Meie, keisrinna. Laila Hirvisaari

kõige ustavamat, oma kammerneitsit Fannyt, kes oli tulnud koos minuga mu lapsepõlvekodust Stettinist Venemaale. Tal oli seljas heleroheline kleit ja õlgadel väike valge keep. Vaatasime hetkeks teineteisele silma, Fanny ja mina. Vaatasin tema armast roosilist nägu, naiselikku olemust, pruune käharjuukseid ja väikest tumedat täppi vasaku silma pupillil. Ta naeratas mulle ja haaras mu käe, tuttavlikult, soojalt julgustades. Ta silmis olid pisarad. Minu teine kaasas olnud kammerteener, Škurin, köhatas nagu tal oli kombeks, see oli selgelt teeseldud köhatus, tunnetest tulenev. Tal oli seljas punane munder. Ta nägi tore välja, kui ta lakeina minu ees kõndis. Kroonimispäeva hommikul olin saanud Škurinilt aukõrgendust, minust, Tütrekesest sai Emake. Tundsin suurt turvatunnet nende kahe läheduses. Mind ümbritses inimmüür, kõik plaksutasid, daamid tegid sügava reveransi, härrad kummardasid. Kullatud tõld viis mu Neitsi Maarja Uinumise kirikust Granovitaja Palatasse pidulikule õhtusöögile.

      JÄRGMISTEL NÄDALATEL ÕUKOND, KROONIMISKÜLALISED JA MOSKVALASED PIDUTSESID, TANTSISID, JÕID VEINI, ISTUSID ÕHTUSÖÖKIDEL, JALUTASID PARKIDES JA VÕTSID KROONIMISPIDUSTUSTEST, MIS VÕTTA ANDIS. Mina mitte. Mõnikord õhtuti tõmbusin koos Grigori Orloviga oma ruumidesse. Olin nii väsinud, et ei jaksanud temaga rääkida, olime lihtsalt vait, tema ja mina, minu kauaaegne soosik. Just siis, kui olime kergendatult ohanud, tuli teade, et Paveli palavik oli jälle tõusnud. Oma hädas ma palvetasin, käisin hommikuti ja õhtuti Kremli kirikutes küünalt süütamas ja jooksin tagasi oma ruumidesse, magamistuppa. Istusin koos Marie, Fanny ja Aleksandraga väikese poisi voodi ääres. Marie ravitses teda oma ürdileotistega, ta ei lahkunud lapse voodi äärest. Minu käe leidis väike kuum käsi, otsekui linnupojuke. Jälgisin lapse katkendlikku hingamist. „Maman,” ütles ta vaikselt. „Nii suur mägi, nii suurt mäge pole olemas, see ei mahu siia tuppa…” Ma ei maganud, ei söönud, võtsin küll osa kohustuslikest kroonimistalitustest, aga kohe, kui ma oma kohustustest vabanesin, tõttasin poja juurde.

      Olukord hakkas muutuma kriitiliseks. Hirm pani mind värisema. Arstid ei osanud midagi teha, mitte midagi. Pavel oli ligi kolm päeva teadvuseta. Keelasin kategooriliselt ära aadrilaskmise. Laps oli nii kahvatu, et ütlesin: ta pigem vajab verd juurde, see parandaks teda paremini kui verelaskmine. Arstid ei julgenud mulle vastu vaielda, nad lihtsalt seisid voodi ääres nagu muumiad. Saatsin nad minema, tukkusin ilma õieti magamata kaks ööpäeva lapse kõrval. Kaheksandal päeva, kui kõik olid juba lootuse kaotanud, toimus pööre. Magasin lapse kõrval, kui ta hakkas mind müksama.

      – Maman, maman, Pavel ärkas!

      Vaevalt olen kunagi nutnud nii südame põhjast nagu siis. Nutsin nii, et pisarad said otsa. Istusin selle õhtu palee väikeses kabelis väsinuna, pea tühi. Kaks korda oma elu jooksul olen olnud tõeline ema: tütre Anna surmahetkel ja Paveli põdedes ja paranedes.

      OH NEID KROONIMISNÄDALAID! Moskva oli täis venelastest, aga ka välismaalastest külalisi. Lõpututel õhtusöökidel kohtusin kõigi kohalolnud välismaiste saadikute ja teiste diplomaatidega, samuti kõrgaadli esindajatega. Tantsisime õhtust õhtusse, jalutasime Kremlis ja käisime Balletiteatri etendustel ja kontsertidel. Olin rahutu ja tahtsin jätta Moskva, seal pole mulle kunagi meeldinud. Lõpuks ometi olin vabanenud oma mehe Peetri varjust. Mind ja mu vabadust keisrinnana ei ähvardanud enam keegi.

      Minust, Katariinast oli saanud keisrinna, aga emana rõõmustasin ka oma poja paranemise üle. Igatsesin oma teise poja, väikese Aleksei järele, kes oli Denikini Kuumõisas hoole all ja kindlates kätes. Omal ajal uskusid kõik, et Aleksandra ja Leon August Denikin said väikese poja, kellele pandi nimeks Aleksei. Minu oma oli ta, minu ja Grigori Orlovi oma, aga andsin ta hoida Denikinitele, oma kõige armsamatele sõpradele, kes olid lapsele armastavad vanemad. Ma pole kunagi ametlikult Alekseid oma pojaks tunnistanud. Miks ma peaksin? Miks minna tagasi kolmekümne kolme aasta tagusesse aega, mil keegi ei teadnud, et sünnitasin lapse veidi enne seda, kui sain keisrinnaks.

      Tahtsin Moskvast ära, Sankt-Peterburgi. Unistasin elamisest uues Talvepalees. Esimest korda elus võiksin minna, vaba nagu lind taeva all, Suvepaleest Tsarskoje Selo Suurde paleesse, sealt Peterhofi Marlysse ja Väikesesse Ermitaaži. Unistasin sellest, kuidas viin oma poja Paveli Monplaisiri, mere äärde, kus lained laulavad oma igavest laulu, linnud siristavad kaldapuudes ja pargi toredad purskkaevud meelitavad meid kõiki kuulama vee imelist muusikat.

      2. PEATÜKK

      Sankt-Peterburgis sajab esimest lund. Tuiskab. Inimesed rühivad Neeva kaldapealsel tugevas tuules. Neeva vahutab, jäine vesi ründab kaldavalle. Lodjad ja galeerid oigavad, purjede kinnitusköied nagisevad, kui mehed püüavad täies lastis laevu keset jõge kursil hoida. Maa on järsku lumivalge, alles äsja oli ta pruun ja paljas. Kuidas võib soe sügis nii järsku talveks muutuda!

      Olen rahutu, käin oma punases töötoas edasi-tagasi. Kõik Talvepalee toad on soojad, palees on terve armee ahjukütjaid, aastast aastasse üsna püsiv seltskond. Aga minul on küte omast käest. Olen paksuks läinud, pole midagi parata. See ei ole ka ime, olen istunud pikki päevi siin buduaaris oma kirjutuslaua ääres. Sellest on nüüd varsti pool aastat, kui kukkusin paraadtrepist laskudes raskelt paremale jalale. Karjusin valust, sest prantsatasin peaaegu omasuuruse kristallvaasi peale ja olin üleni kaetud teravate klaasikildudega. Aga see polnud surmaks mõeldud, ma elan. Põdesin oma jalaga terve suve ja praegugi veel on valus, eriti sellise tormiga. Mõlemad jalad on paistetanud ja ma häbenen neid kellelegi näidata. Kui olen üksi nagu praegu, panen villased sokid jalga ja lähen nendes akna alla vaatama, kuidas sügisene Neeva möllab.

      Alles augusti lõpus siirdus terve mu õukond Peterhofi Monplaisiri paleest Talvepaleesse. Mu sõber ja ülemkammerhärra Leon August Denikin, kes aitas mind mu eluloo ülestähendamises, palus luba minna koos oma abikaasa Aleksandraga Veneetsiasse. Meie ühine poeg Aleksei ootas neid seal. Nad kavatsesid tagasiteel käia Wiesbadeni kuurortides, sest Aleksandra valutavad liigesed vajasid ravi. Tähelepanuväärne haigus oli suvel kiiresti süvenenud. Muidugi andsin neile loa.

      Nad on üha veel sellel reisil. Ootan südamevärinal, kas Leon ikka tuleb tagasi, kas saame minu eluloo lõpetada. Me alustasime sellega mu paraadmagamistoas, jätkasime mu lossides Tsarskojes ja Monplaisiris ja nüüd kolisin oma tööruumi üle siia, punasesse tuppa, Neeva kaldapealse poolele. Meie kirjutuslauad on vastakuti, minul suurem, oma ja vana, temal Tuulast toodud väike hõbedane laud. Tahtsin selle Leoni kasutusse anda. Minu poolt selge eputamine.

      Lasksin siia väikesesse kõrvaltuppa paigutada Leon Augusti poolt omal ajal Kuumõisast toodud puukastid, mis on täis raamatuid, kirjutisi ja ülestähendusi minu elust. Selles toas on ka salakapp, millel on ainult kolm võtit. Leon August on kõik mu paberid järjekorda pannud ja neid tuleb ka järjekorras käsitleda. Peale tema ei paranda keegi minu vigu ega selgita minu udust mälu.

      Olen nüüd valmis kirjeldama Leonile tõepäraselt oma troonile tõusmise aegu. Neid minu valitsemise alguse kuid võiks nimetada äikesetormiks. Välku ja müristamist oli nii palju, et tavaline inimene oleks alla andnud. Aga mitte meie, Keisrinna. Olen nagu puu, mis on oma juured sügavale maha vajutanud, väikesed tormid mind ei raputa!

      Ärkan ikka vara, hommikuti ma enam kohvi ei joo, mu kõht ei kannata seda. Paar klaasi teed ja paar soolast pirukat, mitte kunagi magusat. Siis sulgun punasesse töötuppa ja süvenen oma paberitesse. Mul on seljas soe hommikumantel, see on paksust mustrilisest siidist ja tal on karusnahkne krae. Jalas paksud villased sokid, keegi ei näe neid hommikumantli alt. Päevastesse rõivastesse riietun enne kella ühtteist, kui Larissa mulle järele tuleb.

      Tuul ulub ja paneb kõik lahtise liikuma, raputab Neeva äärseid väikesi kaubaosmikuid ja lennutab õhus oksi ja puude viimseid lehti. Alles paari nädala eest oli soe ja päikesepaisteline ja nüüd langeb temperatuur pakase poolele. Naudin rahu väljaspool oma ruume… Kaardiväelased ei seisa minu ruumide ustel, vaid koridori teises otsas, Suure galerii uste ees. Kui ma sinnani kõnnin, kõlavad käsklused, tärisevad mõõgad.

      Jälle Škurin oma hõbekandikuga. Nüüd, kus sügis on käes, ehmatan alati, kui ta mu tuppa tuleb. Must livree on üks ja sama, igivana. See uus, mille Herman von Arenthal suvel hankis ja mille Škurin pani selga ühelainsal korral, kui me sõime sõpradega õhtust Peterhofi Väikeses Ermitaažis, seisab kuskil kasutamata. Aga kingad on uued, tugevad mustad pannalkingad. Kuidas