Punane ja sinine. Marju Lauristin

nane ja sinine

      SAATEKS

      See raamat algas soovist seitsmekümnendal eluaastal teha iseenda jaoks inventuur neljakümne aasta jooksul eesti ajakirjanduses laiali puistatud artiklitest ja intervjuudest. Peale abikaasa Peeter Vihalemma oli selles ettevõtmises abiks gümnasistist tütrepoeg Julius, kes minu 1970ndatel ja 1980ndatel ilmunud tekstid paberilt arvutisse viis. Olin rõõmsalt üllatunud, kui kuulsin, et 18-aastane noormees avastas neist vanadest artiklitest ka enda jaoks huvipakkuvat. Selgus, et tänased noored ei kujuta ette, millest mõtlesid ja mille üle vaidlesid nende vanemad ja vanavanemad, millises vaimses õhustikus elasid inimesed nõukogude ajal või laulva revolutsiooni päevil, milliste mõtete ja aadetega alustati kaks kümnendit tagasi Eesti riigi taastamist. Ka oma üliõpilastega suheldes näen järjest kasvavat teadmatust ja häirivalt mustvalget kujutlust elust, mis oli enne neid.

      Seepärast julgesin panna kokku oma vanad ja värskemad kirjutised ja kõnelused selle raamatu kaante vahele. Kõik ilmunud artiklid ja uuringute tutvustused ilmuvad samal kujul, nagu nad omal ajal trükimusta nägid. Nende konteksti paremaks mõistmiseks olen lisanud ka tagasivaate oma elule ja kujunemisteele. Erinevalt mitmest viimasel ajal ilmunud hoolikalt läbi kirjutatud ja detailitäpsest mälestusteraamatust pole siin avaldatud mälestuste puhul tegemist pika aja jooksul viimistletud ja arhiivides täpsustatud elulooga. Need meenutused ja mõtted said linti räägitud kolm päeva kestnud pikas kahekõnes hea kuulaja Margot Visnapiga. Tulemus on seetõttu kirjutatud tekstist paratamatult palju pealispindsem ja katkendlikum. See on mõtisklus asjadest, mis mul on aastaid südamel olnud, mida mult on ikka ja jälle küsitud – vanematest, õpetajatest, suhtumistest olnud ja olevasse poliitikasse. Kõike seda on saatnud valus äratundmine, kui vähe me suudame elus oma väärtusi teoks teha. Ja kuidas vanemad ei aima, mismoodi nende eluvalikud hakkavad nii heas kui halvas mõjutama nende laste, lastelaste ja lastelastelaste saatust.

      Mind on ajendanud seda raamatut tegema ka tunne, et Eesti poliitikas, Eesti ühiskonnas kipuvad korduma ühed ja samad probleemid, vastasseisud ja eksikäigud, mida kahetsetavalt tihti saadab viha nende vastu, kes näevad, mõtlevad ja tunnevad teistmoodi kui need, kelle käes on parajasti võim. Olen sügavalt veendunud, et demokraatia pole võimalik ei Eestis ega mujal ilma oskuseta arvestada ka teistsugust eluvaadet, mõista enda omast erinevat kogemust. Demokraatia eeldab, et kaitstud on nii vaeste kui rikaste, jõuliste ja nõrkade, eriti andekate ja tavaliste inimeste, suurte ja väikeste, enamuse ja vähemuste huvid ja püüdlused. Nii nagu inimese valikutes võitlevad süda ja mõistus, kirg ja kaalutlus, peavad ka poliitikas leidma väljundi inimloomuse punane ja sinine pool, üksteist tasakaalustama kaastunne ja kasumitaotlus, üldinimlikud ja rahvuslikud väärtused, ideoloogia ja erapooletu teadmine. Vägivald ja ülekohus ühe või teise poole suhtes toodab vihavaenu, mis võib muutuda saatuslikuks ühiskonna ja riigi arengule.

      Tahan tänada Eesti Ekspressi kirjastust, kes selle raamatu tegemise ette võttis, Peetrit, Margotit, lapselapsi Juliust ja Johannat, kes käsikirja valmimisel tehniliselt abiks olid, keeletoimetaja Katrin Kerni, kunstnik Peeter Lauritsat suurepärase koostöö eest raamatu kujundamisel, aga ka kõiki selles raamatus mainitud õpetajaid ja õpilasi, kolleege ülikoolis ja võitluskaaslasi poliitikas, lähedasi sõpru ja pereliikmeid, kellega koos oleme läbinud ühte või teist elutee järku.

      Pühendan selle raamatu oma lastele, lastelastele ja lastelastelastele.

      Marju Lauristin

      Tartus 7. märtsil 2010

      PEATÜKKE KIRJUTAMATA ELULOORAAMATUST

      PÕLVNEMISEST JA EELLASTEST 1

      Alustan sealt, kust kõik asjad algavad – nendest liinidest, mis kujundavad inimese elu. See on paratamatult seotud põlvnemise ja geenidega. Väga palju asju, ilmselt ka suur osa iseloomust, on ju inimesele kaasa sündinud jumal teab mis eellastest. Ja sellele aluspõhjale tekivad hilisema elukeskkonna, suhete ja kogemuste mõjul muud mustrid, ka sellised, mida me ise enda juures ei teadvustagi. Tähtsad ei ole isegi mingid sündmused või jutud või otsesed mõjutused, vaid hoopis miljöö, detailid ja meeleolud.

      KÜNNAPUUD JA ANSONID

      Kuna kasvasin emaga, isa ma pole näinudki, siis mul ongi tunne, et olen rohkem seotud ema suguvõsaga. Ka seal on ju kaks poolt, emaisa liin ja emaema liin, Künnapuud ja Ansonid. Ja mina tunnen väga tihedat sidet Künnapuudega, võib-olla ka selle tõttu, et minu jaoks tähtsad tädi ja onu olid Künnapuud.

      Ema, tädi ja onu: vasakult Ludmilla Künnapu, Peeter Künnapuu ja Olga Lauristin (1953)

      Üks mulle kõige lähemaid inimesi oli tädi, minu ema nooremõde Milla, kes suri mõned aastad tagasi Tartus. Emal oli ka noorem vend Peeter, kelle poeg on arhitekt Vilen Künnapu. Künnapuude liin, inimesed ja nende iseloomud on mulle hästi teada, see suguvõsa on olnud kogu aeg reaalne, samas kui Ansonite liin, minu 1952. aastal halvatuna surnud vanaema Helene liin, muutus minu jaoks tajutavaks hoopis hiljem.

      Kiiu-Aabla käsitöö- ja kokanduskursuste õpilased 19. sajandi lõpul: esireas paremalt teine vanaema Helene Anson, tagareas paremalt kolmas tema õde Anna Anson

      Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu esimees oli ja on vist ka praegu Ylo Anson Ameerikas, USA armee kolonel2. Ligemale 20 aastat tagasi võttis ta minuga ühendust. Olin siis Toompeal, riigikogus, seal me kokku saimegi. Ylo ütles, et tahab rääkida, oleme vist sugulased. Ta oli selle avastanud, kui tegi oma sugupuud. Käisin tal hiljem Ameerikas külas, Ylo näitas mulle Ansonite sugupuud ning oma suurt ja uhket maa-majapidamist. Teadsin, et mu vanaema oli enne abiellumist Anson, aga ma olin Ansoneid üsna vähe kohanud. Ylo Ansoniga asja arutades tuli välja, et lähedast sugulust ei ole, aga samast Pärnumaa omaaegsest Seli vallast oleme Ansonite liini pidi pärit küll, nii et ehk vaarvanaisad võisid olla vennad või onupojad.

      Tegelikult oli mul Ansonite vastu huvi tärganud 1980ndate keskel, kui olime abikaasa Peetriga paar suve Pärnumaal, Tõstamaalt ülespoole, Vaiste lahe ääres ühes kalurionnis suvitamas. Rändasime seljakottidega ringi ja otsustasime emapoolse vanaema kodutalu üles otsida. Tõstamaalt Pärnu poole sõites tulime Selistes bussi pealt maha, hakkasime otsima Ansonite haudu surnuaial ja Ansu (Hanso) talu, mida kunagi oli pidanud vanaema vennapoeg Hans, ja enne teda vanaema vend Toomas, ja enne teda vanaema isa Hans.

      Künnapuude pere Kolgal 1903. aastal: seisab vanaisa Anton, istuvad vanavanaema Eeva, vanaema Helene ja tema süles tütar Olga, seisab tütar Marie (suri 1906)

      Meierei juurest mere poole minnes tuli üle suure välja meie suunas üks mustas riides mees. Küsisime, kus siin Ansu talu on. Tema hakkas rääkima, et oi jaa, ma tean väga hästi, seal käis ju vanasti kogu küla koos. Selline tunne, nagu oleks see eile olnud, aga oli ju sajandi alguses. „Seal käidi koos, kaarte käidi mängimas.” Ansu peremees Hans (minuvanaema vennapoeg) oli vanapoiss, üksikmees, tal ei olnud lapsi. Leidsime selle talu üles, oli mere ääres, rannaheinamaad üks kilomeetri jagu ja üle selle paistis meri õue. Korras talu oli, kõik vanad hooned alles, käsitsitehtud kiviait aastaarvuga 1908 ja südamed voolitud kempsuukse sisse. Naabrid rääkisid, et see talu oli 1972 müüdud suvitajatele. Minu ema küll oli meenutanud, kuidas nad vanaemaga koos lastena olid Ansu talus olnud sõja eest varjus, kuid hiljem olid Hansu ja tema „punaste sugulaste” vahel kõik suhted katkenud.

      Pärast läksime Seliste surnuaeda, mis on Ansonite hauaplaate täis. Seal oli ka minu vanaema teine vend, kellest olin kuulnud. Hauakivi oli mustast marmorist, sest ta oli Tallinnas olnud tähtis mees, tsaariaegne pristav. Nimi oli Jaan, aga ristitud Ivaniks, sest rannaäärsed külad olid vene usku.

      Künnapuud aga tulid Lõuna-Eestist. Olen alati arvanud, et olen põhjaeestlane, kasvanud Tallinnas. Alles kümmekond aastat tagasi sain aru, et tegelikult olen otsapidi pärit Tartumaalt, kui minuni jõudis üpris hämmastavat teed pidi Künnapuude suguvõsa lugu. Nimelt suri ära minu ema onupoeg Eugen Künnapuu, kes elas Tartus ja oli 1931. aastast korporatsioonis Sakala, osales ka selle taastamisel 19893. Tema pojatütar Signe, kes elab Kohilas,

1

Teksti aluseks on intervjuud Margot Visnapile 18. ja 20. novembril 2009 ja 7. jaanuaril 2010.

2

Ylo Anson on sündinud 1930, elab Connecticuti osariigis USAs.

3

Eugen Künnapuu elas 1909–1999.