Linnade põletamine. Kai Aareleid

Esteks, mina ei olnud siis enam laps. Ma olin küll palju noorem kui praegu, mis sest, et sa ei usu, aga laps ma enam ei olnud. Me oleme su isaga täpselt ühevanused, tead?”

      „Tean. Sa just praegu ütlesid.”

      „Oi sind.”

      „Ida. Aga kas su mees oli vana, et ta ära suri? See Möldri-mees?”

      „Georg? Jah. Tema oli vana. Minul ja Georgil oli sama suur vanusevahe nagu sinu emal ja sinu isal. Kakskümmend aastat, alguses see pole midagi, aga üks hetk on see hirmus palju…”

      „Matemaatikat ma veel väga ei oska, Ida.”

      „Sooh.”

      „Jah. Aga Ida.”

      „No mis nüüd?”

      „Kus su kaardid on?”

      „Minu?”

      „Sinu ikka.”

      „Mis kaardid?”

      „Ooh, Ida. Ära ole nii rumal! Ära narri mind!”

      „Sina ju narrid rohkem mind, Tiina…”

      „Kus su kaardid on?”

      „Oh jah.”

      „Mida, Ida?”

      „No vaata sealt puhveti ülemisest sahtlist.”

      Väike Tiina libistab ennast Ida voodilt maha ja läheb puhveti juurde. Sikutab suure vaevaga ühe ülemise sahtli lahti.

      „Siin on ainult noad ja kühvlid.”

      „Mis kühvlid, Tiina?”

      „Ma ei jaksa nii palju rääkida. Kahv-lid ja tor-di-labi-dad. See teeb kokku kühvlid!”

      „Kesse siin just ütles, et ei oska matemaatikat?”

      „Mina.”

      „Hea küll, vaata sealt kõrvalt sahtlist.”

      Tiina sikutab teise sahtli käepidet.

      „See ei liigu. Ei tule lahti.”

      „Oh jumal. Las ma siis ise.”

      „Ei, Ida. Püsi pikali, ma saan!”

      Tiina punnitab veel korra ja sahtel läheb kriuksatusega parasjagu nii palju lahti, et tüdruku käsi sisse mahub.

      „Leitud!”

      Tiina naeratab võidukalt ja tõmbab sahtlist nahkvutlaris kaardipaki, viib selle Idale.

      Ida võtab paki vastu, silitab vutlarit, teeb truki lahti.

      „Kassa näe! Me ei ole enam ammugi kohtunud.” Ta tõstab paki nina juurde, hingab sügavalt sisse.

      „Mille lõhnaga need on, Ida?”

      Ida hakkab naerma.

      „Mille lõhnaga?”

      „Jah. Mille?”

      Ida nuusutab uuesti.

      „Tead, Tiina. Need on… mälestuste lõhnaga! Jah.”

      Tiina pööritab silmi ja ohkab.

      Ida on silmad kinni pannud. Ta hoiab pakki näo juures ja hingab sügavalt. Tiina vaatab teda natuke aega, sügab nina.

      „Ida. Hakkame mängima.”

      „Ah? Jajah,” ärkab Ida.

      Ida raputab kaardid pihku. „Kas sa maste ja kaartide nimesid ikka tead?”

      Tiina kehitab õlgu.

      „Kas tead?”

      „Näita, ma vaatan.”

      Tiina krapsab kaardid enda kätte, vaatab kõige pealmist, piilub siis teisi, vaatab uuesti esimest.

      „Noh, mis kaart see on?” küsib Ida

      „Ee… Üks süda?”

      „Jah. Süda, see on ärtu, ja üks, see on äss. Ärtu äss.”

      „Ärtu äss.”

      „Nii. Edasi?”

      „Neli risti.”

      „Risti neli, õigus. Järgmine?”

      „Must tagurpidi süda ja…” Tiina ajab pea viltu ja torutab huuli. „Kuninganna?”

      „Poti, ja õige, kuninganna ehk emand, poti emand.”

      „Mis poti?” Tiina naerab.

      „Selline nimi. Võib ka öelda „pada”. Padaemand.”

      „Poti.”

      Tiina loeb sümboleid järgmisel kaardil.

      „Seitse. Seitse risti.”

      „Sa ei pea lugema. Sinna on kirjutatud. Näed.”

      Ida näitab numbrit ja jääb Tiinale otsa vaatama.

      „Kas sa numbreid tunned, Tiina? Ühest kümneni?”

      Tiina kehitab jälle õlgu. Ida ohkab.

      „Palun ulata kaardid mulle.”

      Ida laob teki peale pika rea kaarte ja hakkab Tiinale numbreid õpetama. Nad kordavad ja kordavad, kuni Tiina teab kõiki numbreid ja maste ja pildikaarte.

      „Aga mäng?” küsib Tiina lõpuks lootusetul häälel.

      „Aga mäng – mäng on näiteks linnade põletamine.”

      Tiina silmad lähevad suureks.

      „Linnade põletamine?” küsib ta sosinal.

      „Jah. Linnade põletamine. Kõige lihtsam mäng,” vastab Ida, samuti sosinal.

      LINNADE PÕLETAMINE

      1952

      „Nõndaks,” ütleb Ida. „Ma nüüd segan kaardid ära. Seda saab teha mitut viisi, aga sinu isa õpetas minule nõnda.”

      Ida teeb paki pooleks, paneb otsapidi kokku ja laseb kaardid sirinal üksteise vahele.

      „Ooh, Ida. Näita uuesti! Veel korra!”palub Tiina.

      Ida naerab ja teeb seda uuesti.

      „Nüüd on segi küll. Nõndaks. Ja nüüd ma jagan terve paki kordamööda sulle-mulle. Nõndaks. Las nad olla selg ülespoole. Nüüd võtame kumbki oma paki pealmise kaardi, keerame ümber ja paneme siia keskele. Mäletad, mis ma rääkisin – mis on kõige tugevam kaart?”

      „Poti äss?”

      „Ükskõik mis äss. Nii. Mis sinul oli?”

      „Risti. Soldat.”

      „Ja minul?”

      „Poti. Kümme.”

      „Kumb on tugevam?”

      „Minu oma.”

      „Siis saad sina mõlemad kaardid endale ja paned teise hunnikusse. Kui mõlemal oleks sama tugevad kaardid, siis me oleksime pannud kumbki oma kaardi peale ühe tagurpidi ja teise jälle näoga ülespidi, ja kellel oleks siis tugevam kaart, see oleks kõik kuus endale saanud. Ja kui pärast saavad käest kaardid otsa, võetakse mahapandud kaartide hunnik ja niikaua mängitakse, kuni ühel kõik kaardid otsa saavad. See kaotab. Kogu lugu.”

      „Kogu lugu?”

      „Nojah. Nii lihtne mäng ongi.”

      „Aga linnad?”

      „Mis linnad?”

      „Ja põletamine? See pidi ju olema linnade põletamine?”

      „Sind naasklit küll.” Ida jääb mõttesse. „Sellega on vist nii, et tugevam kaart on nagu tuli, sööb teise kaardi ära, kuni kogu vastase linn on maha põlenud…”

      „Aa.”

      „Võtame nüüd uued kaardid.”

      Kumbki