Linnade põletamine. Kai Aareleid

keerlevad jälle voodist mööda. Varbvoodi äär segab vaatamist, Tiina tõuseb istuli.

      Peeter surub näo Liisi juustesse, küsib:

      „Kas sul palav ei ole? Võta see kasukas ometi ära, aitab küll.”

      „Ei võta!” naerab Liisi. „Mul on nii palav, et ma sulan, aga ma ei võta, ma ei võta seda enam kunagi ära!”

      „Ah ei võta?” Peeter libistab käe Liisi kasuka hõlma alla.

      Liisi lööb pea kuklasse.

      „Ei võta,” hingab ta, „ei.”

      Peeter on kasuka Liisi õlgadelt maha lükanud.

      „Te olete üleni kuum, proua Unger. Kas teil on palavik?”

      „Palavik, härra? Jah, ma usun küll…”

      Nad on jälle ukseni jõudnud.

      Lävel pöörab ema pead, märkab Tiinat.

      „Mulle tundub, härra, et ma näen inglit…”

      Ema libistab end isa käte vahelt lahti, tuleb voodi juurde, haarab Tiina kaissu.

      „Inglike, sa ei maga! Kas me äratasime su üles? Tule siia! Sa vaata, mis emmel on, vaata!”

      Liisi võtab Tiina väikese käe, paitab sellega kasuka rinnaesist. „Eks ole pehme? Kitsekäpad. Issi tõi emmele.”

      Isa tuleb nende juurde, võtab Tiina sülle.

      „Kas tantsime, inglike?”

      Tiina noogutab innukalt pead.

      Ema võtab kasuka seljast, laotab voodile, seisab selle ees, pea viltu, silitab sõrmega kasuka krussis karva.

      „Ema Liisi, tule tantsi meiega!” hüüab Peeter.

      Liisi naeratab, keerab ümber, sirutab käed.

      MUST RAAMAT

      1949

      Seal ta istub ja nutab ja teda peaks lohutama, mõtleb Peeter. Aga ta ei suuda, ei oska. Kuuldused on levinud, sosinal nimetatakse juba nimesid – nimesid, kes olid näod ja hääled ja lõhnad, kõik see, mis teeb inimese, ja keda enam ei ole.

      Peeter loetleb mõttes. Jaak, Hans, Voldemar, Ellen emaga.

      Omsk, sosistati.

      Peeter võtab puhta taskuräti, ulatab selle Liisile ja jätab käe naise õlale.

      „Me ei saa midagi teha. Me peame edasi elama.”

      Liisi nuuskab.

      „Ta küsis: miks teid ei viidud. Niimoodi küsis.”

      „Kes?”

      „Voldemari ema, see hullude silmadega naine. Ütles, et –”

      „Tasa-tasa.”

      „– et hoopis meie oleksime pidanud minema, kogu perega –„

      „Kuss. Inimesed ütlevad meeleheites igasugu asju.”

      „– et kui meid ei viidud, siis järelikult me oleme süüdi. Et meiesugused andsid nad üles.”

      Peeter ohkab, vangutab pead.

      „Ta ütles nõnda, sest tal on valus.”

      „Ma kardan. Kõik kahtlustavad. Kõiki. Ma ei oska nendega vaielda ka. Mida ma tean?”

      „Kuidas: mida sa tead?”

      „Kas sina tead midagi, mida mina ei tea? Kas sa tegid midagi, mida mina ei tea?”

      „Mida sa sellega mõtled?” Peetri hääl on järsku karm ja kare. „Sa ju ei –”

      „Ma ei tea, mida ma mõtlen!” Liisi nuuksatab.

      „Kuula mind. Ma olen lihtsalt aidamees. Ma teen oma tööd nii hästi, kui oskan. Ma aitan inimesi, kui saan. Ma ei anna inimesi üles, aga mul on pere. Ja kui pannakse kaalule, kas ma aitan võõrast peret või enda oma, siis jah, ma kaitsen enda oma. Sa ei saa seda mulle ju pahaks panna? Ma ei saanud Voldemari aidata. Ta käis tol ööl siin. Ma ei lasknud teda sisse. Ja sellega ma pean nüüd elama.”

      Liisi põimib käed kõvasti ümber Peetri kaela.

      Peeter patsutab Liisi selga, pomiseb.

      „Oota, las ma hingan.”

      Liisi laseb lahti, tupsutab taskurätiga ninaalust. Nad on vait. Peeter naeratab hapult ja ümatab.

      „Pealegi. Ei saa üldse välistada,” ütleb Peeter ja mühatab nukralt, „et sinu minevik mängis oma osa.”

      „Minu minevik?”

      „Lahinguteenete eest autasustatud punaarmeelase lesk…”

      Liisi ohkab.

      Peeter istub, sõrmed vaheliti, keerutab mõtlikult pöidlaid.

      „Liisi.”

      „Mis?”

      „Kui me juba sinnani jõudsime. Ma pean sinult vabandust paluma.”

      „Mille pärast?”

      Peeter läheb kirjutuslaua juurde, tõmbab sahtli lahti ja kobab paberite vahel.

      Ümber pöörates on tal käes must kaustik, mille kaas on niiskust saanud ja lokib. Peeter silub kaustiku kaant, köhatab.

      „Ma ei teadnud, kuidas seda sulle anda. Kohe alguses ma ei võtnud jutuks, sest tundus, et pole õige aeg, ja pärast… pärast ma ei julgenud.”

      Ta ulatab kaustiku Liisile. Liisi võtab selle vastu, aga vaatab ammuli sui Peetrile otsa.

      „See – sa – sa hoidsid selle kõik see aeg alles?”

      Peeter kehitab õlgu.

      „Sina väitsid ka, et tahtsid mu tolmumantli tagasi tuua.”

      Üle Liisi näo vilksatab midagi naeratusesarnast.

      „Miks sa ütlesid, et ei julgenud?” küsib ta.

      Peeter on natuke aega vait.

      „Ma vist tahtsin sind liiga palju endale.”

      „Valdek on ju surnud. Surnud ei hoia elavaid kinni.”

      Liisi võtab Peetri käe, pigistab seda.

      „Aitäh,” sosistab ta.

      Peeter pigistab vastu. Surnud ei hoia elavaid kinni. Kui sa vaid teaksid, mõtleb ta. Aga ta ei ütle midagi.

      Liisi teeb kaustiku lahti, keerab mõtlikult lehti. Sülle pudeneb kokkumurtud ajaleheväljalõige. Liisi nopib selle üles, murrab lahti, loeb, ümatab lõbusalt. Siis aga vidutab silmi, vaatab Peetrile otsa.

      „Mis see on?”

      „See ilmus ajalehes.”

      „Ma näen. Aga selleks ajaks…”

      „Üks sõber nägi seda kaustikut, luges. Ta töötas toimetuses, ütles, et võib avaldamiseks pakkuda. Et see oleks mu noorele sõbrale suur kingitus.”

      „Sinu noorele sõbrale?”

      „Ta arvas nii. Ma ei hakanud seletama.”

      Liisi naeratab, paneb väljalõike kaustiku vahele tagasi.

      „See oli su noorele sõbrale suur kingitus. Aitäh. Ja see on su naisele suur üllatus. See kõik.” Liisi tõmbab käega üle kaustiku kaane, mõtleb veidi, lisab siis: „Ma peaaegu ei tunnegi sind.”

      Peeter lükkab juuksesalgu Liisi näolt, naeratab talle.

      „Tunned ikka.”

      SITSIST UNDRUKURIIE

      1950

Ema Maria Ungeri kiri poeg Peetrile

      Kallis poeg perekonnaga

      Tere kaugeld Abjast armas poeg, miks sa minule mitte ei kirjuta, kas oled mind päris lõplikuld ära unustanud oma kiiredes, minul on väga igav kui teild