulmu kortsutades ja kutsus mind endale järgnema. Aga mitte elutuppa, vaid kööki.

      Istusime. Ja mulle teraselt otsa vaadates lausus ta hoopis teisel toonil, koguni muretsevalt:

      „Mariannet pole ka veel kodus. Ei tea, kus see tüdruk peale kooli hulgub… Sa tead ju – ta lõpetab tänavu keskkooli. (Ma peaaegu teadsin!) Ei tea, mis edasi… Ei tast vist edasiõppijat saa… Kes küll annaks nõu…”

      Justkui oleksin mina selle tüdruku isa, justkui istuks nüüd koos perekonnanõukogu. Ja nagu oleksin mina mingi universaalne nõuandja. Aga ma ju polnud – ma ei saanud endagi asjadega hästi hakkama, paitsi siis veel teiste omadega…

      Ma polnud seda tüdrukut tõesti kaua aega näinud. Ja samas teadsin – kedagi ei saa vägisi kõrgemale tasemele tõsta, kui ta ise just on, õigemini tahab olla!

      See oli siiski vaid hetkeline muretsus, järgmisel hetkel oli Ruthil jälle too teine, teeseldud optimismi mask ees. Nagu oleks tal neid esikuseinalt rohkemalt võtta. Ta pööras taas oma värvitud silmad minu poole, vaatas mulle julgelt otsa ning lausus kerge koketeeriva häälega:

      „Sa pole ju meil siin korralikult külas käinudki. Kolimine ei lähe arvesse… Too oli rohkem higistamine ja pampude otsas istumine… Viimane kord Larry sünnipäeval sa küll käisid, aga siis jäite mõlemad nii kiiresti svipsi… ja läksite kohe tülli… oh, mingi tühja asja pärast, mispeale sina panid kohe minema… Ise ikka mäletad ka või?”

      Ausõna, ei mäletanud! Meie… ja omavahel tülli? Ning veel Larry sünnipäeval…! Absoluutselt ei mäletanud!.. Ütle siis veel, et mälu pole selekteeriv. Kustutab kõik ebameeldiva maha… Kui ta seda muidugi välja ei mõelnud, et meievahelist ebakõla suuremana näidata ja seeläbi… mind… kuidagi Larry lahkumises kaasosaliseks muuta?!.. Naistest võis kõike oodata!

      Aga juba loobus Ruth sellestki teemast, tõusis püsti ning viis mind mööda korterit ringkäigule. Järgnesin talle, leides, et ta mõtted on täna kuidagi hüplikud, et me oleme kümme minutit rääkinud millestki muust, kuigi me pidanuks rääkima üksnes Larryst… Tõepoolest, ma nägin seda korterit nagu esimest korda. Ilus ja korras kodu esikust ja köögist edasigi. Veidike ehk steriilne, nagu plastikpakendis hoitud ese.

      Imelik, me ei läinud nüüdki veel elutuppa, mille ukse vahelt läigatas oma klaase kristalli ja teatmeteoseid ja kirjandusklassikuid täis sektsioon ning kus akna all koolutas oma piibeljaid leherootse väike puunõus toapalm. Selle asemel viis Ruth mind pere magamistuppa, nende kahe magamistuppa, kus poolt tuba täitis imelai rohkelt patju täis voodi. Kuid Ruth pööras voodile kohe selja, avades kolme poolega kapi, kust vaatas vastu samasugune korrastatus pungil täis pesuriiulid, rippus üleriided, silma järgi Ruthi ja küllap ka Marianne kleidid-kostüümid, nende hulgas mõned ülikonnadki, lipsud ja sallid ukse küljes rippumas. See oli ühtpidi kiirustav ja samas kuidagi intiimne liigutus – kui Ruth need kapiuksed lahti tegi. Ja mulle tuli taas kiusakas mõte, et ta oli just äsja selle kapi juurest lahkunud, olles enne tükk aega valinud, mida küll m i n u tuleku auks selga panna. (Või hindasin ma jälle oma persooni üle?!) Seisin ta selja taga keset tuba, ignoreerides mõttes seda, mis jäi minu selja taha. See tähendab – voodit. Ning ühtlasi kõike, mis sellega seostus. Tahtsin või mitte, aga ma pidin neist mõlemast mõtlema kõigepealt just voodi kontekstis. Kas sealt ei peaks ikkagi põhjust otsima? Ja mida enam ma seda mõtet või pilti tõrjusin, seda kiuslikumalt see minusse tükkis, nii et ma ei kuulnud, mida Ruth mulle alustuseks ütles. Korra oli nõnda juba juhtunud! Aga ma olin siiski juba aru saanud, et Ruth tahtis mulle kui vahemehele või kaasuurijale (kes ma ju omamoodi olingi) demonstreerida seda, mis s e a l t k apist p u u d u o n.

      „…võtnudki oma kõige paremat, seda peene triibuga sinist ülikonda, vaid selle vanema, halli. Ja lisaks veel suvise liivakarva safari-komplekti. Päevasärkidest on puudu vaid kaks tükki… Ja imelik, kogu aluspesu on maha jäetud…”

      Aluspesu oli maha jäetud… Kui endise intiimse elu vahetu tunnismärk!.. Kas nõnda tuli seda mõista?

      Ruth sulges kapi, seisatas keset tuba, pani käed kuidagi demonstratiivselt-süüdistavalt puusa, nagu peaks ta mindki hetkel Larry kaasosaliseks, kas või selle tõttu, et ma olin samuti meessoost. See poos häiris ja isegi hämmastas mind ja ma mõtlesin lühikese aja jooksul juba teist korda, et Ruthi käitumine, ta liigutused, nii nagu ta tekstki, on tõesti kontrolli alt kõvasti väljas. Sellest siis see peaaegu pidulik soeng ja parfüüm ja väljaminekukostüüm.

      „Ma ütlen sulle – ta on ä r a läinud, aga mit-te ka-du-nud,” lausus Ruth nüüd iga sõna eraldi rõhutades