Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

nii vara kevadel võis seda loota. Raske on aimata, millal tuleb see moment, kus võime jälle teha katset edasi liikuda.

      Esmaspäev, 12. detsember. Täna hommikuks oli jää veidi avanenud, pikk ummiklaine tuli ilmselt loodest. Jääpangad, mis eile olid tihedalt üksteise vastu surutud, puutusid täna ainult kergelt servapidi kokku, kuid ei löönud veel lahku. Tuul on ikka loodest, ainult veidi nõrgem. Gran, Oates ja Bowers läksid suuskadel kõrgendiku poole, mida mõned pidasid saareks. Ma olin kindel, et see on jäämägi, ja nii see ka oli; ta oli aga väga huvitava kujuga kuppel, mida ümbritsevad üsna madalad jäärünkad.

      Anti käsk kella 12-ks auru tõsta, ja kell 11.30 hakkasime masinate jõul ning täies purjes liikuma. Jõudsime üldiselt hästi, kuid ebaühtlaselt edasi. Pääsesime välja suurte ning paksude jääpankade vahelt õhemasse paakjäässe. Seejärel läbisime kaks pankadevahelist lahvandust ja liikusime siis jälle õhukeses paakjääs, mis koosnes kergesti purunevaist suurtest õhukestest pankadest. Kõik läks hästi, kuni sattusime jälle raskesse jäässe ega pääsenud pool tundi üldse paigast. Nii toimus see kogu aeg vaheldumisi; kord hea, kord halb – kord oli noor kerge jää, siis tulid jälle vanad massiivsed jääpangad. Kord sattus meie teele survejääst tekkinud suur jäämägi.

      Eilse päeva parim uudis oli teade, et olime triivinud 15 miili kagu suunas. Tähendab, olime liikunud ikkagi edasi, ehkki kaunis aeglaselt.

      Tõesti ei oska arvata, missugune paakjää ootab meid eespool ja millal jõuame vabasse vette.

      Täna katsetasime traaniga köetavat ahju, mille konstrueeris Atkinson. Tulemused olid suurepärased. Ahjus on rõngaks painutatud toru, mille alumisel küljel on augud. Nende aukude kaudu tilgub rasv asbestist tahile. Traanipaak on tihedalt paigutatud ümber korstna. Paagist imbub traan ahjus asuvasse toitetorusse, millel on kraan traani juurdevoolu reguleerimiseks. Seadis on väga lihtne, kuid nagu selgus, väga efektiivne. Ahi annab palju sooja, aga ühtlasi ka veidi traani lõhna. Kuid selliste ahjudega on meil siin lõunas soe toit ja tuba alati. kindlustatud.

      Arutasime täna Wrightiga küsimust, miks saame merejääst väljaulatuvate rüsijääpankade sulatamisel alati magedat vett. Jõudsime ühisele arvamisele, et merevesi lihtsalt niriseb jääst välja. Oleks huvitav muretseda tükk merejääd ning jälgida seda protsessi. Huvitav on aga see fakt ise, sest ta näitab, et rüsijääpankade tekkimise protsess on tegelikult vee magestumise protsess. See on suureks kergenduseks jäämeredes sõitvaile laevadele.

      Tõepoolest, ei ole kerge jõuda meie talvituspaigani. Algul tormid ja raske laine, nüüd alaline võitlus paakjääga.

      Kell 8 õhtul. Liigume edasi jääpanku tõugates ja aeg-ajalt peatudes.

      Teisipäev, 13. detsember. Olin peaaegu kogu öö üleval. Veel kunagi ei ole mul tulnud läbi elada nii kiireid ja põhjalikke muutusi olukorras. Cheetham tegi teises „koeravahis” täispurjede all neli kuni viis sõlme tunnis, kuna liikusime noores „rasvataolises” jääs. Kui Bruce võttis üle õhtuse vahi, sattusime jälle raskesse jäässe ja alles tõsise rüselemise järel hakkasime taas kergemini edasi jõudma. Eilne jää avanes ja selle vahel olid õhukese pehme jää pangad. Öise vahi ajal liikusime lahvanduses, jää selle ümber oli tugev. Aga jõudsime ka sellest läbi ja püüdsime nüüd leida vaba vett või äsjatekkinud jääd. Sel kombel jõudsime hästi edasi. Kuid öise vahi lõpul muutus olukord jälle keerukaks. Hommikuse vahi ajal võitlesime kõige raskema jääga, mida me seni oleme kohanud. See oli paks rünklik lahejää, mille pangad ulatusid 7 kuni 8 jalga üle merepinna ja istusid väga sügavalt vees. Täpselt samasugust jääd kohtasime siis, kui olime „Discoveryga” Kuningas Edwardi maa juures. Kunagi varem ei ole ma näinud midagi kohutavamat. Hommikuse vahi lõpp möödus äsja kinnikülmunud lahvanduses, kus laev hästi edasi jõudis.

      Kuigi kõige selle kirjeldus kõlab üsna igavalt, on niisugune reis närvidele väga pingutav. Murran kogu aeg pead ning mõtlen, kas ma ikka toimisin hästi, tungides nii kaugele itta, ja mida tuleks teha, et säästa sütt.

      Õhtuse vahi ajal tekkisid lahkarvamised. Nii mõnigi kord näis, et tuleks peatuda, sest edasiliikumine oli peaaegu lootusetu. Kuid siis pääsesime tüki maad jälle kergesti edasi ja kõik paistis hästi minevat. On tõesti võimatu kujutleda raskemat olukorda. See muutus iga tund ja väsitas. Täna hommikueine ajal kohtusid kõik ülevas meeleolus. Laev oli juba kaks tundi jõudsasti edasi trüginud. Siis aga ajas Cheetham laeva äkki eriti raskesse jäässe ega pääsenud üldse edasi. Arvasin, et oleks parem anda tagasikäik, kuid otsustasin siiski kasutada kujunenud olukorda ning täiendada oma veevarusid. Need suured jääpangad on igatahes selleks väga sobivad. Rennick loodis meresügavust ja sai 2124 sülda, põhjaproovis oli jällegi vulkaanilist laavat.

      Teisipäev, 13. detsember (järg). 67°30´ lõunalaiust, 177°58´ läänepikkust. Oleme läbinud S 20 O 27´. Crozieri neem: peilung S 21 W 5, kaugus 644´. Võtsime pardale mitu tonni jääd ja hakkasime edasi liikuma, tehes endale aeglaselt ning vaevaliselt teed ühe äsja kinnikülmunud lahvanduse suunas. Ka seal ei olnud edasiliikumine kerge, ja kui me tahtsime jõuda järgmisse, edela pool asuvasse noore jää alasse, jäime päris kinni. Näib, et suurtest jääpankadest koosnev paakjää kaldus sulguma ja sellest tingitud külgsurve tagajärjel tihenes nendevaheline noor, 6-7 tolli paksune jää. Mis ka selle põhjuseks oli, kuid me ei saanud enam paigalt.

      Lõpuks otsustasime katlad külmaks lasta ning oodata, kuni olukord paraneb. Katsuda praegu jääst läbi murda oleks asjatu söe kulutamine.

      Viimaste päevade jooksul oleme triivinud ida poole. Mulle ei ole selge, kas see on siin normaalne nähtus või on see tingitud läänekaarte tuultest. Võib-olla oleneb sellest ka meie sunnitud peatuse kestus. Väga ebameeldiv, kuid tuleb kannatlikult oodata ja loota, et päeva või paari pärast olukord paraneb. Vahepeal aga uurime merepõhja ning püüame teha niipalju kui võimalik bioloogilisi uurimisi.

      Paakjääs on päikest harva näha. Ometi oli täna hommikul mitu tundi heledat päikesepaistet, kuid hiljem tulid põhja poolt jälle pilved ning nüüd on olukord trööstitu – sajab lund. Tuulevaikus.

      Kesknädal, 14. detsember. Asukoht N 2´, W ½´. Ümberringi on ikka veel kinnine paakjää. Mastitipult on näha mitmes suunas üksikuid vaba vee laike. Kuid enamasti ikka sama pilt – üksluine rünklik paakjää. Edelast tõusis 2 palli tugevune tuul. Päike paistab heledasti ja nähtavus on hea. Laev pöördus pärituult ja meid ümbritsevad jääpangad liiguvad alatasa. Nad muudavad oma relatiivset asendit aeglaselt ja kuidagi märkamatult, vargsi. Õhutemperatuur on 35° [+1,6 °C], vesi 29,2° kuni 29,5° [–1,6 kuni –1 °C]. Niisugustes tingimustes peaks õhuke „rasvataoline” jää kogu aeg nõrgenema, ja kui selline jää on ainult mõne tolli paksune, siis peaksime suutma läbi murda igas suunas.

      Siin tunneme seda paakjääs triivimise kohutavat üksluisust, mis Nansen ja teised omal ajal läbi elasid. Võib kujutleda, kuidas niisugused päevad lõputuiks kuudeks ja aastateks venivad.

      Meile on see kõik aga uus ja igaühel on oma ülesanded või töö, mis ei lase meid väga kärsituks muutuda.

      Nelson ja Lillie olid kogu öö ametis hoovusemõõtjaga. See ei ole küll päris korras, kuid nad saavutasid siiski mõningaid tulemusi. Ühtlasi kavatsevad nad süstemaatiliselt mõõta veetemperatuuri mitmesuguses sügavuses, võtta veeproove ning töötada vertikaalse planktonivõrguga.

      Hoovus on soodne. Kahel viimasel päeval andis laeva asukoha määramine rõõmustavaid tulemusi. On hea, et me triivime põhja ning lääne poole. Ma kartsin väga, et triivime itta ja satume alalise paakjää piirkonda. Kui me triivime edasi samas suunas, siis on ainult aja küsimus, millal vabasse vette jõuame.

      Täna käisime kõik suusatamas suurel jääpangal, mille külge me laeva hommikul ankurdasime. Gran on imetlusväärne suusataja ning hea instruktor. Hakkas palav ja me koorisime endalt ühe rõivatüki teise järel. Sõdur ja Atkinson riietusid viimaks vööni lahti ning suusatasid niiviisi jääpangal mõnda aega. Peaaegu kõik kandsid päikeseprille, sest päikese vastuhelk jääpinnalt mõjub silmadele väga halvasti. Ponting proovis teha värvilist fotot, kuid jää värvitoonid osutusid selleks liiga mahedaiks.

      Õhtul