Igaviku äärel. J. A. Redmerski

tema kõrval laua peal istet. Tuul sasib mu juukseid ja puhub mõned salgud suhu. Sirutan käe ja lükkan juuksed eemale.

      „Vedas, et see mina olin,” ütleb Blake ja vaatab linna poole, käed põlvede vahel kokku pandud; jalad on ta tõstnud laua juures seisvale pingile.

      Tõmban jalad lauale ja istun nagu indiaanlane, käed süles koos. Heidan talle küsiva pilgu.

      Ta naeratab. „Vedas, et mina su siia üles tõin,” selgitab ta. „Sinusugune ilus tüdruk seal all kõikide nende meestega.” Ta pöörab pead, et mulle silma vaadata; tema pruunid silmad näivad pimeduses kergelt hiilgavat. „Kui ma oleksin keegi teine, oleksid võinud Lifetime’i kanalil omaenda filmis vägistamisohver olla.”

      Nüüd olen ma täiesti kaine. Niisama lihtsalt, kahe sekundiga olen nii kaine, nagu poleks ma midagi joonud. Ajan selja vaistlikult sirgeks ja tõmban sügavalt närviliselt hinge.

      Mida kuradit ma küll mõtlesin?

      „Pole midagi,” ütleb ta leebelt naeratades ja tõstab käed üles, peopesad väljapoole pööratud. „Ma ei teeks iial ühelegi tüdrukule midagi, mida ta ei taha, ega tüdrukule, kes on paar jooki võtnud ja lihtsalt arvab, et ta seda tahab.”

      Usun, et põikasin just väga ohtliku kuuli eest kõrvale.

      Pinge õlgades annab natuke järele ja mul on tunne, et saan jälle hingata. Muidugi, võib-olla ta lihtsalt ajab mulle veel rohkem jama, et ma teda usaldama hakkaksin, aga sisetunne ütleb, et ta on täiesti ohutu. Säilitan valvsuse ja olen ettevaatlik, kuni ma temaga siin üleval kahekesi olen, aga vähemalt võin rahuneda. Ma arvan, et kui ta oleks tahtnud mind ära kasutada, siis poleks ta sellest võimalikust ohust juttu teinud.

      Itsitan natuke vaikselt, meenutades midagi, mis ta ütles.

      „Mis sulle nii nalja teeb?” Ta vaatab naeratades minu poole ja ootab.

      „Sinu vihje Lifetime’i kanali filmile,” ütlen ja tunnen, kuidas huultele kerkib hale häbenev naeratus. „Sa vaatad seda värki?”

      Ta pöörab pilgu kõrvale ja tunneb samuti piinlikkust. „Ei,” sõnab ta, „minu meelest on see lihtsalt tavaline võrdlus.”

      „Tõesti?” õrritan teda. „Ma ei tea; sa oled esimene kutt, keda ma olen iial kuulnud kasutavat lauses sõnu „Lifetime’i kanal”.”

      Ta punastab ja ma noomin end, et selle nägemine mind nii väga rõõmustab.

      „Noh, ära lihtsalt kellelegi ütle, eks?” Ta ajab huuled kenasti prunti.

      Vastan tema naeratusele ja vaatan linna tulede poole, lootes hävitada kõik ootused, mis tal võisid meie põgusa vallatu vestluse käigus tekkida. Ma ei hooli sellest, kui kena või võluv või seksikas ta on, ma ei alistu tema võludele. Ma pole lihtsalt valmis millekski enamaks kui see, mida me praegu teeme: süütu, sõbralik vestlus, millega ei kaasne mingeid seksuaalseid ega suhet puudutavaid kohustusi. Nii raske on niimoodi meestega juttu ajada, sest nad paistavad alati arvavat, et lihtne naeratus tähendab midagi enamat.

      „Räägi siis,” ütleb Blake, „miks sa siin üksi oled?”

      „Oi, ei…” raputan naeratades pead ja vibutan sõrme, „… ärme hakka seda arutama.”

      „Ole nüüd, tule mulle vastu. See on lihtsalt vestlus.” Ta pöörab ülakeha täiesti minu poole ja toetab ühe jala lauale. „Ma tahan tõesti teada. See pole mingi taktika.”

      „Taktika?”

      „Jah, et süvenen sinu probleemidesse, et leida midagi ja teeselda hoolimist, et sulle püksi pugeda – kui ma tahaksin sulle püksi pugeda, siis ma ütleksin seda otse.”

      „Aa, nii et sa ei taha mulle püksi pugeda?” Heidan talle naeruse pilgu.

      Sellest veidi heitununa, kuid mitte lööduna, muutub tema ilme leebemaks ja ta ütleb: „Kunagi ikka. Ma peaksin vaimuhaige olema, kui ei tahaks sinuga magada, aga kui see oleks kõik, mida ma sinult tahaksin, ja ainus põhjus, miks ma su siia üles tõin, oleksin öelnud sulle seda enne, kui sa olid nõus siia tulema.”

      Ma olen aususe eest tänulik ja austan teda igal juhul rohkem, aga mu naeratus läks nagu lukku, kui ta ütles midagi sellist, et „kui see oleks kõik”, mida ta minult tahaks. Mida ta minult veel tahta võiks? Kohtingut, mis viiks suhteni? Hmmm, ei.

      „Kuule,” ütlen veidi taganedes ja selgitades: „Mina ei otsi kumbagi, et sa teaksid.”

      „Kumbagi mida?” Ja siis ta taipab sekund hiljem. Ta naeratab ja raputab pead. „Kõik on korras. Selles osas olen sinuga nõus – ma tõin sind siia üles tõesti ainult juttu ajama, nii raske kui seda võib uskuda olla.”

      Miski ütleb mulle, et kui ma sooviksin ühte või teist, seksi või kohtingut, siis Blake pakuks seda mulle, aga ta taganeb sujuvalt, ilma et jääks muljet, nagu oleks ta korvi saanud.

      „Vastuseks sinu küsimusele,” ütlen talle vestluse huvides järele andes, „ma olen vallaline, sest mul on olnud mõned halvad kogemused ja ma ei taha neid korrata.”

      Blake noogutab. „Saan aru.” Ta ei vaata mulle enam otsa ja tuul sasib tema heledaid juukseid, lükates poolpika tuka laubalt ära. „Kordused on tavaliselt jamad, vähemalt alguses. Õppimisprotsess ise on õudusunenägu.” Ta vaatab mulle otsa, et pikemalt selgitada. „Kui oled kellegagi nii kaua koos, et harjud temaga ära, tead küll? See on mugavustsooni värk. Kui me end oma mugavustsoonis sisse seame, siis püüda meid sellest välja tirida, isegi kui see on täielik põrgu ja haiglane värk, on sama hea, kui üritada paksu diivanielukat nii kauaks tema elutoast välja tirida, et ta endale elu muretseks.” Võib-olla taibates, et muutus minuga vesteldes liiga ruttu liiga tõsiseks, muudab Blake õhkkonda kergemaks, lisades: „Mul läks Jeniga kolm kuud aega, enne kui suutsin tema juures sittuda.”

      Puhken valjusti naerma ja kui mul jätkub julgust tema poole vaadata, näen, et ta naeratab.

      Mulle hakkab tunduma, et ta ei ole oma endisest kihlatust nii täielikult üle saanud, nagu ta end veenda püüab. Seepärast üritan talle teenet teha ja tundlikku teemat endale tõmmata, enne kui ta asjast aru saab ja maailm tema ümber jälle kokku kukub.

      „Minu poiss-sõber sai surma,” pahvatan, põhiliselt tema pärast. „Autoõnnetus.”

      Blake’i nägu muutub tõsiseks ja ta vaatab mulle otsa, silmad täis kahetsust. „Anna andeks, ma ei tahtnud…”

      Tõstan käe. „Ei, sellest pole midagi; sa ei teinud midagi.” Pärast seda noogutab ta kergelt ja ootab, et ma jätkaksin, ning ma ütlen: „See oli nädal enne lõpetamist.” Ta paneb käe mu põlvele, aga ma tean, et ta teeb seda ainult minu lohutamiseks.

      Hakkan talle juhtunust rääkima, kui kuulen valju mütsu ja Blake kukub laualt katusele. See juhtus nii ruttu, et ma ei märganud, kuidas Damon külje pealt ligi tormas, ega kuulnud, kui ta mitme jala kaugusel rauduksest sisse tormas.

      „Damon!” karjatan ma, kui ta Blake’i ründab, enne kui too tõusta jõuab, ja hakkab teda rusikatega näkku taguma. „LÕPETA! DAMON! OH ISSAND JUMAL!”

      Blake’i tabab järgmine löögirahe, enne kui ma šokist toibun, kohale torman ja üritan Damonit tema küljest ära tirida. Sööstan Damonile selga, haaran tema vehkivate käte randmetest, aga ta on Blake’i tümitamisest nii haaratud, et mul on tunne, nagu istuksin mehaanilise härja seljas. Ma kukun ja mu tagumik ja käed saavad betoonil maandudes haiget.

      Blake ajab end lõpuks püsti, kui on Damonile veel ühe hoobi näkku andnud.

      „Mis kurat sul viga on, mees?!” küsib Blake end püsti ajades. Üht kätt hoiab ta lõual, mida ta kogu aeg hõõrub, nagu püüaks lõualuud uuesti paika saada. Tal jookseb mõlemast ninasõõrmest verd, ülemine huul on lõhki ja paistes. Veri näib pimeduses mustana.

      „Sa tead, mida kuradit!” Möirgab Damon ja ründab teda uuesti, aga ma kiirustan nende juurde ja annan oma parima, et teda takistada. Astun tema ette ja surun peopesad vastu tema kivikõva rinda.

      „Damon,