Austraalia. Ann Hannula

algusest…

      Ametliku alguse sai meie känguruaasta augustis 2006, kui täitsime kõikvõimsas internetimaailmas WH viisataotluse ja lasime röntgenikiirtel jäädvustada oma tuberkuloosivabad kopsud Austraalia saatkonna ametnike tarvis. Sellega oli esimene ametlik osa lõppenud.

      Protsess ise oli imelihtne. Klõpsad Australian Immigration Office’i koduleheküljele, otsid üles WH veebipõhise viisataotluse ja asud usinasti vastuseid andma.

Australian Immigration Office www.immi.gov.au

      Ühtki kuuenda astme võrrandit lahendama ei pea, küsimused on lihtsad ja selged ning ootavad ausaid vastuseid. Lõpetuseks tuleb sealsamas kergendada ka krediitkaardikontot ja maksta ära viisalõiv. Seejärel jääb üle vaid vajalikud dokumendid välja printida ja seada sammud doktorihärra juurde, kes kopsuülesvõtte koos kõige muu viisakrempliga Berliinis asuvasse saatkonda toimetab. Ikka vana hea postikana abiga. Doktoreid, kellele Austraalia saatkond on andnud volitused imelisi kopsuülesvõtteid teha, võib kahe sõrmega üles lugeda: üks Tõnismäe polikliinikus ja teine Karelli arstikeskuses. Ühesõnaga no worries!

      Seejärel on aeg ootuste-lootuste ja järelemõtlemise päralt. Olles omalt poolt kõik trumbid välja käinud, andke ametnikele aega otsustamiseks. Enamasti on töö kiire ja korralik. Plaanidele kriipsu peale ei tõmmata, pigem näidatakse rohelist tuld. Austraallaste külalislahkus, teate ju küll. Leidnud postkastist kõigest kümne päeva pärast rõõmustava teate, võisime rahuliku südamega marsruuti plaanima hakata. Plaanima seetõttu, et võimalikke variante oli rohkem kui üks.

      From: eVisa.WHM(at)immi.gov.au

      Date: 18 Aug 2006 02:33:24 +1000

      This is to advise that you have been granted an

      Electronic Working Holiday Visa.

      Uurisime ja puurisime mitmeid võimalusi, kaalukausiks reisieelarve. Pärast päevi täis parima lennupileti otsinguid jõudsime sihile – meie väljavalituks osutus Emiratesi pakkumine, mida reisibüroo Estravel on juba aastaid reklaaminud kui suurt Okeaania seiklust ja mis loodetavasti jätkub sama järjepidevalt ka järgmisel ning ülejärgmisel aastal. Piletid algasid Istanbulist ja lõppsihtpunkt oli Auckland Uus-Meremaal. Edasi-tagasi. Saab ka ühe suuna pileti. Iva on aga selles, et teel Uus-Meremaale ja tagasi võib väikese lisatasu eest teha kuni viis piiramata kestusega vahepeatust. Ainus ajalimiit on piletite aastane kehtivusaeg. Peatuda saab:

      • Dubais (AÜE)

      • Jakartas (Indoneesia)

      • Bangkokis (Tai)

      • Colombos (Sri Lanka)

      • Male’is (Maldiivid)

      • Singapuris (Singapur)

      • Hongkongis (Hongkong)

      • Melbourne’is, Brisbane’is ja Sydneys (Austraalia)

      Midagi veel paremat oleks raske soovida. Sellest „väikesest” seiklusest kujuneb Emiratesi piletitega tõeline Okeaania avastusretk. Ja Emirates ise on tippude tipp. Sobivaid alternatiive on ka teistel tuntumatel tiivulistel (näiteks British Airways, Cathay Pacific, Malaysia Airlines). Parimad lennuühendused on enamasti algusega Londonist.

      Mis paketi meie siis võtsime? Sõitsime nii-öelda otse Brisbane’i (n-ö otse selles mõttes, et teekond võttis aega „kõigest” kaks päeva ja kolm ööd), sest pikemad palmisaarepeatused olid planeeritud tagasiteele aasta pärast. Meie palmisaar ja sihtpunkt oli ju Austraalia! Kuupäevade suhtes on Emirates paindlik – piletit broneerides pidime kindlaks määrama vaid sinnalennu kuupäeva. Ülejäänud marsruudile jäi teadmata ajaks märge open ticket. Et aga tagasilennuks soovitud sihtkohad võimalikult soodsalt kindlustada, võiks Emiratesi büroost Austraalias varakult läbi astuda. Meie tegime seda umbes kaks kuud enne tagasilennu algust ja saime kõik, mida tahtsime. Aga kalender näitas siis augustikuud ja Melbourne magas talveund, tipphooajal on olukord kindlasti teine. Kuna Emiratesi piletid olid algusega Istanbulist, siis tuli end kõigepealt Türki transportida. Tallinna–Istanbuli otselendu küll veel ühestki lennugraafikust ei leia, küll aga saab Istanbuli startida lõunanaabrite pealinnast Riiast. Ja seda teise tiivulise sõbra Air Balticu abiga. Kuidas Riiga saada, nuputab igaüks ise välja, aga meile ulatas abikäe üks maailma parimatest isadest.

      Aga enne, kui pea ees tundmatusse vette hüppad või lased end mõnel kängurul oimetuks joosta, investeeri veel veidi iseendasse ja hangi pikaks reisiks vajalik kindlustus. Kui võimalik, kindlusta kõik reisiks vajalikud komponendid:

      • A – tervis,

      • B – reisitõrge,

      • C – pagas.

      Kui mitte, alusta A-st ehk kõige-kõige tähtsamast. Kindlustusfirmaks sobib hästi Eestis esindatud Austraalia päritolu QBE kindlustus. Kohapeal teada-tuntud, kui peaks madistamiseks minema. Kindlustusaeg kas 6 või 12 kuud, vastavalt reisi pikkusele. Kui aga plaan seda täpselt ette ei näe, on mõistlik alustada 6 kuust, mida saab vajadusel lihtsalt pikendada. Üks võimalik QBE kindlustuspakett (A+B) oleks näiteks selline:

      Kindlustusaeg: 180 päeva

      Meditsiiniabi: 32 500 eurot

      Reisitõrge: 20 000 krooni

      Kindlustusmakse: ~ 1800 krooni

      Kui just autot või maja ei ole käsipagasisse plaanis kaasa pakkida, on pagasikindlustusest vast kõige valutum loobuda.

      Reisieelarve rahabossidele

      Koostasime miinimumeelarve, millega Austraaliasse sõitjad kindlasti arvestada võiksid. Põhilised kuluallikad WH-ga Austraaliasse minekul on:

      • viisa ja kopsuröntgen,

      • lennupiletid,

      • kindlustus,

      • stardikapital.

      Stardikapital on kõige individuaalsem kuluallikas ja sõltub eelkõige inimese enda vajadustest ja nõudmistest. Siinkohal infoks vaid nii palju, et kulutused öömajale ja söögipoolisele on ca 250 Austraalia dollarit nädalas. Igati kiidaks aga heaks mõtte, et vähemalt esimese kuu elamisraha oleks olemas. Edasi-tagasi piletite kohe väljaostmisel ja 10 000 krooni suuruse stardikapitali kaasamisel kujuneb miinimumeelarveks ca 32 000 krooni.

      Seljakott versus kohvriralli

      Kas hakata seljakotiränduriks või jääda kohvriinimeseks? Ühte pakid tõesti vaid eluks vajaliku, haarad selga ja lähed sinna, kuhu hing ihaldab. Teine mahutab aga rohkem ja veereb ratastel selgroogu pooleks venitamata. Nokk kinni – saba lahti. Ütleme siis lühidalt nii, et alguses sai linnatänavail päris hoogne kohvriralli maha peetud, siis aga soetasime seljakotid ning jätsime suurema pagasi Melbourne’i lahke sõbra juurde hoiule. Kohver on suur, kohmakas ja igal pool ees, eriti kui see on suurusjärgus 100 liitrit. Seljakott on kordades praktilisem ja asendamatu kaaslane näiteks Lääne-Austraalia outback’i liivakõrbes. Tervet Austraaliat ikka kohvriga läbi ei reisi. Võitjaks kuulutame niisiis mr Seljakoti.

      Mida võtta? Mida jätta? Nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Ülisalajase infona võib öelda, et poed on Austraalias ka täiesti olemas ja igati ostukõlbulikud. Enne minekut lugesime interneti vahendusel mitmete inimeste soovitusi ja pakkisime suures hirmus piltlikult öeldes terve arstikohvri koos esmaabikarbiga kaasa. Parameediku teenust ei plaaninud me kohale jõudes küll osutama hakata, kuid hoiatati, et Austraalias on kõik arstimid kordades kallimad ja ei-tea-mis-kõik-veel. Aasta jooksul läks meil käiku aga võib-olla vaid paar peavalutabletti ja mõni aspiriin. Soojas kliimas külmetushaigused nii lihtsalt ei kimbuta ja üllatus-üllatus