Toscana päikese all. Frances Mayes

ese all

      Pühendatud Ann Cornelisenile

      Tänuavaldused

      Suur tänu minu esindajale Peter Ginsbergile Curtis Brown Ltd-st, Charlie Conradile, mu Broadway Booksi toimetajale, ja Broadway Booksi võrratule toimetuserahvale. The New York Timesi Jane Piorko, House Beautifuli Elaine Greene ja Ploughsharesi külalistoimetaja Rosellen Brown avaldasid nimetatud väljaannetes käesoleva raamatu lõikude esialgseid variante – mille grazie. Mu sõbrad ja perekonnaliikmed on ära teeninud vähemalt pudeli chiantit ja sületäied Toscana moone: Todd Alden, Paul Bertolli, Anselmo Bettarelli, Josephine Carson, Ben Hernandez, Charlotte Painter, Donatella di Palme, Rupert Palmer, Lyndall Passerini,Tom Sterling, Alain Vidal, Marcia ja Dick Wertime ja terve Wilcoxonide pere. Minu lugupidamine Clare Sterlingi mälestusele, kelle energiat ja teadmisi ma kõrgelt hindasin. Ed Kleinschmidtile ja Ashley Kingile tuhandest tänu.

      Eessõna

      „MIDA TE SIIN KASVATATE?” SISUSTAJA TARIB TUGITOOLI ÜLES MAJA poole, kuid ta terane pilk kompab aeda.

      „Oliive ja viinamarju,” vastan mina.

      „Oliive ja viinamarju niikuinii, aga mida veel?”

      „Maitsetaimi, lilli – me pole kevaditi siin, et suurt midagi istutada.”

      Ta asetab tooli niiskele rohule ja kammib pilguga terrasse hoolikalt kärbitud oliivipuude ja juhuslikult leitud viinamarjaistandusega, mida me üritame taastada. „Kasvatage kartuleid,” soovitab ta. „Need ei vaja hoolitsust.” Osutab siis kolmandale terrassile. „Sinna, kuhu päike otse peale paistab, on õige koht kartulid maha panna, punased, kollased, gnocchi di patate jaoks.”

      Ja nii me siis kaevamegi oma viienda siinse suve algul lõunasöögi jaoks omi kartuleid. Need tulevad nii kergelt maast lahti; nagu nopiks lihavõttemune. Mind üllatab, kui puhtad nad on. Kerge loputus, ja lausa säravad.

      Nii nagu me saime endale kartulid, on ka peaaegu kõik muu meile kätte tulnud nende nelja aasta jooksul, mil me oleme siin ühele mahajäetud Toscana majale ja maalapile uut elu sisse puhunud. Me jälgisime, kuidas Francesco Falco, kes on pühendanud suurema osa oma seitsmekümne viiest eluaastast viinamarjakasvatusele, vana väädi köitrao maha matab, et see uusi võrseid ajaks. Meie tegime samuti. Istandus kosub. Tahame kõike katsetada, nagu on kohane võõramaalastele, kes on õnnekombel siia sattunud. Oleme selle paiga suurelt jaolt omal jõul üles töötanud – rikkumata teadmatuse kaunis vili, nagu mu vanaisa ütleks.

      1990. aastal, meie esimesel siinsel suvel, ostsin ma endale sinises nahkköites ja Firenze stiilis paberkaantega suuremõõdulise päevaraamatu. Esimesele leheküljele kirjutasin ITAALIA. Välimus laskis oletada, et klade sisaldab surematuid luuletusi, mina aga hakkasin kandma sinna metsalillede nimekirju, märkisin üles kõiksugu plaanid, senitundmatud sõnad, jäljendasin Pompei seinamaalinguid. Kirjeldasin tube, puid, linnulaulu. Sekka nõuandeid taimekasvatuse vallast: „Külva päevalilli siis, kui kuu on Kaalude tähtkujus”, olgu peale, et endal polnud aimu, millal see olla võiks. Kirjutasin inimestest, kellega tutvusime, ja toidust, mida sõime. Päevaraamat täitus meie esimese nelja siinviibimise aasta kroonikaga. Tänaseks on nende kaante vahele surutud menüüsid, maale kujutavaid postkaarte, ühe kloostri põrandaplaan, itaaliakeelseid luuletusi ja aia jooniseid. Kuna kaustik on paks, leidub seal ruumi veel paari suve jaoks. Sinisest päevaraamatust on saanud „Toscana päikese all”, minu algusaastate naudingute loomulik võsu. Maja ennistamine, seejärel kohendamine; ponnistused anda metsistunud tihnikule tagasi tema esialgne otstarve kasvatada oliive ja viinamarju; seiklemine Toscana ja Umbria lõpututes kultuurikihtides; võõramaine kokakunst ja toitu kultuuriga ühendavate lugematute seoste avastamine – need vahetud rõõmud raamivad hingestatud mõnu, mida pakub teistmoodi elulaadi õppimine. Oskuses matta viinapuuväät nõnda, et ta uusi võrseid annaks, taban ma kerge vaevaga metafoori – oma elu tuleb aeg-ajalt muuta, et mõtlemine saaks edasi areneda.

      Neil varajastel juunipäevadel peame puhastama terrassid looduslikust heinast, et vähendada tulekahjuohtu juulikuu lõõskavas kuumuses, mis maa kuivaks küpsetab. Minu akna taga põrisevad kolme mehe käes umbrohumasinad nagu hiidmesilased. Homme saabub Domenico terrasse kobestama ja annab hakitud rohukõrred mullale tagasi. Tema traktor teeb käänates samu silmuseid, mille härjarakendid ammustel aegadel maasse tallasid. Kaar kaare peale. Kuigi umbrohumasinad ja kobestajad töötavad kiiremini, tajun ma siiski, kuidas see iidne suveriitus mu endasse haarab. Itaalial on sügavust tuhandeid aastaid ja mina seisan kõige pealmise kihi peal väikesel maalapil ning tunnen täna rõõmu oranžidest metsliiliatest, mis muudavad mäenõlva täpiliseks. Kuni mina neid imetlen, jääb üks vana mees teele seisma ja küsib, kas ma elan siin. Ta ütleb, et tunneb seda kanti hästi. Vakatab ja silmitseb kivimüüri ning sõnab siis vaikselt, et tema vend lasti selle ääres maha. Seitsmeteistaastasena, kahtlustati, et on partisan. Ta unustab end pead noogutama ja ma tean, et tema silmad ei näe mitte minu roosiaeda, minu salvei- ja lavendlihekki. Ta eemaldub. Ta saadab mulle õhusuudluse. „Bella casa, signora.” Eile leidsin oliivipuu alt, kuhu tema vend pidi olema maha langenud, sinise rukkilillevõru. Kuidas olid need lilled seal kasvama hakanud? Kas pillas rästas seemne maha? Võib-olla valguvad nad tuleval aastal juba terrassi servale? Vanad paigad elavad koha ja aja puutepunktidel ja logaritmid, mis juhivad nende liikumiskõveraid, on hakanud mulle aimuma.

      Ma avan oma sinise päevaraamatu. Kirjutada sellest paigast, meie avastustest, rännakutest, igapäevaelust, ka see on olnud nauding. Palju sajandeid tagasi märkis üks hiina poeet, et see, kes sõnades midagi taaselustab, elaks nagu kaks korda. Olemuslikult on muutuse poole pürgimine küllap alati seotud sooviga avardada vaimset ruumi, milles inimene elab. „Toscana päikese all” tähistab sellist ruumi. Loodan, et mu lugeja on nagu sõber, kes tuleb külla, õpib paksule marmorlauale jahu kuhjama ja muna sisse sõtkuma; sõber, kes ärkab käo neljast kukkumisest pärnapuul ja kõnnib viinapuudele lauldes terrassi jalgradadel; sõber kes korjab purgitäite kaupa ploome, sõidab minuga ümarate tornide ja talitsematute pelargoonide mägilinnadesse; sõber, kes tahab näha oliive, mis on just oliivideks saanud. Külla tulnud puhkaja januneb naudinguid. Kas tunned tuuleõhku, mis vallatleb kuumade marmorkujudega? Vahest istume nagu vanad talupojad tuleaseme ees, röstime õliga võitud saia, kallame klaasidesse noort chiantit. Pärast renessansi neitsitega täidetud ruume ja Umbria tolmuseid teid praen ma pannil väikseid angerjaid küüslaugu ja salveiga. Viigipuu varjus, kahe kerratõmbunud kassi kõrval, on mõnusalt jahe. Lugesin ära: tuvi kudrutab kuuskümmend korda minutis. Maja kohal kõrguv etruski müür pärineb kaheksandast sajandist eKr. Me saame rääkida. Meil on aega.

Cortona, 1995

      Bramare: ihalema (vananenud)

      MA KAVATSEN VÕÕRAL MAAL MAJA OSTA. MAJA, MIS KANNAB KAUNIST nime Bramasole. Ta on kõrge, nelinurkne ja aprikoosikarva, pleekinud roheliste aknaluukidega, igivana kiviplaatidest katusega ja teise korruse rauast rõduga, millel lehvikutega daamid võisid kunagi istet võtta, et jälgida mõnd all antavat etendust. All aga vohab kibuvitsatihnik, pulstunud roosid ja põlvekõrgune umbrohi. Rõdu avaneb kagusse, näitab sügavat orgu ja selle taga Toscana Apenniine. Siis, kui sajab või kui valgus teiseneb, värvub maja fassaad kuldseks, sieena tumekollaseks, ookriks; varasem sarlakpunane värvikiht kumab paiguti läbi roosade laikudena, nagu päikese kätte sulama jäetud karbitäis värvilisi rasvakriite. Seal, kus krohv on maha langenud, paljastab tahumatu kivisein maja ammuse välimuse. Maja kõrgub strada bianca kohal, mis tähendab valge kiviklibuga sillutatud teed terrassideks kujundatud mäenõlval, mida katavad vilja- ja oliivipuud. Bramasole on saadud sõnadest bramare, ihalema, ja sole, päike – päikest ihalev, ja tõesti, seda ma olen.

      Suguvõsa elutarkus laidab mu otsuse üheselt maha. Mu ema kuulutas: „Naeruväärne”, rõhuga sõna teisel poolel, nagu tal kombeks, „naeruVÄÄRNE”, ning mu õed, olgugi põnevil, otsekui kardaksid, et ma olen kaheksateistaastane ja kavatsen mingi madrusega kodunt põgeneda, kõige tipuks veel isa-ema autoga. Mind ennastki närib vaikselt kahtluseuss. Notaio ooteruumi sirge seljatoega toolid ei mõju sugugi rahustavalt. Torkivad jõhvid tungivad läbi mu valge kleidi õhukese linase riide iga kord, kui ma nihelen, ja seda teen ma ooteruumi sajakraadises leitsakus sageli. Kummardun vaatama, mida kirjutab Ed vana arve tagumisele küljele: parmesan, salaami, kohv, sai. Kuidas ta võib? Lõpuks avab sinjoora ukse ja vallandab meie peale itaaliakeelse sõnalaviini.

      Notaio on hoopis