Teadmatus. Rein Põder

hetkel üldse häirivat. Vähemalt välise joonise järgi mitte.

      Ta oli kuidagi väga vaba oma olekus, nõjatudes enesestmõistetavalt mu õla vastu ja nõnda, et ta käsivarred peaaegu kaisutasid mind ning ta hingeõhk puutus meeldivalt mu kõrva, kui ta mu käes olevate paberite poole oma paljast käsivart sirutas ja mulle veel lähemale sattus:

      „Mis sa arvad, onu Riks, kuhu ta võis minna…?” Kuidagi kerge ja muretu oli seegi küsimus, nagu oleks tegemist mingi põnevuslooga, aga mitte nii olulise sündmusega, nagu ta isa kadumine. Ja kohe sellele küsimusele otsa, ilma et ma midagi jõudnuks vastata, teisel, tõsi, veidi asjalikumal toonil:

      „Hakkame teda õige koos otsima. Ema ei võta seda kõike tegelikult kuigi tõsiselt. Temale on see…”

      Mida Marianne veel öelda tahtis ja mida ta viimase lausejupiga silmas pidas, seda mul ei õnnestunudki kuulda, sest järsku seisis Ruth sealsamas ukseavas ja kortsutas kulmu. Mulle näis, et ta oli meid mõnda aega lihtsalt pealt kuulanud ja ilmus nüüd vajalikul hetkel nähtavale. Marianne usalduslik surve vastu mu õlgu lakkas kohe. Ja ta keeras end ema poole. Ruth tuli tuppa, niipalju kui toa kitsus seda lubas, ja seisatas tütre kõrval. Ning tõstis veel kord imestunult kulme ning lausus, pigem küsis: „Noh?” Mis tähendas vist, et nad olid milleski varem kokku leppinud.

      „Sa võiksid nüüd köögis tassid lauale panna. Kutsume külalise teed jooma!” Ruthi hääl oli leebe, kuid see oli säärane leebus, mis ei sallinud vastuvaidlemist…

      Aga järsku polnud Ruthis enam ennistist sära ega salapära. Ainus tähendus siin korteris näis olevat äsja toast kerge solvumisega lahkunud tüdrukul, ta madalal soojal häälel, mis oli samuti vahepeal suure muutuse läbi teinud, ta kätel ja karedatel läikivatel juustel, mida ma olin vaid hetke tundnud oma põse vastas. Ning selle viivu jooksul jõudsid minus ärgata mingite patuste mõtete alged, mingi enesekontrollile allumatu erutus… Riks, noomisin ma end kohe, mis sinuga küll nüüd juhtus! Kas sul on veel vähe neist naistest, kes sul on olnud ja keda sa võiksid küllalt kerge vaevaga saada! Jäta see tüdruk niisugustest mõtetest kohemaid väljapoole! Ta on veel pooliti laps! Ja pealegi tunned sa teda nii väikesest peale, et sul on raske…! Raske mida!? Ma polnud suutnud lõpuni mõelda!

      „…ja tead, mida ma veel tahtsin öelda,” rääkis vahepeal kušetijalutsisse maha istunud Ruth – sääred kombekalt koos, käed seelikurüpes… „Larry oli viimasel ajal kuidagi hajali… ühesõnaga väga imelik… Ta oli niisugune tegelikult juba mullu suvest saati, kui ta sealt Siberi-ekspeditsioonilt tagasi tuli… Justkui oleks seal midagi juhtunud…”

      Ma peaaegu ei kuulanud teda. Sest mingi tabamatu jõud muutis Mariannet mu silmis kiiresti kellekski teiseks – algul ema moodi tüdrukuks, siis temaga ühevõrdseks, siis temast erinevaks, siis juba sootuks teiseks, kui ta ema kunagi oli olnud…

      Ent Ruthi hääl ei lasknud mul edasi mõtiskleda. „… öösiti ta muudkui sonis. Ma ei saanud enam ta kõrval magada… (Ahah, siis nad magasid veel ühises voodis!)… Ta oli nagu halbade vaimude käes, ausõna… Ja päeval jälle oli ta pea igasuguseid hulle teooriaid täis…”

      Mis teooriaid? See Ruthi lause vihjas millelegi, mida tuli samuti silmas pidada. Või kui matemaatiliselt väljenduda – murrujoone alla lisandus aina uusi nimetajaid, uusi tundmatuid x, y, z. Kas mu ülesanne pidigi edaspidi seisnema mingite niisuguste niidiotste leidmises ja sõlmimises? Ja mis oleks mu uurimistöö tasu? Aga kui ei õnnestu midagi välja selgitada, mis siis…?

      Hakkasin Ruthi juttu jälle vaid fragmentaarselt kuulma. Sest arvasin nüüd selle Siberi-loo koha pealt midagi mäletavat. Nime Kulik. Jah, Leonid Kulik. Nüüd umbes teadsin, mida too kustutatud fail „Kuliku rada pidi” võis sisaldada. Seal võisid muidugi üleval olla Eesti ekspeditsiooni üksikasjad ja ehk mõndagi sellist, mis võinuks seletada Larry imelikuksmuutumist, kui kasutada Ruthi määratlust. Kuid seal võisid olla ka üldised andmed 1908. aastal Kesk-Siberis Tunguska kandis allasadanud meteoriidist või boliidist või… katastroofi läbiteinud tähelaevast. Mulle kui taoliste asjade toimetajale oli nüüdsama meenunud, et toosama Kulik oli üks Tunguusi meteoriidi esimesi tõsisemaid otsijaid. Ta sooritas, kui ma õigesti mäletasin, sinna Siberi taigasse seeria ekspeditsioone – enne Teist maailmasõda. Aga viimane jäi sõja tõttu ära. Ja seda teed plahvatuse epitsentrisse just nõnda kutsutigi – Kuliku rajaks. Aga Larry oli kõik kogutu kui üleliigse, kui kasutu kustutanud. Või siis flopiketastel endaga kaasa võtnud. Mida oli lihtsamast lihtsam teha…

      Sel kohal kõlas köögist Marianne hääl, kes kutsus meid teed jooma.

      Ja juba me istusimegi laua ümber, tassid ees. Nagu mõni tavaline Lasnamäe-perekond hästi tavalisel õhtul. Ainult et mina olin liigne, õigemini täitsin kellegi puuduva aset. Kuid milline kõrvaltvaataja osanuks seda öelda! Ja ikkagi tundsin end kõhedalt. Miski minus tõrkus kuulumast sellesse mudelisse. Silmitsesin vakstumustrit ja tundsin samas, et Marianne silmitseb mind. Mis laadi mõtted ta peas võisid käia? Ma ei teadnud, ei riskinud isegi aimata. Või polnudki see niivõrd huvi, vaid millegi ülekanne. Millegi senise ülekanne minule…

      Vaatasin sealkohal üles. Marianne keeras pilgu kõrvale. Ruth polnud seda näinud. Ta oli mõttes, näppis sedasama ruudulist lauavakstut, mida minagi olin põrnitsenud. Kes ma temale hetkel olin – ilmselt perekonnasõber, kes peab kohuse- ja kaastundest ära kuulama nende kahe kahtlused ja kartused. Sõber?! Jah, kes toetaks neid mitte üksnes sõnadega, vaid ka lihtsalt sellesama kohalolekuga… Ja ma ei olnud oma oletuses eksinud…

      „Tead, meil on emaga olnud hirm… kõik need päevad…” teatas Marianne järsku muutunud häälega – ja äkki oli ta taas see kunagine väike tüdruk, kes kartis Kotivana ja mõõkhambulist tiigrit ühest raamatust, mille pealkiri oli „Jäljed kivil” ja mis pidi praegugi peituma kusagil ta isa raamaturiiulis.

      „Jajah,” haaras Ruth kohe tütre sõnajärjest kinni. „Imelik tunne, nagu keegi tahaks meile korterisse sisse murda… Käib väljas koridoris… ja sobitab võtmeid meie lukuauku… Keegi, kes on Larry käest need võtmed enda kätte saanud… või siis need leidnud… Seepärast hoiame ust kogu aeg ketis…”

      Rohkem me sel teemal ei rääkinud. Ruth ise viis jutu mujale. Ta hakkas küsitlema mind mu elu asjus. Vastasin napilt. Aeg-ajalt nägin Marianne silmi, kuidas ta minu kuivi vastuseid huvitunult, isegi kuidagi põnevil silmi ootas, rippudes pilguga lausa mu suu küljes. See tegi mind kuidagi kohmetuks ja järjest kidakeelsemaks.

      Kui ma siis lõpuks koju hakkasin minema, peegeldus mõlema nii Ruthi kui ka Marianne, aga tema puhul veelgi selgemalt – palve, et ma veel viibiksin, et ma veel ei läheks, sest et… Selles oli korraga nii hämmingut, et nad peavad jälle kahekesi jääma, kui ka mingit kartust, millest mulle ju lausa sõnutsi oli teada antud. Tegelikult oli ju taoline kõhedus ja teritunud kuulmine kõige öise suhtes minulegi, üksi elajale, hästi tuttav. Teadsin mõndagi öö tekitatud võõrustest – näiteks seda, et ööaegu valitseb meid hoopis teine reaalsusetunnetus ning kogu väljaspool korteriseinu asuv maailm muutub tegelikult irreaalseks, isegi vaenulikuks, milline tunne kaob taas uue hommiku esimeste valguskiirtega. Kuid mine seda nüüd neile kahele seletama! See ei aitaks! Ja nad kartsid veel midagi muud! Jah, nad kartsid Larry ootamatut öist tagasitulekut, õigemini seda, milline ta võiks siis välja näha, kui ootamatult käituda. Tegelikult oli see palju keerulisem tunne, segu hirmust ja ootusest – nad nagu lootsid veel, et ta tuleb ja just öösel, ning samas nad enam… ei tahtnud seda!! Ja seepärast oli kõigel sellelgi, mida me üritasime Ruthiga koos välja selgitada, see kahesuse vari juures. Ta üritas seda justkui kohustusest, südametunnistuse kergenduseks, ehkki oli juba kindel, et Larry enam ei tule… Või oli siin mängus midagi muud, mida Ruth väga hästi teadis, aga mina isegi ei aimanud…?

      Ja et asi oligi umbes nii, nagu ma olin arvanud, tunnistasid Ruthi sõnad, kui ta mulle hüvastijätuks kätt andis (Marianne oli juba enne seda kuhugi oma tuppa kadunud, nagu poleks pikad hüvastijätud tema ala):

      „Tead, ta sahtlid vajaksid ikkagi korralikku ülevaatamist! Ma tahaksin, et me teeksime seda koos… Sa oskad ehk näha midagi, mida ma…” Ta ei lõpetanud. Niigi oli kõik selge. Noogutasin nõusolevalt. Aga hetk hiljem teadsin, et me ei leia