Igaviku äärel. J. A. Redmerski

kaela.

      „Kullake, järsku lased tal lihtsalt teha, mida ta tahab. Ära ole nii pealetükkiv.”

      „Aitäh, Damon,” ütlen ma kiirelt noogutades.

      Ta pilgutab mulle silma.

      Natalie ajab huuled prunti ja ütleb: „Sul on õigus,” ja tõstab käed, „ma ei ütle rohkem midagi. Ma luban.”

      Jah, seda olen ma ennegi kuulnud…

      „Tore,” ütlen ma ja me hakkame jälle liikuma. Need saapad juba pigistavad.

      Laohoone uksel seisev koll uurib meid, tohutud käsivarred rinnal risti.

      Ta sirutab käe.

      Natalie nägu tõmbub solvunult krimpsu. „Mida? Rob võtab nüüd raha või?”

      Damon pistab käe tagataskusse, võtab rahakoti ja lappab rahatähti.

      „Kakskümmend taala nägu,” ütleb koletis urinal.

      „Kakskümmend? Kurat, sa teed nalja või?” kriiskab Natalie.

      Damon lükkab ta õrnalt kõrvale ja laksab koletisele kolm kahekümnelist pihku. Koletis pistab raha taskusse ja astub kõrvale, et meid mööda lasta. Mina lähen esimesena, Damon paneb käe Natalie seljale, et teda enda ees sisse lasta.

      Natalie irvitab möödudes koletisele näkku. „Küllap ta jätab selle endale,” ütleb ta. „Ma küsin Robilt järele.”

      „Tule nüüd,” ütleb Damon, me möödume uksest ja läheme mööda pikka kõledat koridori, mida valgustab üksainus fluorestseeriv lamp, kuni jõuame kaubaliftini koridori lõpus.

      Metall väriseb, kui puuri uks sulgub ja me üsna kärarikkalt mitu jalga madalamal asuvasse keldrisse laskume. See on ainult üks korrus allpool, aga lift rappub nii kõvasti, et mul on tunne, et tross võib iga hetk katkeda ja meid surnuks kukutada. Valjud, kumisevad bassid ja hulga üliõpilaste ja ilmselt kolledžist välja kukkunute karjumine ulatub üles keldrikorruse liftini, muutudes valjemaks iga tolliga, mis me Undergroundile lähemale laskume. Lift jääb raginal seisma ja järgmine koll teeb puuriukse lahti, et meid välja lasta.

      Natalie komistab mulle selja tagant otsa. „Tee ruttu!” ütleb ta mind naljatades trügides. „Ma arvan, et Four Collision esineb!” Tema hääl kostab üle muusika, kui me endale peasaali teed teeme.

      Natalie võtab Damonil käest kinni ja üritab minu oma haarata, aga ma tean, mis tal mõttes on, ja ma ei kavatse nende totrate saabastega hüplevate, higiste kehade massi trügida.

      „Oh, tule juba!” kutsub Natalie peaaegu anudes. Siis süveneb joon tema krimpsus nina juures, ta haarab mu käe enda omasse ja tirib mind enda poole. „Ära ole selline tita! Kui keegi sind jalust pikali lööb, siis annan talle isiklikult tappa, eks?”

      Damon muigab kaugemal.

      „Hästi!” ütlen ja lähen nendega kaasa, Natalie tirib mul peaaegu sõrmed liigestest välja.

      Jõuame tantsupõrandale ja mõne aja pärast teeb Natalie seda, mida iga parim sõber teeks, hõõrudes end minu vastu, et ma tunneksin end osalisena, ja libiseb Damoni maailma. Ta võiks sama hästi Damoniga sealsamas kõigi silme all seksida ja keegi ei paneks tähelegi. Mina märkan seda ainult selle pärast, et ilmselt olen ma ainus tüdruk kogu klubis, kellel pole kaaslast ja kes ei tee sedasama. Kasutan juhust, lipsan tantsupõrandalt minema ja võtan suuna baari poole.

      „Mida ma võin sulle pakkuda?” küsib pikk heledapäine mees baarileti taga, kui ma end kikivarvule ajan ja kõrgele pukile istun.

      „Rummikoola.”

      Ta läheb mu jooki segama. „Kange kraam, mis?” ütleb ta klaasi jääga täites. „Näitad mulle oma dokumenti?” Ta naeratab.

      Ajan huuled prunti. „Jah, ma näitan sulle oma dokumenti, kui sina mulle oma alkoholimüügi luba näitad.” Irvitan talle vastu ja ta naeratab.

      Ta segab joogi valmis ja lükkab minu poole.

      „Ma ei joogi tegelikult eriti palju,” ütlen ma ja rüüpan läbi kõrre.

      „Palju?”

      „Jah, noh, täna õhtul on suminat vaja.” Panen klassi käest ja näpin laimi klaasi serva küljes.

      „Miks nii?” küsib ta majapidamispaberiga letti pühkides.

      „Oota hetk,” tõstan ühe sõrme püsti, „enne kui sa valesti aru saad. Ma pole siin selleks, et sulle südant puistata – baarimehe-kliendi teraapia.” Natalie on kogu teraapia, mida ma taluda suudan.

      Mees naerab ja viskab majapidamispaberi kuhugi leti taha.

      „No seda on tore kuulda, sest ma ei ole nõuandja tüüp.”

      Võtan veel ühe väikese lonksu, seekord kummardudes, selle asemel et klaasi letilt tõsta; mu lahtised juuksed langevad näole. Ajan end uuesti sirgu ja lükkan ühel küljel juuksed kõrva taha. Ma vihkan lahtiste juustega käimist; see teeb rohkem tüli, kui asi väärt.

      „Noh, kui sa just teada tahad,” ütlen talle otsa vaadates, „tiris mind siia mu visa parim sõber, kes ilmselt oleks mulle une pealt midagi piinlikku teinud ja siis pilte klõpsinud, et mind šantažeerida, kui ma oleksin tulemata jätnud.”

      „Aa, selline sõber,” ütleb mees käsivarsi letile toetades ja käsi kokku pannes. „Mul oli kunagi selline sõber. Kuus kuud pärast seda, kui pruut minu juurest jalga lasi, vedas sõber mind Baltimore’i lähedal ööklubisse – mina tahtsin ainult kodus istuda ja mossitada, aga tuli välja, et see oli just selline õhtu, mida mul vaja oli.”

      Oo, suurepärane, see kutt arvab, et tunneb mind juba, või vähemalt minu „olukorda”. Aga ta ei tea minu olukorrast midagi. Võib-olla pani ta selle halva eksi asjaga täppi – sest neid on meil ju kõigil – aga ülejäänu, vanemate lahutus, vanema venna Cole’i vangiminek, mu eluarmastuse surm… Ma ei kavatse sellele tüübile midagi rääkida. Hetkel, mil sa kellelegi teisele midagi räägid, muutud sa halisejaks ja maailma kõige väiksem viiul hakkab mängima. Tõsi on see, et meil kõigil on probleeme; meil kõigil on raskusi ja valu, ja minu valu on paradiis võrreldes paljude inimeste omaga, ja mul pole tõesti õigust kurta.

      „Ma arvasin, et sa pole nõuandja tüüp?” Ma naeratan armsalt.

      Kutt tõuseb leti najalt püsti ja ütleb: „Ei olegi, aga kui sul minu loost mingit kasu on, siis ole tänulik.”

      Muigan ja teesklen joomist. Ma ei taha tegelikult suminat ja kindlasti ei taha ma purju jääda, eriti kuna mul on tunne, et jälle olen mina see, kes meid koju sõidutab.

      Üritades valgusvihku endalt ära suunata, toetan küünarnuki letile ja lõua sõrmenukkidele ning ütlen: „Mis tol õhtul siis juhtus?”

      Mehe vasak suunurk kerkib naeratuseks ja ta ütleb oma heledat pead raputades: „Ma sain esimest korda pärast tema äraminekut keppi ja mulle meenus, kui hea tunne on end kellestki lahti siduda.”

      Sellist vastust ma ei oodanud. Enamik mu tuttavaid poisse oleks oma suhtefoobia kohta valetanud, eriti kui nad oleksid mulle külge löönud. See kutt meeldib mulle. Lihtsalt nagu kutt, muidugi; ma ei kavatse, nagu Natalie ütleks, tagumiku tema ees uppi ajada.

      „Saan aru,” ütlen ja üritan oma naeratust talitseda. „Noh, vähemalt oled sa aus.”

      „Muudmoodi ei saagi,” ütleb ta tühja klaasi võttes ja endale rummikoolat segades. „Ma olen aru saanud, et suurem osa tüdrukuid kardab tänapäeval suhet sama palju nagu mehedki ja kui algusest peale aus olla, on suurem tõenäosus üheöösuhtest vigastusteta pääseda.”

      Noogutan ja surun kõrt sõrmede vahel. Ma ei kavatse talle seda mitte mingi hinna eest tunnistada, aga olen temaga täiesti nõus, ja leian selle koguni värskendava olevat. Ma pole selle peale tegelikult varem eriti mõelnud, aga ehkki ma tõesti ei taha mingit suhet endast saja jala kauguselegi, olen ma siiski inimene ja üheöösuhte vastu poleks mul midagi.

      Lihtsalt mitte temaga. Ega kellegi