Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

öelnud, kui ta tuli,” vastas ta. „Aga kiusatus oli suur. Nad maksid kumbki naela päevas, see on neliteist naela nädalas, ja praegu ei ole hooaeg. Ma olen lesk ja mu mereväes teeniv poeg on mulle palju maksma läinud. Ma ei raatsinud sellest rahast ilma jääda. Toimisin enda arvates kõige paremini. See viimane oli aga siiski liig ja ma ütlesin talle üles. Sellepärast ta ära läkski.”

      „Noh ja siis?”

      „Mu süda läks kohe kergeks, kui nägin teda ära sõitmas. Mu poeg on praegu puhkusel, aga temale ei rääkinud ma sellest kõigest sõnagi, sest ta on ägeda iseloomuga ja otse jumaldab oma õde. Kui ma nende järel ukse sulgesin, tundus, nagu oleksin koormast vabanenud. Aga oh häda, vähem kui tunni aja pärast helises kell ja mulle teatati, et mister Drebber on tagasi tulnud. Ta oli väga elevil ja ilmselt purjus. Ta tungis tuppa, kus me parajasti koos tütrega istusime, ja tegi mingi seosetu märkuse rongist mahajäämise kohta. Siis pöördus ta Alice’i poole ja otse mu oma silma all tegi talle ettepaneku koos põgeneda. „Te olete täisealine,” ütles ta, „ja ei ole seadust, mis teid kinni peaks. Raha on mul rohkem kui tarvis. Ärge pange seda mutti siin tähelegi, vaid tulge otsekohe minuga kaasa. Te hakkate elama kui printsess.” Vaene Alice oli nii kohkunud, et ta mehest võpatades eemale tõmbus, aga too haaras tal randmest kinni ja püüdis teda ukse poole tirida. Ma karjatasin, ja sel hetkel tuli tuppa mu poeg Arthur. Mis siis juhtus, seda ma ei tea. Kuulsin vaid vandesõnu ja rüselust. Olin nii hirmunud, et ei tõstnud peadki. Kui lõpuks üles vaatasin, nägin, et Arthur seisis uksel, kepp käes, ja naeris. „Arvan, et see peenike sell meid enam tülitama ei tule,” sõnas ta. „Lähen talle õige järele ja vaatan, mis ta endaga peale hakkab.” Nende sõnadega võttis ta oma kübara ja läks. Järgmisel hommikul kuulsime mister Drebberi salapärasest surmast.”

      See tunnistus tuli madam Charpentier’ suust paljude ohete ja peatustega. Ajuti rääkis ta nii tasa, et ma vaevu ta sõnu tabasin. Stenografeerisin siiski kõik, mis ta rääkis, nii et eksimist ei tohiks olla.”

      „See on ju päris põnev,” sõnas Sherlock Holmes haigutades. „Mis edasi juhtus?”

      „Kui madam Charpentier lõpetas,” jätkas detektiiv, „nägin, ei kogu juhtumi lahendus oleneb nüüd veel ühestainsast punktist. Vaatasin talle kindla pilguga otsa, nii nagu ma naistele alati mõju olen avaldanud, ja küsisin, mis kellaajal ta poeg tagasi tuli.

      „Ma ei tea,” kostis tema.

      „Ei tea?”

      „Ei, tal on sneprivõti ja ta sai ise sisse.”

      „Kas pärast seda, kui teie olite magama läinud?”

      „Jah.”

      „Millal te magama läksite?”

      „Üheteistkümne paiku.”

      „Niisiis oli teie poeg ära vähemalt kaks tundi?”

      „Jah.”

      „Võib-olla neli või viis?”

      „Jah.”

      „Mis ta sel ajal tegi?”

      „Ma ei tea,” vastas ta, kahvatades näost lubivalgeks.

      Muidugi mõista oli asi pärast seda täiesti selge. Tegin kindlaks leitnant Charpentier’ asukoha, võtsin kaks politseinikku ja arreteerisin ta. Kui teda õlast puudutasin ja tal rahulikult soovitasin kaasa tulla, vastas ta lausa jultunult: „Arreteerite mind vist sellepärast, et arvate mind segatud olevat tolle Drebberist kaabaka surma loosse.” Me polnud talle sellest sõnagi lausunud, nii et tema vihje oli ülimalt kahtlane.”

      „Väga,” rõhutas Holmes.

      „Ta kandis ikka veel rasket keppi, mis tal ema jutu järgi kaasas olevat olnud, kui ta Drebberile järele läks. See oli hea tugev tammemalakas.”

      „Missugune teie teooria siis oleks?”

      „Minu teooria on niisugune, et ta järgnes Drebberile kuni Brixton Roadini. Kui nad sinna jõudsid, läks nende vahel uuesti riiuks, kusjuures Drebber sai võib-olla näiteks rinde alla kepihoobi, mis tappis ta jälge jätmata. Ilm oli nii vihmane, et kedagi tänavail liikumas polnud, ja nii vedas Charpentier’ oma ohvri laiba tühja majja. Aga küünal, veri, sõrmus ja kirjutus seinal – need kõik võivad olla mitmesugused trikid, et politseid valedele jälgedele juhtida.”

      „Tubli!” ütles Holmes julgustavalt. „Tõepoolest, Gregson, te teete edusamme. Teist saab veel asja.”

      „Olen ka ise endaga rahul; arvan, et tulin selle looga kaunis kenasti toime,” vastas detektiiv uhkelt. „Noormees püüdis seletada, et pärast seda, kui ta mõnda aega Drebberil järel oli käinud, olevat viimane teda märganud ja voorimehe võtnud, et tema eest minema pääseda. Koduteel kohanud Charpentier üht oma vana laevakaaslast ja teinud tollega koos pika jalutuskäigu. Küsimuse peale, kus see vana laevakaaslane elab, polnud ta võimeline rahuldavat vastust andma. Arvan, et kõik klapib harukordselt hästi. Aga mulle teeb ikka nalja, kui mõtlen Lestrade’i peale, kes hoopis valesid jälgi hakkas ajama. Kardan, et tal sellest just suurt tulu ei tule. Aga jumal hoidku, siin see mees ju ise ongi!”

      See oli tõepoolest Lestrade, kes meie kõneluse ajal trepist üles oli tulnud ja nüüd tuppa astus. Ent puudus tema esinemisviisile ja olekule alati omane enesekindlus ning reipus. Ta ilme oli rahutu ja murelik, rõivad korratuses ja määrdunud. Ilmselt oli ta kavatsenud Sherlock Holmesiga nõu pidada, sest oma kolleegi märgates näis ta kimbatuses ja pahane olevat. Närviliselt oma kübarat muljudes seisis ta nõutult keset tuba. „See on täiesti erakordne juhtum,” ütles ta viimaks, „äärmiselt arusaamatu lugu.”

      „Ah leiate, et see nii on, mister Lestrade,” sõnas Gregson võidutsevalt. „Ma juba arvasin, et te sellele järeldusele jõuate. Kas teil õnnestus sekretär mister Joseph Stangerson üles leida?”

      „Sekretär mister Joseph Stangerson mõrvati täna hommikul kella kuue paiku Halliday erahotellis,” vastas Lestrade rõhukalt.

      Valgus pimeduses

      Teade, millega Lestrade meid tervitas, oli nii tähtis ja ootamatu, et jäime kõik kolmekesi otse keeletuks. Gregson kargas püsti ja lükkas oma viskiklaasi ümber. Mina vahtisin vaikides Sherlock Holmesi poole, kelle huuled olid tihedasti kokku surutud ja kulmude vahel sügav kurd.

      „Stangerson ka!” pomises ta. „Asi läheb aina keerukamaks.”

      „See oli juba ennegi keerukas küllalt,” urises Lestrade endale tooli lähemale tõmmates. „Näib, et olen sattunud mingisugusesse sõjanõukokku.”

      „Kas… kas olete kindel, et see teade on õige?” kogeles Gregson.

      „Just praegu tulin sealt,” kostis Lestrade. „Olin esimene, kes juhtunu avastas.”

      „Me kuulasime siin ära Gregsoni seisukoha,” tähendas Holmes. „Ehk laseksite nüüd kuulda, mida teie olete näinud ja teinud.”

      „Mul pole midagi selle vastu,” sõnas Lestrade ja istus. „Tunnistan avameelselt: arvasin, et Drebberi surma loos oli Stangersoni käsi mängus. Alles äsjased sündmused näitasid, et olin täielikult eksinud. Siis aga oli mul peas ainult üks mõte, mille järgi võtsingi endale ülesande teha kindlaks, mis sekretärist on saanud. Kolmanda õhtul umbes poole üheksa paiku oli neid Eustoni jaamas koos nähtud. Kell kaks hommikul leiti Drebber Brixton Roadilt. Seisin küsimuse ees: mida tegi Stangerson poole üheksast kuni kuriteo toimepaneku ajani ja mis temast hiljem sai? Saatsin telegraafi teel tema kohta kirjelduse Liverpooli ja panin neile seal südamele, et nad Ameerika laevadel valvet peaksid. Siis hakkasin käima mööda Eustoni läheduses asuvaid hotelle ja pansione. Vaadake, ma arutasin nõndaviisi: pärast seda, kui Drebber ja ta kaaslane lahku läksid, oli viimasel kõige loomulikum kusagil läheduses öömajale jääda ja järgmisel hommikul uuesti jaama ümbruses ringi luusida.”

      „Tõenäoliselt määrasid nad enne lahkumist kindlaks mõne kohtumispaiga,” tähendas Holmes.

      „Selgub, et nii see oligi. Mul kulus kogu eilne õhtupoolik täiesti asjatute järelepärimiste peale. Täna hommikul alustasin väga