Linnade põletamine. Kai Aareleid

Harva, kui ta midagi ütleb. Aga kui ütleb, siis ausalt ja otsekoheselt.”

      Peeter mängib hetke sulepeaga ja vaatab siis tüdrukule silma, nii et too häbenedes pilgu maha lööb. „Mis siis ikka, tere tulemast… kas nii teid kutsutaksegi – Elisabeth?”

      „Elisabeth, jah. Või Liisi.”

      „Niisiis, tere tulemast esimese lao töötajate virka kollektiivi, Liisi!”

      Liisi haarab liigutatult Peetri käe, mille too on ametlikuks õnnitluseks välja sirutanud.

      „Aitäh, seltsimees Unger! Aitäh!”

      „Elli näitab teile kohe teie uut töökohta. Äkki lähed kutsud Voldemari ka, Elli? Voldemar on teie otsene ülemus, Liisi.”

      Elli lahkub oma hiirvaiksel kõnnakul ning Peeter ja Liisi seisavad hetke kohmetult vastamisi.

      „Ma ei tundnud teid alguses äragi, olete veel kõhnemaks jäänud,” ütleb Peeter vaikselt.

      Kabineti teisest aknast, üle Lembitu tänava, paistab raudtee. Vaatevälja jääb viljaelevaator. Peetrile tundub, et see on ikka veel raasuke viltu. Kõik on raasuke viltu. On olnud pikk ja raske sügis ja uut aastat ei ole veel näha. Aastanumbri vahetumine tooks kevade, see oleks esimene tõeline rahukevad. Aga praegu ei tule isegi talv, november muudkui kestab. Linn on hall ja varemetes ning Peeter tunneb ennast ise samamoodi, neelatab tahtmatult.

      Ta vaatab enda ees seisvat tüdrukut, kes tundub nii habras, kuid on kõigele vaatamata elus ja seisab sirge seljaga tema ees. Ta mõtleb, kui palju on maailm vahepeal muutunud, kui palju on nende mõlemaga vahepeal juhtunud, aga nad on kumbki siin, natuke varemetes, aga elus, ja said jälle kokku, sama ootamatult nagu esimesel korral.

      Liisi punastab ja vaatab maha.

      „Mis sellest poisist sai?” küsib Peeter. „Valdekust?”

      Nime peale Liisi võpatab, aga ei vasta.

      „Medali sai,” ütleb ta, kui vaikus on tükk aega kestnud. „Vapruse eest. Velikije Lukis.”

      Liisi hammustab huulde.

      „Soovin õnne,” ütleb Peeter. „Kas te oma laulatuse saite?”

      Liisi tõstab oma suurte vesihallide silmade pilgu Peetrile ja ütleb väga vaikse, aga selge häälega:

      „Ta jäi sinna. Langes kaksteist päeva enne Luki vabastamist.”

      Peeter ei suuda tüdrukult pilku pöörata. Nad vaatavad sõna lausumata teineteisele otsa.

      „Tunnen kaasa,” ütleb Peeter viimaks.

      Liisi raputab vaevumärgatavalt pead ja surub huuled kokku.

      Peeter ei oska leida nime liigutusele, mis teda korraga valdab. Ta teab, et nüüd oleks aeg öelda: see klade, mille te autosse unustasite… Aga tüdruk ei küsinud. Ja poiss on surnud. Mitte miski ei too teda tagasi. Tüdrukul on niigi valus. Ta peab tulevikku vaatama.

      Me mõlemad peame tulevikku vaatama.

      Peeter ohkab ja juhatab tüdruku uksest välja, Ellile ja Voldemarile vastu.

      NÕRKUS

      1945

      Liisi kuuleb koputust juba esimesel korral, aga ei suuda sundida end liigutama, saati siis istuli ajama, püsti tõusma, ukseni kõndima, lingile vajutama.

      Uks ei ole lukus. Kes tahab, see tuleb. Ja tulgu. Või ärgu tulgu. Ükskõik.

      Isegi hingata on valus. Ihu oleks nagu leekides.

      Ema ümiseb ja võtab mu tulitavad põsed oma karedate pihkude vahele. Kuumus annaks justkui järele. Õige pisut. „Vanamees, keeda teed!” hüüab ta. Silitab mu juukseid. Ta lõhnab saiataigna järele. „Oh sa mu lapsuke. Maga, jää magama…”

      Uus koputus. Liisi püüab pead tõsta, ent laseb sel uuesti padjale langeda.

      Ükskõik.

      „Uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind…”

      Miks sa kunagi varem mulle niimoodi ei laulnud? Olid alati nii karm. Mina ei olnud ju süüdi, et ma sulle sündides haiget tegin. Mina ei olnud ju süüdi, et Kaarel suri ja mina jäin ellu. Või olin?

      Nüüd sa siis laulad.

      Kostabukse avamine ja sulgemine, sammud, mis peatuvad.

      Laula veel, ema. Täida see tühjus. Kus sa oled?

      „Mis lahti?” kuuleb Liisi kedagi küsivat ja avab pikkamisi silmad. Läheb tükk aega, enne kui ta aru saab, kes on see tumeda palituga mees, kes ta voodi ees seisab, karakullmüts käes. Vastu valgust, mis tundub nii ere, nii ere, et lõikab silmadesse.

      „Palun vabandust, seltsimees Unger,” lausub Liisi nagu unes. Hääl kõlab võõralt, on sügav ja kähe, tuleks nagu kraasimata villa seest.

      „Sind ei olnud tööl, ma tulin vaatama, kas midagi on juhtunud.”

      „Ma tundsin ennast natuke… halvasti. Kohe panen riidesse ja tulen.”

      Ent ta ei liiguta.

      Kohe tõmban lihased pingule, kohe hakkan tõusma, kohe…

      Liisi võtab kogu jõu kokku ja ajab end istukile. Silmade ees hakkavad tantsima helendavad põiekesed.

      Need meenutavad lõhestatud vasika ihust välja voolanud sisikonda, ükskord ammu, kodus, sara all, kui isa ja suured õed Liina ja Mann olid uksele seestpoolt riivi ette lükanud; sinna ei tohtinud minna, mitte sinna lähedalegi, aga mina läksin ikka. Läksin nimme sellepärast, et keelati, kuna lapse silmad ei tohtinud näha, mis seal sünnib. Olin ma laps? Nüüd äkki tuli mind kaitsta?

      Läksin, keelatud vili on nii magus. Üks kiire ja puhas pussitõmme, helendavad soolikad, uskumatu värvide mäng: erepunane, violett, hõbe… Õde kükitamas kausi juures, üks käsi suurt puukulpi liigutamas, teine heitmas midagi valget, silmapesukausitäis paksu mustavat sousti – kas ema üldse teab, mida need kaks seal teevad, nende Maalikesega?

      Peeter kummardub voodi kohale, vaatab talle otsa.

      „Sa oled ju puhta haige.”

      „Ei, ei, kohe läheb üle.”

      Liisi küünitab voodi jalutsist palitut võtma.

      „Mul on nii piinlik, nii piinlik, et ma teid alt vedasin. Ma ei ole kunagi varem niiviisi töölt ära jäänud. Enam seda ei juhtu, palun uskuge mind.”

      Liisi hakkab palitut selga pusima.

      „Saapad veel ainult ja siis võime minna.” Ta püüab püsti tõusta, aga lööb vankuma, peab voodi raudsest peatsist tuge otsima.

      MESI

      1945

      „Sa oled haige. Sa ei saa kuskile tulla.” Peeter ütleb seda väga selgelt ja rahulikult, nagu veenaks last. Ta võtab Liisil ettevaatlikult õlgadest. Liisi laseb peatsist lahti. Metalli jahedus on levinud kätesse, käed on jätnud oma kuumuse metalli. Peeter sunnib teda uuesti voodile istuma.

      „Heida pikali. Palun.”

      „Ei, ma ei saa, ei,” pomiseb Liisi ja teeb jõuetu liigutuse, nagu tahaks uuesti tõusta. Aga ta ei jaksa.

      „Sul on palavik.”

      „Kohe läheb üle.”

      „Ma ei luba sul tööle tulla.”

      Hetke vaatab Liisi palavikust läikivate silmadega Peetrile otsa, siis korraga on need vett täis, ta langeb Peetri jalgade ette põlvili.

      „Palun, ma palun, seltsimees Unger, ärge laske mind töölt lahti, mul ei ole kuskile minna!”

      Kohe ajab ta ennast uuesti püsti ja hakkab palitut nööpima.

      „Nii, olengi valmis. Saame minna. Ma teen kõik järele, ma luban. Jään õhtul kauemaks…”

      „Tasa, tasa nüüd.” Peeter