Numeroloogia käsiraamat. Numeroloogia Käsiraamat

õud

      Numeroloogia käsiraamat. Numbrite varjatud sõnum

      Sissejuhatus

      Universumis valitseb põhjuslik tsükliline kord. Ajastuid on otsitud ja kasutatud mitmesuguseid meetodeid selle korra nägemiseks ja mõistmiseks. Üks neist on olnud numeroloogia, mis selgitab eksistentsi arengut Maal numbrite kaudu.

      Numeroloogia on kunst ja teadus, mis õpetab, et numbrid väljendavad korrapäraselt vahelduvaid kosmilisi vibratsioone. Numeroloogid usuvad, et inimese sünnikuupäev ja kohe pärast sündi antud nimi näitavad tema sünnihetkel universumis valitsenud kosmilisi võnkeid, mis mõjutavad iseloomu ja saatust. Seega, kui inimene elu jooksul ebausklikult nime muudab, et seeläbi paremat saatust pälvida, võib tegu olla vaid enesepettusega. Sünninimi ja – kuupäev väljendavad muutumatult lähtepunkti, kust inimene oma elu alustas. Samas, kui inimene teeb oma elus ja ellusuhtumises läbi mingi suure muutuse ning seejärel oma nime muudab, võib uus nimi väljendada tema olemuses toimunud muutust.

      Numeroloogid ei õpeta fatalismi ega väida, et inimsaatus on kosmiliste jõudude poolt detailselt ette määratud. Numbrite ja tähtede vibratsioonide uurimine tähendab jumalike loovate energiate uurimist nende avaldumise eri astmetel. Tähti ja numbreid õigesti mõistes ja rakendades saavutame me kontakti Universumi Mõistusega.

      Numbrite ja tähtede sümboolikat tunti paljudes muinaskultuurides. Assüüria kuningas Sargon II (722–704 eKr) laskis ehitada pealinna Dur-Šarrukini (Khorsabadi) linnamüüri oma nime numeroloogilise koodi järgi. Vana-Kreeka müsteeriumides tähistas number 888 üliteadvust. Hiljem hakati selle sümboliga seostama Jeesuse (kr keeles Iesous) nime. Johannese ilmutusest tuntud 666 ehk “metsalise arv” tähendas kreeklaste jaoks surelikku meelt. Nii muistsed kreeklased kui ka heebrealased pidasid arvu 10 täiuslikkuse sümboliks, sest sellega algab numbrite 1–9 järgmine tsükkel. Kreeklased kasutasid numbreid ka unenägude tõlgendamisel, gnostikud aga jumaluste nimedele tähenduste omistamisel.

      Me kõik oleme koolis õppinud Pythagorase teoreemi: “Täisnurkse kolmnurga kaatetitele ehitatud ruutude pindalade summa võrdub hüpotenuusile ehitatud ruudu pindalaga”. Pythagorase koolkonnas (umbes kuus sajandit eKr) nimetati seda eluteoreemiks. Seda väidet tunti juba 2000 aastat eKr Babüloonias, kuid matemaatiliselt tõestasid selle esmakordselt Pythagorase õpilased. Kui me joonestame sellele kolmnurgale ka vastavad ruudud, saame kaheteistkümnest lõigust koosneva kujundi. Seda kujundit kasutatakse tänapäeva numeroloogias inimese elukogemuste väljaarvutamise skeemina. Pythagoras pidas täisnurkset kolmnurka universumi väljenduseks. Sellise kolmnurga, mida nimetatakse ka egiptuse kolmnurgaks, kaatetiteks oli 3 ja 4 pikkusühikut, hüpotenuusi pikkuseks aga 5 pikkusühikut.

      Samuti on tõeline numbrisümboolika varamu piibel. Nii Vana kui ka Uue Testamendi numbrikasutuses leidub sügavaid varjatud tähendusi, mis jäävad pealiskaudsele lugejale märkamatuks. Tänapäeva numeroloogia on välja kasvanud kõigist eelmainitud kontseptsioonidest.

      1

      Numbrite sümboolika ajaloos

      Juba muistsed hiinlased ja egiptlased lõid mitmesuguseid numeroloogilisi süsteeme, kuid nemad ei seostanud veel numbreid tähtedega. Hindud olid ilmselt esimesed, kes uurisid numbrite ja tähestiku tähtede vahelisi seoseid. Selleks kasutati sanskriti keele tähti. Hiljem rakendasid seda ideed ka babüloonlased, pärslased, kreeklased ja heebrealased. Hindude perioodiline süsteem rajanes numbritel 1–7, heebrealased võtsid selle neilt üle, asusid elama seitsmepäevase nädala rütmis ja meie elu kulgeb selliselt tänapäevani.

      Antiikajal tegeles numbrite tähenduste otsimisega Kreeka müstik ja filosoof Pythagoras, keda loetakse numeroloogia isaks. Ta uskus, et “kõik asjad on numbrid” ning et numbrid esindavad vaimseid iseseisvaid olemisvorme, mille kohalolek on tajutav kõiges eksisteerivas. Pythagoras rajas kreeka tähestikule tugineva uue numeroloogilise süsteemi. Nii heebrea kui ka kreeka tähestiku kolmas täht on G, mille arvväärtuseks loeti seega kolme. Mõned numeroloogid kasutavad isegi tänapäeval sellist süsteemi.

      Pythagoras sündis 582. a paiku eKr Egeuse mere Kreekale kuuluval Samose saarel. Noore mehena lahkus ta kodunt ja rändas Egiptusse, kus tutvus matemaatiliste doktriinidega. Ta õppis Pärsia targa Zarathustra juures ja tutvus Juudamaal kabalaga. Kabala on juutide müstiline salaõpetus, mida anti suuliselt edasi õpetajalt õpilasele, et saavutada valgustatus, ühinemine Jumalaga. Pythagorase numeroloogia, mida ta viimaks õpetama hakkas, põhines kabalistlikel printsiipidel.

      Pythagoras asus elama Krotonisse Lõuna-Itaalias ja asutas müsteeriumide kooli. Enne kui õpilased said Pythagorase müsteeriumidesse süveneda, pidid nad tundma nelja teadust – aritmeetikat, muusikat, astronoomiat ja geomeetriat. Kõige rohkem tänu võlgu selle eest, et me nii palju Pythagorase koolist teame, oleme Pythagorase järglasele Platonile.

      Diogenes Laertios ja Cicero kinnitavad, et Pythagoras leiutas esimesena sõna philosophia, et ennast filosoofiks nimetades eristuda muudest asjatundlikest ja auväärsetest inimestest, keda tavatseti tarkadeks (sophoi) kutsuda.

      Pythagoras kirjeldas numbrite müstilist tähendust, märkides, et makrokosmiliselt esindavad numbrid 1–9 universaalseid printsiipe. Mikrokosmiliselt, inimese tasandil, esindavad nad omadusi, võimeid ja sündmusi. Ta nägi numbrites ja geomeetrilistes kujundites selgitusi kõigile loodusnähtustele, muusikalisele harmooniale ja tonaalsusele. Ta teadis, et tähed ja planeedid kui vibreerivad kehad tekitavad heli, mida tuntakse “sfääride muusikana”.

      Pythagoras õpetas, et “areng on elu seadus, number on universumi seadus, ühtsus on Jumala seadus”. Ta uskus, et kõik universumis allub prognoositavale tsüklilisele arengule. Neid tsükleid mõõtis ta numbrite 1–9 abil.

      Samuti õpetas ta, et numbritel on nende arvulistest väärtustest erinev tähendus. Numbrid ja arvud on ise asjad. Numbrid väljendavad omadusi, kvaliteeti; arvud väljendavad hulki, kvantiteeti. Numbrid toimivad vaimses plaanis, arvud aga on asjade mõõtmiseks materiaalses plaanis.

      Ajaloost on teada, et heebrealased kasutasid nimede ja numbrite teadust oma numbrite-tähtede koodis. Selle koodiga tahtsid nad varjata oma õpetusi pühendamatute eest ja samal ajal avaldada neid pühitsetutele.

      Igal heebrea tähestiku 22 tähel on mitu tähendust – näiteks täht Aleph (A) tähendab eluhingust, jõudu, allikat; täht Beth (B) maja, peavarju – ja nii on iga tähega. Kõik tähed viidi vastavusse numbritega. Sümboolika võimaldas varjatud õpetustest aru saada neil, kes teadsid, kuidas mõista kõikide kirjeldatud isikute ja kohtade nimedes sisalduvat sügavamat sõnumit.

      Lugu sellest, kuidas Kain tappis Aabeli, räägib vendade rivaalitsemisest. Sümboolselt aga tähendab nimi Kain keha ja materialistlikke inimlikke himusid, kuna Aabel väljendab hinge ja idealistlikku inimloomust. Tegelastele anti sellised nimed hoiatamaks, et materialism tapab vaimsed ideed; seepärast kirjutati, et Kain tappis Aabeli (1Ms 4:8).

      Ka prohvet Jesaja viitab numeroloogia põhimõttele: “Tõstke oma silmad ja vaadake kõrgusse: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi.” (Js 40:26)

      Paljud piiblitegelased, kes oma eluajal jõudsid vaimse kasvamise ja arenguni, said uue nime jumalike juhtnööride järgi. Nii sai Aabramist Aabraham (1Ms 17:5) ja Saaraist Sarah (1Ms 17:15). Mõlemal juhul lisati nimele heebrea täht Heh (H), mille tähendus on “valgus” ja vibratsioon 9, et märkida vaimse valguse saavutamist.

      Uue Testamendi autorid muutsid samuti nimesid, et rõhutada isiku vaimset arengut. Saulusest sai pärast ristiusu vastuvõtmist Paulus (Apostlite teod 9:1–22 ja 13:9). Heebrea täht Shin (S) asendati teise heebrea tähega Peh. Shin tähendab mao hammast või kihva, Peh tähendab suud. Nii sai Saulusest Paulus, Kristuse eest kõneleja (Apostlite teod 13:9). Õpetussõnades öeldakse 22:1: “Aus nimi on kallim kui suur rikkus”.

      Palju kasutati piiblikeeles numbreid, mis loendasid aastaid, mil isik elas, lapsi sigitas ja suri. Need numbrid ei märkinud inimese vanust aastates, vaid pigem tema vaimseid saavutusi. Sigitatu nimi viitas iseloomulikule arengule. Näidati ära ka põlvnemine. Näiteks Aadamast Noani oli üheksa põlvkonda ja Noast Aabrahamini samuti üheksa põlvkonda. See tegi Noa üheksandaks Aadamast lugedes ja Aabrahami üheksandaks Noast lugedes.

      Hesekieli, Eenoki ja 4. Esra raamat piiblist sisaldavad väidetavalt varjatud tarkuse müstilisi ilmutusi, kaasa arvatud