Toscana päikese all. Frances Mayes

glasuuriga. Autost välja ronides jäime mõlemad vait. Pärast kõiki neid keeramisi tundmatutele teedele näis see maja meid kogu aeg seal oodanud olevat.

      „Täpselt see mis vaja, ostame ära,” naljatasin ma, kui me umbrohu sees edasi liikusime. Nagu ka eelmiste majade puhul, ei pidanud sinjoore Martini ülistuskõnet, lihtsalt vaatas koos meiega. Kõndisime maja poole läbi roostes võrekatusega lehtla, mis oli ronirooside raskuse all lookas. Kahe poolega eesuks kääksatas nagu elusolend, kui me ta lahti lükkasime. Seinad, sama paksud kui pikk on minu käsivars, uhkasid jahedust. Aknaklaasid võbelesid. Lohistasin jalgu porises prügis ja nägin selle all siledaid kivipõrandaid, mis olid laitmatus seisukorras. Igas toas avas Ed sisemised aknad ja lükkas luugid valla, tuues nähtavale üha uusi imelisi vaateid küpressidele, tuules voogavatele rohelistele mägedele, kaugetele villadele, orule. Majas oli isegi kaks töökorras vannituba. Mitte küll ilusad, aga vannitoad, pärast kõiki neid maju, kus polnud isegi põrandaid, ka-nalisatsioonist rääkimata. Maja oli kolmkümmend aastat tühi seisnud ja majaümbrus oli nagu nõiutud aed, metsistunud, murakate ja viinapuude tihnik. Panin tähele, et sinjoore Martini uurib aeda maainimese harjunud pilguga. Luuderohi väänles puude ümber ja valgus üle varisenud terrassiseinte. „Molto lavoro,” palju tööd, ütles ta ainult.

      Nende pikkade aastate jooksul, mil me olime maja otsinud, mõnikord ajaviiteks, mõnikord nõrkemiseni, polnud ma veel kohanud ainsatki, mis oleks mulle nii tingimusteta „jah” öelnud. Kuid me pidime järgmisel päeval lahkuma, ja kui me hinda kuulsime, ütlesime kurvalt ei ja läksime koju.

      Järgnevatel kuudel mainisin mõnikord Bramasolet. Torkasin foto peegli külge ja lonkisin sageli oma mõtetes aias ja tubades ringi. Muidugi on maja inimese enda metafoor, aga samas on ta ka jäägitult tõeline. Ja võõramaine maja liialdab kõiki ülekantud tähendusi, mida üks maja endas kätkeb. Kuna ma olin hiljuti lõpetanud pika abielu, mis oleks pidanud kestma igavesti, ning alustamas uut suhet, tundus see majaotsimine olevat seotud loodetava uue identiteediga, mille ma suudaksin endale sepitseda. Kui lahutustandri tolm oli maha langenud, leidsin ringi vaadates, et mul on täiskasvanud tütar, täiskohaga loengud ülikoolis (pärast mitmeid aastaid osaajatööd), tagasihoidlik väärtpaberiportfell ja kogu tulevik välja mõtelda. Kuigi lahutust oli raskem taluda kui kellegi surma, tundsin imelikul kombel, nagu oleksin ma pärast pikki perekonnaga kokkukasvamise aastaid oma „minaga” jälle kokku saanud. Mind valdas tung vaadelda oma elu teistsuguse kultuuri keskel, liikuda edasi selle juurest, mida juba tundsin. Vajasin mingit füüsilist mõõdet, mis võiks täita mu varasema elu aastate vaimse ulatuse. Ed jagab jäägitult mu Itaalia-vaimustust, samuti kolmekuulist õnnist vabadust, mida suviti pakub ülikooli lektori amet. Seal ootaksid meid pikad päevad täis avastusretki, kirjutamist ja teadustööd. Kui ta roolis istub, keerab ta alati põnevale kõrvalteele. Itaalia keel, ajalugu, kunst, kohad, mida külastada, on lõputud – kahest elueast ei piisa. Ja võõramaine mina-olemine. Uus elu võiks kujundada ennast maja kontuuride järgi, mis juba on omas kodus ümbritseva looduse rüpes, ja maja raamiva rütmi järgi.

      Kevadel helistasin ühele naisele Kaliforniasse, kes oli alustamas kinnisvaratehingute vahendamist Toscanas. Palusin tal Bramasole kohta järele uurida – vahest on hind alla läinud, kui seda pole veel maha müüdud. Nädal hiljem helistas ta mulle baarist, kus oli omanikuga kokku saanud. „Ei, seda pole veel maha müüdud, aga Itaalia loogika eripära kohaselt on hind tõusnud. Dollari väärtus,” tuletas ta mulle meelde, „on langenud. Ja see maja on väga töömahukas.”

      Nüüd oleme siin tagasi. Praeguseks, sama veidra loogika kohaselt, on Bramasole ostmisest saanud mu kinnisidee. Lõpuks on ju hind tema ainus puudus. Oleme mõlemad vaimustatud asukohast, linnast, majast endast ja tema ümbrusest. Kui ainult üks väike asi on valesti, veenan ma ennast, ei või ju loobuda.

      Siiski läheb see maksma sacco di soldi. Ripakile jäänud maja ja aia korrastamine saab olema vaevarikas. Lekked, hallitus, varisenud kiviterrassid, pudenev krohv, üks armetus seisus vannituba, teine liigutava metallist istevanni ja pragunenud potiga.

      Miks see väljavaade mind innustab, kui San Franciscos viis juba köögi remont mu endast välja? Kodus ei saa me piltigi üles riputatud, ilma et pool seina maha langeks. Kui me ummistunud kraanikaussi pumpame, olles taas kord unustanud, et torud vihkavad artišoki pealmisi lehti, tõuseb kogu San Francisco lahe kõnts meile kööki.

      Teisest küljest, auväärne maja rooma tee ääres, etruski (etruski!) müür kõrgumas mäejalamil, Medici kindlus nägemisulatuses, vaade Monte Amiatale, maa-alune käik, sada seitseteist oliivipuud, kakskümmend ploomi, teab kui mitu aprikoosi-, mandli-, õuna- ja pirnipuud. Kaevu juures paistab vohavat hulk viigipuid. Peatrepi kõrval kasvab suur pähkel. Ja siis veel lähedus ühele kõige suurepärasemale linnale, mida ma kunagi näinud olen. Kas poleks hullumeelsus jätta ostmata see kaunis maja nimega Bramasole?

      Mis siis, kui üks meist saab hoobi möödasõitvalt kartulikrõpsuautolt ja kaotab töövõime? Koostan mõttes nimekirja haigustest, mis meid tabada võiksid. Üks mu tädi suri neljakümne kaheselt südamerabandusse, vanaema jäi pimedaks, kõik need koledad tõved… Mis siis, kui maavärin põrmustab ülikoolid, kus me loenguid peame? Humanitaarteaduste hoone kuulub nende ehitiste hulka, mille keskmise tugevusega maavärin kõige tõenäolisemalt hävitab. Mis siis, kui väärtpaberiturgu tabab krahh?

      Kargan kell kolm öösel voodist ja lähen duši alla, lasen külmal veel otse näkku voolata. Pimedas tagasi voodisse tulles, käsikaudu teed kobades löön varba vastu rauast voodiraami. Valu sööstab selgroogu pidi üles. „Ed, ärka ometi. Ma vist murdsin varbaluu ära. Kuidas sa magada saad?”

      Ta tõuseb istuli. „Ma nägin just unes, kuidas ma aias maitsetaimi lõikan. Salveid ja sidrunmelissi. Salvei on itaalia keeles salvia.” Tema veendumus, et see on suurepärane mõte, mis tõotab maapealset paradiisi, pole hetkekski kõikuma löönud. Ta süütab öölambi. Ta naeratab.

      Mu pooleldi lahti rebenenud varbaküüs on jäänud ripnema, inetu punane laik selle all kasvab. Ma ei suuda seda nii jätta ega ka lahti tõmmata. „Tahan koju,” ütlen ma.

      Ta paneb mulle plaastri varba ümber. „Sa mõtled Bramasolet, eks ju?” küsib ta.

      SEE KÕNEALUNE RAHAPATAKAS ON CALIFORNIAST VÄLJA SAADETUD, KUID pole veel pärale jõudnud. Kuidas see võimalik on, küsin mina pangas – kui raha telegrammi vormis teele asub, jõuab see ju silmapilkselt sihtkohta. Jälle õlakehitused. Võib-olla on Firenze peakontorisse toppama jäänud. Päevad lähevad. Helistan ühest baarist Steve’ile, oma California maaklerile. Karjun üle televiisori jalgpallimatši lärmi. „Sa pead oma otsast jälgi ajama,” karjub mu vestluskaaslane vastu. „Siit on raha juba ammu välja läinud, ja kas sa üldse teadsid, et pärast Teist maailmasõda on neil valitsus nelikümmend seitse korda vahetunud? See raha oli paigutatud soodsalt maksuvabadesse obligatsioonidesse ja parima kasvuga kapitali. Need sinu Austraalia obligatsioonid tootsid seitseteist protsenti. Aga olgu, la dolce vita.”

      Sääsed (neid kutsutakse zanzareks, täpselt nende pinina kohaselt) tungivad kõrbetuule tiivul hotelli. Vähkren linade vahel, nii et nahk suitseb. Tõusen keset ööd üles, naaldun luukidega aknale, kujutlen kõiki magavaid hotellivõõraid, jalad kivistel tänavatel rakku trambitud, käed ikka veel reisijuhti pigistamas. Me võiksime veel taganeda. Loobiksime kompsud üüri-Fiatisse ja ütleksime arrivederci. Laiskleksime kuu aega Amalfi rannikul ja siis koju, päevitunud ja puhanud. Ostaks terve hunniku rihmikuid. Tuleb meelde, kuidas vanaisa ütles, kui ma kahekümnene olin: „Ole mõistlik. Tule maa peale.” Teda ajas marru, et ma õpin poeesiat ja ladina etümoloogiat, midagi täiesti kasutut. Ja mis mul nüüd arus on? Osta mahajäetud maja kohas, mille keelt ma hädavaevu oskan. Ta on vist hauas ringikeeramisest oma surilinad viledaks kulutanud. Meil pole ju teab mis tagavara, mis meid kuivale aitaks, kui tundmatu miski alt veab.

      KUST TULEB SEE MAJADELUMMUS? MA PÕLVNEN ESIVANEMATEST, KELLE kotist võis alati leida mööbliriide proovilappe, vannitoaplaatide värvilisi ruute, kollase seinavärvi seitset tooniproovi ja lillelisi tapeediribasid. Meie pere armastab nelja seina kontseptsiooni.