Toscana päikese all. Frances Mayes

säilinud keskaegsed või renessansi paleed. Nüüdsama võiks avaneda mõni uks ja keegi „La Traviata” aariat lauldes väljakule kõndida. Iga päev külastame etruski müüri kõiki keskaegseid päiskiviväravaid, uurime Fiati-laiusi kivitänavaid, mida ääristavad renessansiaja ja vanemad majad, ja veel kitsamaid vicolosid, salapäraseid jalakäijatele mõeldud vahekäike, mis on sageli varustatud järskude treppidega. Neljateistkümnenda sajandi kinnimüüritud „surnuteuksed” on ikka veel näha. Räägitakse, et need peaukse kõrval asetsevad uksekummitused olid mõeldud katkuohvrite väljakandmiseks – peauksest lahkumine oleks halba õnne toonud. Panen tähele, et inimesed jätavad sageli võtme oma har iliku ukse lukuauku.

      Reisiteatmikud kirjeldavad Cortonat sõnadega „sünge” ja „range”. Nad eksivad. Paiknemine mäetipul, müürid ja massiivsena kõrguvad kivihooned annavad arhitektuurile vaieldamatult vertikaalse iseloomu. Üle väljaku jalutades tunnen, kuidas järsud, nurgelised varjud langevad maale eukleidilise täpsusega. Ajan selja sirgu – hoonete ülespoole pürgimine näib kanduvat üle ka elanikele. Nad kõnnivad aeglaselt, lausa suursuguse rühiga. Ütlen ühtelugu: „On ju imeilus naine?”, „On ju vapustav mees?”, „Vaata seda nägu – ehtne Raffael.” Hilisel pärastlõunal istume jälle espressot jooma, seekord teise väljaku äärde. Umbes kuuekümneaastane naine möödub meist tütre ja teismelise tütretütre käevangus, nad jalutavad aeglaselt, päike tantsimas nägudel. Me ei oska arvata, miks tundub päike siin kandis nii hingestatud. Võibolla kiirgavad ümberkaudsed päevalillepõllud kulda. Kolm naist näivad tüüned, uhked, muljetavaldavalt rahulolevad. Nende näod peaksid kaunistama kuldmünte.

      Kuni meie kohvi rüüpame, dollari väärtus muudkui langeb. Lahkume igal hommikul vastu tahtmist oma väljakust ja jookseme kõik pangad läbi, et võrrelda välja pandud vahetuskursse. Nende jaoks, kes vahetavad reisitšekke, et enne ärasõitu veel nahapoodides raha raisata, ei ole vahetuskurss nii oluline, meil aga on mängus maja koos viie aakriga ja iga liir loeb. Väike langus nendes näitudes, ja süda langeb samavõrra allapoole. Iga sajaliirise languse järel arvutame välja, kui palju kallimaks on maja jälle muutunud. Mõistusevastaselt arvutan ma lisaks ka selle välja, kui palju kingi ma kaotatud summa eest oleksin saanud. Varem ostsin ma Itaaliast põhiliselt kingi – minu salapatt. Mõnikord toppisin kohvrisse lausa üheksa uut paari: punased ussinahksed tänavakingad, rihmikud, tumesinised seemisnahksed saapad ja mitu paari musti erineva kõrgusega kontsaga kingi.

      Muidugi mõista võtavad pangad suurelt välismaiselt rahaülekandelt erineva protsendi vahendustasu. Meie vajame nüüd head õnne. Panga protsendid võivad teab kui kõrgeks tõusta, sest raha väljavõtmine võib Itaalias väldata nädalaid.

      Lõpuks saame näitliku õppetunni sellest, kuidas asju aetakse. Tehingu sooritamist kannatamatult ootav dr Carta helistab oma panka, mis asub poole tunni tee kaugusel Arezzos –, samasse, mille kliendid on ka tema isa ja äi. Seejärel helistab ta meile. „Minge sinna,” ütleb ta. „Nad ei võta raha laekumise eest üldse vahendustasu ja vahetavad valuuta mis tahes kursiga, mis ülekande ajal parasjagu kehtib.”

      Tema nutikus ei pane mind põrmugi imestama, kuigi meie läbirääkimiste ajal näis, nagu oleks ta raha suhtes silmatorkavalt ükskõikne – ta lihtsalt nimetas oma kõrge hinna ja jäi selle juurde. Ta oli ostnud selle kinnisvara aasta tagasi ühe Perugia maaomanikeperekonna viie vana õe käest, seletas ta, kavatsusega seada sinna sisse oma pere suvemaja. Siis aga said nad naisega päranduseks ühe mereäärse kinnisvara ja otsustasid hoopis toda kasutada. Oli see päriselt nii, või oli ta lihtsalt teinud soodsa tehingu üheksakümneaastaste daamidega ning saab nüüd müügist kopsaka vaheltkasu, nii et meilt saadud rahast jätkub mereäärse maja ostmiseks? Mitte et ma seda talle pahaks paneksin. Ta on osav.

      Võib-olla kartes, et me ümber mõtleme, helistab dr Carta meile ja tahab meiega maja juures kokku saada. Ta müriseb kohale oma Alfa 164-ga, üleni Armanis. „Üks asi on veel,” lausub ta nagu pooleli jäänud vestlust jätkates, „tulge minu järel ja ma näitan teile midagi.” Paarsada jalga teed mööda edasi juhib ta meid kivisele teerajale kollaste lõhnavate leetpõõsaste vahel. Kummaline küll, kivitee tõuseb seljandiku kaart järgides üha kõrgemale mäkke. Peagi avaneb meile kahesajakraadine vaade kogu orust, me jalge ees lookleb küpressidega palistatud maantee ja laiub hoolitsetud viinamarjaistandustest ja oliivisaludest täpiline mahe maastik. Taamal paistab sinine plekk – see on Trasimeno järv; paremat kätt joonistub Cortona punasekatuseline siluett selgelt taeva taustale. Dr Carta pöördub võidukalt meie poole. Lamedad kiviplaadid muutuvad siin laiemaks. „Roomlased, selle tee ehitasid roomlased – see viib otse Cortonasse.” Päike kõrvetab. Ta räägib pikalt-laialt mäetipul asuvast suurest kirikust. Ta näitab, kustkaudu võis omal ajal kaarduda ülejäänud osa kiviteest – otse läbi Bramasole krundi.

      Tagasi maja juures, keerab ta lahti õues asuva kraani ja tõstab vett näole. „Teil on siin suurepärane vesi, piiramatus koguses päris oma mineraalvett, väga kasulik maksale. Eccellente!” Tal õnnestub näida ühekorraga entusiastlik ja pisut tüdinud, sõbralik ja veidi üleolev. Mul tekib kartus, kas me viimati pole liiga otsekoheselt rahast rääkinud. Või peab ta meie seadustkummardavat ameerika suhtumist ostu-müügi tehingusse rabavalt naiivseks. Ta laseb veel joosta, seab peopesa kraani alla ja kummardub jooma, ilma et õlgadele heidetud hästi istuv linane pintsak maha libiseks. „Piisavalt vett kas või basseini jaoks,” kinnitab ta, „ideaalne koht oleks see, kust avaneb vaade järvele, otse selle paiga kohal, kus Hannibal võitis roomlasi.”

      Roomlaste ehitatud tänava jäänused metsalilledega kaetud künkal on meid pahviks löönud. Pärastlõunati hakkame käima mööda neid kiviplaate linnas kohvi joomas. Ta näitab meile vana tsisterni. Vesi on Toscanas kõrges hinnas ja seda koguti tilkhaaval. Taskulambiga avaust valgustades oleme juba tähele pannud, et tsisternil on kivist võlvialune, nähtavasti midagi käigutaolist. Mäe peal Medici kindluses nägime sealses tsisternis samasugust võlvialust ja lossivaht seletas meile, et maa-alust salakäiku pidi pääses põgenema alla orgu ja sealt Trasimeno järve äärde. Itaallasi niisugused mälestised ei eruta. Mina suudan vaevu uskuda, et selliseid iidseid asju on lubatud omada.

      NII KUI MA BRAMASOLET NÄGIN, TEKKIS MUL TAHTMINE RIPUTADA OMA suveriided armadio sse ja laduda raamatud riiulisse akna alla, kust avaneb vaade orule. Olime veetnud neli päeva sinjoore Martini seltskonnas, kes pidas väikest pimedat kontorit linna madalamas osas Via Sacco e Vanzettil. Kirjutuslaua kohal rippus foto temast endast sõdurimundris, oletasin, et Mussolini armees. Selle põhjal, kuidas ta meid kuulas, oleks võinud arvata, et me räägime soravat itaalia keelt. Kui me saime kirjeldatud, mida me enda arvates tahame, tõusis ta püsti, pani borsaliino pähe ja ütles ainsa sõna: „Andiamo”, asume teele. Kuigi ta oli teinud hiljuti läbi jalaoperatsiooni, sõidutas ta meid ringi olematutel teedel, tungis läbi okkaliste tihnikute, et näidata paiku, mille olemasolu oli vaid temale teada. Mõned neist olid talumajad, katus põrandale langenud, miilide kaugusel linnast ja meeletult kallid. Ühel majal oli ristisõdalaste ehitatud torn, kuid taibanud, et me oleme tõepoolest huvitatud, puhkes seda omav contessa nutma ja tõstis hinna silmapilk kahekordseks. Üks maja oli ühenduses teiste taludega, kus kanad nautisid tõelist vabadust – jooksid vabalt sisse-välja. Õu oli täis roostetanud põllutööriistu ja sigu. Mitmed majad tundusid umbsed või asusid otse maantee ääres. Ühes kohas oleks tulnud kõigepealt tee rajada – maja paistis põldmurakapõõsaste keskelt vaevalt välja ja me pidime leppima aknast sissepiilumisega, sest kerratõmbunud must madu keeldus lävepakult lahkumast.

      Me viisime sinjoore Martinile lilli, tänasime teda ja jätsime hüvasti. Lahkuminek näis teda siiralt kurvastavat.

      Järgmisel hommikul pärast kohvijoomist kohtasime teda juhuslikult väljakul. Ta ütles: „Nägin just ühte Arezzo arsti. Tal on võib-olla üks maja müüa. Una bella villa,” lisas ta rõhuga. Maja olevat Cortonast jalutuskäigu kaugusel.

      „Palju maksab?” küsisime meie, kuigi teadsime juba, et sedasorti otsene küsimus teda vapustab.

      „Lähme kõigepealt vaatama,” oli kõik, mis ta vastas. Cortonast välja jõudnud, keeras ta teele, mis tõuseb loogeldes mäe vastasküljele. Ta keeras