Teadmatus. Rein Põder

oli õhtusöök läbi. Kohvi ei pakutud. Teed ka mitte. Ja justkui aimates, et meil võib Ruthiga veel midagi omavahelist arutada olla, või lihtsalt oma head kasvatust demonstreerides lahkus Marianne õige varsti meie seltskonnast. Tundsin pärast Marianne lahkumist, et tal oli terve õhtu jooksul olnud raskusi minu kõnetamisega. Kuidas me eelmisel korral olime suhelnud, seda ma ei mäletanud. Aga nüüd see „onu Riks” nagu ei sobinud, „Richard” oli ebamugav ja teietamine ei tulnud üldse kõne alla. „Sinaks” oleks vaja olnud minu initsiatiivi, kuid ma polnud seda lihtsalt taibanud… Ta läks otsejoones oma tuppa, oma neiukambrisse, korteri sellesse ruumi, kus mul polnud veel juhust olnud viibida, isegi mitte üleukse põgusat pilku heita. Igas elamises on oma keelatud tsoonid, kuhu meil pole luba… Aga enne soovis ta meile „head ööd”, mis tähendas, et enam ta tagasi ei tule ja annab meile kahele vaba voli olla, kuidas tahame. See oli jälle mu enda lisandus ja tegi mulle kergelt nalja. Ei-ei, see oli kaunis alasti mõte, nagu need vahel tahtmatult pähe löövad – kas oleksin võimeline Ruthiga magama, noh, teoreetiliselt, kui naine ise selleks näiteks selget märku peaks andma. Mis olukorra keerukust arvestades oli küll vähe tõenäoline, samas jälle selle segasust arvestades mingis mõttes isegi… võimalik… Ptüi, nõnda ei sobinud siiski arutleda…