Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

uurimise alguses taibata ainukese õige tugipunkti tähtsust. Mul oli õnne sellest kinni haarata, ja kõik, mis sellest ajast peale on juhtunud, on ainult kinnitanud mu esialgset oletust ning on õigupoolest selle loogiline järg. Seepärast siis ka asjaolud, mis teid on segadusse ajanud ja teile kogu loo udusemaks teinud, on minule selgust toonud ja mu järeldusi kinnitanud. On väär ebatavalisust salapärasusega ära segada. Kõige tavalisem kuritegu on sageli kõige salapärasem, sest ta ei paku mingisuguseid uudiseid ega erilisi jooni, millest võiks teha järeldusi. Seda mõrva oleks tohutult raskem olnud selgitada, kui ohvri laip oleks leitud lihtsalt tee pealt maast, ilma nende äärmuslike, kõmuliste kaasnähtudeta, mis selle nii tähelepanuväärseks tegid. Need kummalised detailid, kaugel sellest, et asja keerulisemaks teha, on tegelikult aidanud seda lihtsustada.”

      Gregson, kes oli Holmesi kõnet suure kannatamatusega kuulanud, ei suutnud end enam pidada. „Vaadake, mister Sherlock Holmes,” sõnas ta, „me kõik oleme valmis tunnistama teie teravat mõistust ja seda, et teil on omad töömeetodid. Praegu vajame aga siiski midagi rohkemat kui paljast teooriat ja jutlustamist. Asi seisab ju mehe kinnivõtmises. Mina tegin oma seisukoha teatavaks ja näib, et mul ei olnud õigus. Noor Charpentier ei saanud teise mõrvaloosse segatud olla. Lestrade jälitas oma objekti Stangersoni ja paistab, et ka temal ei olnud õigus. Te olete siin-seal mitmesuguseid vihjeid lendu lasknud ja näite rohkem teadvat kui meie, aga on tulnud aeg, kus tunneme endal õiguse olevat otsekoheselt küsida, kui palju teie asjast teate. Kas võite nimetada mõrvari nime?”

      „Ma ei saa midagi parata, aga tunnen, et Gregsonil on õigus,” tähendas Lestrade. „Me oleme mõlemad katset teinud ja meil mõlemal on viltu vedanud. Sellest ajast peale, kui mina tuppa astusin, olete korduvalt mõista andnud, et teil on olemas kõik vajalikud andmed. Ega te neid ometi enam kauem enda teada hoia!”

      „Igasugune viivitamine mõrvari arreteerimisega võiks talle aega anda mõne uue hirmuteo kordasaatmiseks,” avaldasin oma mõtte.

      Meie kõikide ühisel pealekäimisel lõi Holmes lõpuks kõhklema. Ta kõndis toas vahetpidamata edasi-tagasi, pea rinnal ja kulm kortsus nagu ikka, kui ta sügavasti mõttes oli.

      „Rohkem mõrvu enam ei tule,” ütles ta viimaks järsku seisatades ja meile otsa vaadates. „Selle kaalutluse võite julgesti kõrvale jätta. Küsisite, kas ma tean mõrvari nime. Jah, tean. Paljas nime teadmine on aga tühiasi selle kõrval, kuidas teda kätte saada. Arvan siiski, et teen seda õige pea, ja loodan toime tulla omal jõul. Asjale peab aga lähenema delikaatselt, sest meil on tegemist nutika ja hulljulge mehega. Pealegi oli mul juhus kindlaks teha, et teda abistab keegi, kes on niisama osav kui ta ise. Niikaua kui sel mehel aimu pole, et keegi võib ta saladuse jälil olla, on mõnesugune võimalus tema kinnivõtmiseks olemas. Kui tal aga pisimgi kahtlus tärkaks, muudaks ta nime ja kaoks silmapilk selle suure linna nelja miljoni elaniku hulka. Ilma et mul mõttes oleks teie kummagi tundeid haavata, olen sunnitud ütlema, et pean neid mehi ametlikele politseijõududele liiga tugevateks vastasteks ja seepärast polegi ma teie abi palunud. Kui mul asi teie abist äraütlemise tõttu ebaõnnestub, siis muidugi võtan kogu süü enda peale – selle vastu olen valmistunud. Praegusel hetkel olen nõus lubama, et informeerin teid lähemalt otsekohe, kui saan seda teha oma kombinatsioone kahjustamata.”

      Näis, et Gregson ja Lestrade polnud ei selle kinnitusega ega ka halvustava märkusega kriminaalpolitsei kohta sugugi rahul. Esimene punastas oma linakarva juuste juurteni, kuna teise väikesed ümmargused silmad kiiskasid uudishimust ja pahameelest. Ent kumbki ei jõudnud veel häält teha, kui uksele koputati ja nähtavale ilmus väikese Wigginsi, uulitsapoiste eestkõneleja tähtsusetu ning eemaletõukav isik.

      „Olge lahked, söör,” ütles ta kätt tervituseks kõrva äärde tõstes, „mul on voorimees all.”

      „Tubli poiss,” sõnas Holmes lahkelt. „Miks te Scotland Yardis seda mudelit kasutusele ei võta?” jätkas ta laekast paari terasest käeraudu võttes. „Vaadake, kui ilusasti vedru töötab. Nad sulguvad silmapilkselt.”

      „Vana mudel on hea küllalt,” tähendas Lestrade, „kui me ainult mehe leiaksime, kelle käsi raudu panna.”

      „Väga hea, väga hea,” sõnas Holmes naeratades. „Voorimees võiks ju mulle pakkimise juures ka abiks olla. Kutsu ta korraks üles, Wiggins.”

      Olin üllatunud, kuuldes oma kaaslase jutust, nagu kavatseks ta ära sõita, sest minule polnud ta sellest sõnagi lausunud. Ta tõmbas välja väikese sumadani ja hakkas sellele rihma ümber siduma. Kui voorimees sisse astus, oli ta sellega kibedasti ametis.

      „Tulge aidake mul see pannal kinni panna, voorimees,” ütles ta sumadani juures põlvitades, ilma et oleks peadki pööranud.

      Mees astus natuke pahura, trotsiva ilmega edasi ja sirutas käed alla, et abistada. Samal silmapilgul kostis terav klõpsatus, metalli kõlin, ja Sherlock Holmes hüppas jalule. „Härrad,” hüüdis ta välkuvail silmil, „lubage tutvustada mister Jefferson Hope’i, Enoch Drebberi ja Joseph Stangersoni tapjat.”

      Kõik juhtus silmapilgu jooksul – nii kiiresti, et ma ei jõudnud asjast õieti arugi saada. Too hetk on mulle elavalt meelde jäänud: Holmesi võidukas ilme, ta häälekõla, voorimehe jahmunud, vihane nägu, kui ta helkivaid käeraudu jõllitas, mis nagu nõiaväel ta randmetele olid ilmunud. Paari sekundi jooksul olime nagu rühm kujusid. Siis väänas vang end raevumöirgega Holmesi haardest lahti ja hüppas aknasse. Raamid ja klaasid purunesid, kuid enne kui mees täiesti välja sai, kargasid Gregson, Lestrade ja Holmes nagu ajukoerad talle kallale. Ta tiriti tuppa tagasi ja siis algas pöörane heitlus. Ta oli nii tugev ja nii raevukas, et raputas meid nelja ikka ja jälle endast eemale. Tal näis olevat langetõvehoo all kannatava inimese kramplik jõud. Kuigi ta nägu ja kael olid klaasikildudest hirmsasti katki lõigatud, ei vähendanud verekaotus põrmugi ta vastupanu. Alles siis, kui Lestrade’il õnnestus oma käsi ta kaelasideme vahele ajada ja teda pooleldi kägistada, sai ta lõpuks aru, et vastupanu on asjatu. Aga kuni me ta käsi ja jalgu polnud kinni sidunud, puudus meil siiski veel kindlustunne. Kui ka see oli tehtud, tõusime hingeldades ja ähkides jalule.

      „Meil on tema tõld,” ütles Holmes. „Sellega viime ta Scotland Yardi. Ja nüüd, mu härrad,” jätkas ta meeldivalt naeratades, „oleme oma väikese saladusega lõpule jõudnud. Mis tahes küsimused teie poolt on nüüd igati teretulnud ja ei ole karta, et ma keelduksin neile vastamast.”

      II osa

      PÜHAKUTE MAA

      Lõputul lubjakivitasandikul

      Suure Põhja-Ameerika kontinendi keskosas asub põuane eemaletõukav kõrb, mis pikki aastaid tõkestas tsivilisatsiooni edasitungi. See ala, mida põhjast piirab Yellowstone’i ja lõunast Colorado jõgi, laiub mahajäetuses ja vaikuses Sierra Nevadast kuni Nebraskani. Kuid ka selles rõõmutus piirkonnas ei ole loodus kõikjal üksluine. Seal leidub kõrgeid lumiste tippudega mägesid ja pimedaid süngeid orge; läbi lõhanguliste kanjonite tormavad kiirevoolulised jõed, teisal aga laiuvad otsatud tasandikud, mida suvel katab hall sooljas lubjakivitolm ning mis talvel muutuvad lõpututeks lumeväljadeks. Ühiseks jooneks kogu sealsele loodusele on aga viljatus, ebasõbralikkus ja viletsus.

      Sel meeleheite maal ei ole elanikke. Salk poonisid või „mustjalgu” võib siit teistele jahimaadele jõudmiseks juhuslikult läbi minna, kuid ka kõige vastupidavamad vapratest indiaani sõjameestest tunnevad rõõmu, kui need hirmuäratavad tasandikud silmist kaovad ja nad end jälle oma preeriatest leiavad. Võsas varitseb koiott, õhus lehvitab raskelt tiibu kalkunikull, kohmakas grislikaru tatsab läbi hämarate mäelõhestike ja hangib toidunatukest, mida kaljude vahel leida on. Need on selle kõnnumaa ainukesed asukad.

      Kogu maailmas ei ole vist nukramat vaadet kui see, mis avaneb Sierra Blanca põhjapoolselt nõlvalt. Nii kaugele kui silm ulatub, laiub lõputu tasane lauskmaa, kõikjal paljanduvatest lubjakiviplaatidest plekiline ja kääbuslike okaspõõsapuhmastega üle puistatud. Kaugel eespool palistab silmapiiri konarlike lumetähniliste tippudega pikk mäeahelik. Sellel tohutu suurel maa-alal ei ole ainsatki märki elust ega millestki, mis elu meenutaks. Terassinises taevas ei ühtegi lindu, igaval hallil maapinnal ei mingit liikumist – kõige üle valitseb segamatu vaikus.