Igaviku äärel. J. A. Redmerski

välja,” ütleb ema külmkapi ukse tagant. Ta ajab end püsti ja vaatab minu poole, ta on liiga paksult lauvärvi peale pannud. „Sa kohtusid Rogeriga, eks ole?”

      „Jah, ma kohtusin Rogeriga.” Tegelikult ei kohtunud, võib-olla kohtusin ka, aga ma ajan ta segi nende viie mehega, kellega ema on viimase kuu jooksul väljas käinud. Ta pani end kirja ühele neist imelikest kiirkohtingu värkidest. Ja ta kiirustab nende meestega küll, nii et ilmselt on see nimetus tema puhul sõnasõnaline.

      „Ta on tore mees. See on meie kolmas kohting.”

      Sunnin end naeratama. Ma tahan, et ema oleks õnnelik, isegi kui see tähendab uuesti abiellumist, mis tekitab minus surmahirmu. Ma armastan oma isa – ma olen issi tütreke –, aga see, mis ta emale tegi, on andestamatu. Lahutusest saati, neli kuud tagasi, on mu ema olnud see võõras naine, keda ma nüüd ainult poolenisti tunnen. Ta oleks nagu käe kolmkümmend aastat lukus olnud sahtlisse pistnud ja tõmmanud sealt välja isiksuse, mida ta kandis enne, kui kohtus minu isaga ja sündisime mina ja mu vend Cole. Kuid tegelikult see isiksus ei sobi enam, kuigi ta annab selle nimel iga päev endast parima.

      „Ta räägib juba sellest, et viib mu kruiisile.” Ema nägu lööb selle mõtte peale särama.

      Panen sülearvuti kinni. „Kas sa ei arva, et kolm kohtingut on kruiisile minekuks natuke vähevõitu?”

      Ta ajab huuled prunti ja lööb selle märkuse peale käega. „Ei, kullake, see on just õige aeg. Tal on küllalt raha, nii et tema jaoks on see sama, mis mind õhtusöögile kutsuda.”

      Vaatan lihtsalt mujale ja näksin võileiba, mille endale tegin, ehkki mul pole kõht sugugi tühi.

      Ema sahmerdab köögis ja teeb näo, et koristab. Tavaliselt tuleb majapidaja kolmapäeval, aga kui mõni mees on tulemas, arvab ema, et nõudepesulapiga üle pindade tõmbamine ja maja õhuvärskendajaga pihustamine on koristamine.

      „Ära laupäeva unusta,” ütleb ta, hakates nõusid nõudepesumasinasse laduma, ja see on minu jaoks üllatus.

      „Jah, ma tean, ema.” Ohkan ja raputan pead. „Aga ma vist jätan selle laupäeva vahele.”

      Ema ajab selja sirgu ja vaatab mulle silma.

      „Kullake, sa lubasid, et tuled,” ütleb ta meeleheitlikult ja trummeldab küüntega vastu letti. „Sa tead, et mulle ei meeldi üksinda sinna türmi minna.”

      „Ema, see on vangla.” Võtan hajameelselt mõned leivakoorikud ja panen need taldrikule. „Ja nad ei saa sind kätte; nad on luku taga, täpselt nagu Cole. Ja selles on ta pagana päralt ise süüdi.”

      Ema langetab pilgu ja minu kõhus võtab kuju suur hõõguv süütunde kera.

      Ohkan sügavalt. „Anna andeks. Ma ei mõelnud seda tõsiselt.”

      Ma mõtlesin seda väga tõsiselt, aga ma ei kavatsenud seda emale valjusti öelda, sest talle teeb haiget, kui ma räägin oma vanemast vennast Cole’ist ja tema viie aasta pikkusest karistusest selle eest, et ta purjuspäi autot juhtides inimese tappis. See juhtus kõigest pool aastat pärast seda, kui Ian autoõnnetuses surma sai.

      Mul on tunne, et jään kõigist ilma…

      Tõusen laua tagant ja jään leti juurde seisma, kui ema nõudepesumasinat täidab.

      „Ma tulen sinuga kaasa, okei?”

      Ta manab näole naeratuse, mida ikka veel katab kerge solvumise kiht, ja noogutab. „Aitäh, kullake.”

      Mul on temast kahju. See murdis ka minu südame, kui isa pettis teda pärast kahtkümmet kaht aastat abielu.

      Aga me kõik nägime seda ette.

      Ja mõelda, mu vanemad üritasid meid Ianiga teineteisest lahus hoida, kui ma kuueteistaastaselt emale usaldasin, et me olime armunud.

      Vanematel on kummaline arusaam, et ükski alla kahekümneaastane inimene ei saa kuidagi teada, mis on armastus, nagu oleks armumiseks sobilikku vanust võimalik samamoodi paika panna nagu alkoholi tarbimise alampiiri. Nad arvavad, et teismelise mõistuse „emotsionaalne areng” pole piisav, et armastusest aru saada, mõista, kas see on „tõeline” või mitte.

      See on täiesti totter.

      Tõde on see, et täiskasvanud armastavad teisiti, aga see pole ainus viis. Ma armastasin Ianit hetkes, ma armastasin seda, kuidas ta mind vaatas, kuidas ta mu kõhus õõnsaks võttis, kuidas ta mu juukseid hoidis, kui ma pärast halvaks läinud enchilada söömist sisikonda välja oksendasin.

      See on armastus.

      Ma jumaldan oma vanemaid, aga tükk aega enne lahutust, kui ema viimati haige oli, oli parim, mis isa teha suutis, tuua talle Pepto Bismoli ja toast väljudes küsida, kus telekapult on.

      Mida iganes.

      Ma arvan, et mingil hetkel rikkusid vanemad mu ära, sest nii head kui nad minu vastu ongi, nii palju kui nad minu heaks teevad ja nii palju kui ma neid armastan, kasvasin ikka üles hirmuga, et muutun nendesarnaseks. Õnnetuks inimeseks, kes teeb ainult näo, et elab imelist elu kahe lapse, koera ja valge lattaiaga. Ma teadsin, et tegelikult magasid nad teineteise poole seljaga. Teadsin, et ema mõtles tihti, milline tema elu oleks olnud, kui ta vaid oleks andnud teise võimaluse poisile, keda ta keskkoolis salaja „armastas”. (Ma lugesin ema vana päevikut. Ma tean sellest poisist kõike.) Tean, et mu isa – enne kui ta ema tolle naisega pettis – mõtles palju Rosanne Hartmani peale, kes oli tema kaaslane keskkooli lõpupeol (ja tema esimene armastus), ja kes elab ikka veel Wiltshire’i tänaval.

      Kui üldse kedagi valdab meeltesegadus teemal, kuidas armastus toimib, missugune on tõeline armastus, siis on see suurem osa täiskasvanud elanikkonnast.

      Me Ianiga ei seksinud tol ööl, kui ta mu süütuse võttis; me armatsesime. Ma poleks iial arvanud, et kasutan seda sõna – „armatsema”, sest see kõlas alati nii imalalt, nagu oleks see ainult täiskasvanutele mõeldud. Krimpsutasin nägu, kui kuulsin kedagi teist seda ütlemas või kui see kutt laulis isa autoraadios klassikalise muusika kanalil igal hommikul „Feel Like Makin’ Love”.

      Aga ma võin seda öelda, sest just see juhtuski.

      Ja see oli maagiline ja imeline ja suurepärane ja sellega ei saa mitte midagi mitte kunagi võrrelda. Mitte kunagi.

      Ma läksingi tol laupäeval emaga vanglasse Cole’i vaatama. Aga ma ei öelnud suurt midagi, nagu tavaliselt, ja ka Cole ei teinud minust välja. Ta ei tee seda selleks, et mind pahandada, pigem tundub, et ta kardab mulle midagi öelda, sest ta teab, et ma olen ikka veel vihane ja solvunud ja pettunud selle pärast, mida ta tegi. See polnud mingi ühekordne asi, mille võib „traagiliseks õnnetuseks” lahterdada; Cole oli juba enne kaheksateistkümneseks saamist alkohoolik. Ta on perekonna must lammas. Ta oli juba väiksena tõbras, teismelisena sattus ta aeg-ajalt noortevanglasse ja ajas vanemad murest hulluks, kui nädalateks kadus ja tegi seda, mis iganes talle meeldis. Ta on alati ainult enda peale mõelnud.

      Alustasin järgmisel esmaspäeval tööd juhataja asetäitjana. Olen tänulik, et mul on töökoht, sest ma ei taha ülejäänud elu isa rahast elada, aga kui ma seal seisin, seljas kenad mustad viigipüksid ja valge triiksärk, kontsakingad jalas, tundsin, et olen täiesti vales kohas. Mitte tingimata riiete pärast, aga… ma lihtsalt ei kuulu siia. Ma ei oska sellele nime anda, aga sel esmaspäeval ja kogu ülejäänud nädala sügeles miski mu teadvuse ääremail alati, kui ma üles tõusin, riidesse panin ja kaubamajja läksin. Neid sõnu ma ei kuulnud, aga tunne oli selline: See on sinu elu, Camryn Bennett. See on sinu elu.

      Ja ma vaatasin mööduvaid kliente ja nägin ainult negatiivset: püsti aetud ninasid, kalleid käekotte, mõttetuid oste.

      Siis ma mõistsingi, et kõik, mida ma edaspidi teen, annab sama tulemuse:

      See on sinu elu, Camryn Bennett. See on sinu elu.

      VIIS

      Eile oli päev, mil kõik muutus.

      Mingi sügelus mu peas sundis mind üles tõusma. Ma tõusin. See käskis mul kingad jalga panna, pakkida väikese koti hädavajalike