Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

säärane väike vennike teeb rohkem ära kui tosin politseinikku,” tähendas Holmes. „Tarvitseb ainult ametliku välimusega isikul nähtavale ilmuda, kui meeste suud on korrapealt lukus. Need naakmannid aga poevad kõikjale ja kuulevad kõike, nad on terased kui naasklid. Ainus, mis neil puudub, on organisatsioon.”

      „Kas rakendate neid selle Brixton Roadi loo asjus?” pärisin.

      „Jah, seal on üks punkt, mille kohta tahaksin selgusele jõuda. See on veel ainult aja küsimus. Ohoo, no nüüd saame kuhjaga uudiseid kuulda! Näete, sealt tuleb Gregson, nägu üleni õndsusest säramas. Ma tean, ta tuleb meile. Jah, juba peatub. Seal ta ongi!”

      Kostis äge kellahelin ja mõne hetke pärast tuli heledapäine detektiiv trepist üles, ikka kolm astet korraga, ning prahvatas meie elutuppa.

      „Õnnitlege mind, kulla mees!” hõiskas ta Holmesi kätt surudes, kuna viimane seda kaunis ükskõikselt sündida laskis. „Olen kogu selle asja päevselgeks teinud.”

      Mulle näis, et üle mu kaaslase väljendusrikka näo libises ärevusevari.

      „Kas tahate öelda, et olete õigetel jälgedel?” küsis ta.

      „Õigetel jälgedel! Noh, söör, mees on meil juba luku ja riivi taga!”

      „Ja ta nimi on…?”

      „Arthur Charpentier, kuningliku mereväe nooremleitnant,” ütles Gregson suurustlevalt, oma lihavaid käsi hõõrudes ja rinda kummi ajades.

      Sherlock Holmes hingas kergendatult, ta ilme lõtvus ja näkku ilmus naeratus.

      „Võtke istet ja tehke üks sigar,” pakkus ta. „Me tahaksime väga teada, kuidas te sellega toime tulite. Soovite ehk veega viskit?”

      „Ega ära küll ei ütleks,” vastas detektiiv. „Viimase paari päeva tohutud pingutused on mind välja kurnanud. Mitte niivõrd kehalised pingutused, mõistate, kuivõrd vaimne pinge. Teie oskate seda hinnata, mister Sherlock Holmes, sest me mõlemad töötame ju peaga.”

      „Te teete mulle liiga suurt au,” sõnas Holmes surmtõsiselt. „Laske nüüd kuulda, kuidas te selle ülimalt rõõmustava tulemuseni jõudsite.”

      Salapolitseinik istus tugitooli ja pahvis mõnuga sigarit. Siis järsku lõi ta äkilises lustihoos endale laksatades vastu reit.

      „Nali seisab selles,” naeris ta, „et see narr Lestrade, kes end nii nutikaks peab, on hoopis valedel jälgedel. Tema ajab taga sekretär Stangersoni, kellel polnud kuriteoga rohkem tegemist kui sündimata lapsukesel. Ma ei kahtlegi, et praegu on tal Stangerson juba käes.”

      See mõte lõbustas Gregsonit nii väga, et ta kõõksus naerda otse lämbumiseni.

      „Ja kuidas siis teie jälile saite?”

      „Oo, ma räägin teile kõik. Muidugi, doktor Watson, jääb see rangelt meie vahele. Esimene raskus, millega meil tuli võidelda, oli selle ameeriklase mineviku kindlakstegemine. Mõni teine oleks ehk oodanud, kuni tema kuulutusele vastatakse või kuni esile kerkivad abistajad, kes oma teateid pakuvad. Aga niimoodi ei asu töö kallale Tobias Gregson. Te mäletate kübarat surnu kõrval?”

      „Jah,” vastas Holmes. „Firma „John Underwood ja Pojad”, Camberwell Road 129.”

      Gregson näis täiesti löödud olevat.

      „Ma ei aimanudki, et teie seda märkasite,” lausus ta. „Kas te käisite seal?”

      „Ei.”

      „Ahaa!” hüüatas Gregson kergendatult. „Ei tohi kunagi ühtegi võimalust kahe silma vahele jätta, kui tühine see ka ei paistaks olevat.”

      „Suurele vaimule ei ole miski tähtsusetu,” tähendas Holmes sügavamõtteliselt.

      „Niisiis läksin Underwoodi juurde ja küsisin, kas ta on müünud niisuguse suurusega nii- ja niisuguse kübara. Ta vaatas oma raamatust järele ja leidis selle otsekohe. Ta oli saatnud kübara mister Drebberile aadressil Charpentier’ pansion Torquay Terrace’il. Nii saingi mehe peatuspaiga kätte.”

      „Kaval, väga kaval!” pomises Sherlock Holmes.

      „Järgnevalt külastasin madam Charpentier’d,” jätkas detektiiv. „Leidsin ta väga kahvatuna ja rõhutud meeleolus. Toas oli ka tema tütar – harukordselt ilus tütarlaps. Selle silmad olid punased ja huuled värisesid, kui ma temaga rääkisin. See ei jäänud mul tähele panemata. Hakkasin aimama, et siin ei ole asjad korras. Teie, mister Sherlock Holmes, teate, missugune tunne on, kui satud õigetele jälgedele –, närvides on kohe niisugune erutusvõbin. „Kas olete kuulnud oma hiljutise pansionäri, Clevelandist pärineva mister Enoch J. Drebberi salapärasest surmast?” küsisin.

      Ema noogutas. Näis, et ta ei saa sõnagi suust. Tütar puhkes nutma. Tundsin nüüd rohkem kui kindlasti, et need inimesed asjast midagi teavad.

      „Mis kellaajal mister Drebber teie majast lahkus, et rongile minna?” küsisin.

      „Kell kaheksa,” vastas ema ja neelatas, et ärevust maha suruda. „Tema sekretär mister Stangerson ütles, et olevat kaks rongi: üks pidi väljuma kell 9.15 ja teine kell 11. Tema pidi minema esimesega.”

      „Ja kas te siis nägite teda viimast korda?”

      Minu küsimuse peale langes naine täiesti näost ära. Ta kahvatas lausa tinahalliks. Alles veidi aja pärast suutis ta lausuda ainsa sõna – „jah” – ning see tuli tal kähiseva ja ebaloomuliku tooniga.

      Hetke valitses vaikus ja siis hakkas tütar rahuliku selge häälega rääkima.

      „Valetamisest ei tule kunagi midagi head, ema,” ütles ta. „Oleme selle härra vastu avameelsed. Me nägime mister Drebberit tõesti veel kord.”

      „Jumal andku sulle andeks!” hüüdis madam Charpentier käsi ringutades ja vajus toolikorjule. „Sa tapad oma venna.”

      „Arthur eelistaks, et me tõtt räägiksime,” vastas tütarlaps kindlalt.

      „Parem jutustage mulle nüüd kõik,” ütlesin. „Poolik usaldus on halvem kui usaldamatus. Pealegi ei tea teie, kuivõrd lugu meile juba tuttav on.”

      „Jäägu see sinu südametunnistusele, Alice!” ütles ema erutatult ja pöördus siis minu poole: „Ma räägin teile kõik, söör. Ärge arvake, et mu ärevus oma poja pärast on tingitud kartusest, nagu võiks ta sellesse hirmsasse loosse segatud olla. Ta on täiesti süütu. Ma kardan ainult, et teie ja teiste silmis võib ta ehk kahtlasena näida. Kuid teda on täiesti võimatu kahtlustada! Seda keelab tema üllas iseloom, tema elukutse, tema minevik.”

      „Tuleb ainult kasuks, kui te kõik südame pealt ära räägite,” vastasin. „Võite kindel olla, et kui teie poeg on süütu, ei juhtu talle midagi halba.”

      „Alice, võib-olla oleks parem, kui sa meid kahekesi jätaksid,” palus ta, mispeale tütar lahkus.

      „Vaadake, söör,” jätkas ta, „ma ei kavatsenud sellest kõigest teile jutustada, aga kuna mu vaene tütar asja päevavalgele tõi, ei ole mul valikut. Ja kui ma juba kord olen otsustanud rääkida, jutustan teile kõik, ühtegi üksikasja vahele jätmata.”

      „See on kõige mõistlikum,” vastasin.

      „Mister Drebber elas meie juures peaaegu kolm nädalat. Tema ja ta sekretär mister Stangerson olid enne seda reisinud Euroopas. Märkasin nende kohvril silti „Kopenhaagen”, millest nähtus, et seal olid nad viimati peatunud. Stangerson oli vaikne, tagasihoidlik mees, kuid tema peremees, pean kahetsusega ütlema, oli sootuks teistsugune. Tema kombed olid labased ja kogu ta olek brutaalne. Juba saabumise õhtul oli ta võimatult joobnud, ja tõepoolest, pärast kella kahtteist päeval ei saanud tema kohta peaaegu kunagi öelda, et ta kaine on. Naisteenijate suhtes oli ta käitumine tülgastavalt vaba ja pealetükkiv. Aga mis kõige halvem – varsti võttis ta minu tütre Alice’i suhtes samasuguse hoiaku ja rääkis temaga korduvalt niisugusel viisil, millest mu tütar oma süütuses õnneks aru ei saanud. Kord sai ta koguni sellega hakkama, et haaras Alice’i