Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

Ähmased maa piirjooned, plingib Saundersi neeme majakas.

      Kesknädal, 30. november. Keskpäevaks olime sõitnud 110 miili. Kogu päeva puhus nõrk põhjatuul, mis õhtul tugevnes ja loodesse pöördus. Hele päikesepaiste. Laev õõtsub tugevasti edelalaines. Kõik on reipad, välja arvatud paar merehaiget.

      Oleme lõpuks teel ja libiseme kergelt ning sujuvalt üle lainete, kuid – kulutame sütt! Õhtul kell kaheksa kanti mulle ette, et 24 tunni jooksul olime kulutanud 8 tonni sütt.

      Neljapäev, 1. detsember. Detsember algab üldiselt hästi. Öö jooksul tuul kõvenes; suurendasime kiirust algul 8, siis 9 ja lõpuks 9,5 sõlmeni. Kõva loodetuul ja meri on rahutu. Ärkasin tugevast õõtsumisest.

      Neis tingimusis pakub laev kummalist ja mitte just väga meeldivat pilti.

      All on kogu ruum nii tihedasti täis tuubitud, nagu seda inimlik osavus üldse suudab. Ja tekil!.. Bakis seisab tihedalt külg külje vastas, koonupidi koos, viisteistkümmend poni – seitse ühel ja kaheksa teisel pool. Nende vahel on pisut ruumi ka tallimehele. Ja kõik see õõtsub, õõtsub lakkamatult, üles ja alla, kord siia, kord sinna.

      Kui heita pilk läbi vaheseina avause, siis võib näha kurbade, kannatlike silmadega hobusepeade rida, mis tüürpoordis õõtsub ettepoole, samal ajal kui pakpoordis asetsevad pead kalduvad tahapoole; selle järel vajuvad omakorda ettepoole pakpoordis asuvad pead ja tüürpoordi omad tahapoole. Vaestele loomadele on kohutavaks piinaks päevast päeva nädalate viisi niimoodi õõtsuda, ja kuigi toidame neid hästi, viib selline pingutus nende kaalu alla ning nad muutuvad kõhnaks. Ometi ei või otsustada nende kannatuste üle inimeste seisukohalt. On hobuseid, kes ei heida kunagi pikali, ja iga hobune võib magada seistes; nendel on igal jalal sidekõõlus, mis võimaldab neil ilma erilise pingutuseta püsti seista. Meie vaesed loomad oskavad siiski kuidagi puhata ja magada, hoolimata tugevast õõtsumisest. Baki ülejäänud osas oli umbes neli või viis tonni sööta ja siin elas ka meie alati valvas Anton. Ta kannatab tugevasti merehaiguse all, kuid suitsetas sellest hoolimata möödunud ööl ühe sigari. Tõmbas pisut suitsu, pidas siis pausi, et ennast tühjendada, kuid jätkas sellele vaatamata suitsetamist ja lausus ise kõhtu hõõrudes Oatesile: „Ei ole hea!” – vahva väike Anton!

      Neli poni on paigutatud mitte bakki, vaid vööriluugi tuulealusele küljele presentkatuse alla, ja üldiselt on neil vist küll parem kui nende kaaslastel. Otse jääkambri taga, mõlemal pool grootluuki, on mootorsaanid kahes tohutu suures kastis, mõõtmetega 16 × 5 × 4 jalga; nii nagu nad on paigutatud, mitu tolli üle teki, võtavad nad hirmus palju ruumi. Kolmas saan on põiki vastu pooltekki, seal, kus varem oli ahtrivints. Kõik need kastid on kaetud tiheda presendiga ning soritud jämedate kettide ja köitega, nii et nad on täiesti kindlalt paigal.

      Mootorsaanide kütus – petrooleum – on tugevatesse kastidesse pakitud plekknõudes ja paakides. Need kastid seisavad ridamisi põiki üle teki otse poolteki ees ja mootorsaanide kõrval. Petrooleumi on 2½ tonni ja see võtab tublisti ruumi.

      Nende kastide ümber, kambüüsist roolini, on tekk üle kuhjatud söekottidega; see on laadung, mis nüüd kiiresti kahaneb.

      Lahkusime Port Chalmersist 462 tonni söega pardal. Seda oli rohkem, kui ma olin arvestanud, aga ometi oli vabapardamärk veepinnast 3 tolli kõrgemal. Laeva ahter on kaks jalga sügavamalt vees kui vöör, ent selle vea parandame varsti.

      Söekottidele, mootorsaanidele, nende vahele ja jääkambri peale on rühmiti paigutatud koerad – neid on kokku 33. Tahes-tahtmata tuleb neid ketis pidada; oleme püüdnud neile anda varju, niipalju kui see tekil võimalik, kuid nende olukord pole kadestamisväärne. Lained peksavad ühtelugu pealttuuleküljest üle reelingu ja puistavad pritsmete tiheda sajuga üle kõiki, kes riskivad ilmuda laeva kesktekile. Koerad istuvad, seljad selle veesaju poole, ja nende kasukad nõretavad veest. Kahju vaadata, kuidas nad külmast ja kannatusest kössi on tõmbunud; aeg-ajalt niuksatab üks või teine neist vaesekestest haledasti. See on kurb ning masendav pilt. Nende vaeste olendite elu on tõesti raske.

      Mahume kuidagi väga vaevaliselt ära oma kajutilaua taha, sest meid on 24 ohvitseri. Üks või kaks meist on tavaliselt vahis ja see vähendab veidi meie kitsikust, kuid siiski oleme nagu tikud topsis. Toit on meil väga lihtne. Meie kaks stjuuardit, Hooper ja Neale, tulevad suurepäraselt kõigega toime: nad pesevad nõud, koristavad kajutid, on alati teenistusvalmis ja sealjuures ikka lõbusad ning sõbralikud.

      Nii suure meeskonnaga – üheksa madrust igas vahis – on laeva kerge juhtida. Mearesil ja Oatesil on oma kindlad abilised koerte ja ponide talitamisel; kuid säärasel ööl, nagu möödunu, mil oli oodata halba ilma, on jalul terve „järelvägi” vabatahtlikke, ja nad on liigutavalt abivalmid. Ühed on valmis ponisid aitama ja koeri talitama, niipea kui nendega raskusi tekib; teised ruttavad appi purjede rehvimisel ja trimmimisel või täitma punkreid tekilt võetava söega.

      Kõigist rohkem vaevab merehaigus nähtavasti Priestley’t. Teistel, kellel vist ei ole parem, on juba mõnevõrra kogemusi laeva ja tema õõtsumisega. Ponting ei või toitu näha, kuid oma tööd ta ei jäta. Mulle jutustati, et teel Port Chalmersisse fotografeeris ta õige mitut gruppi, ehkki ta samal ajal korduvalt reelingu äärde ruttama pidi. Eile ilmutas ta plaate, ühes käes ilmutamisvann, teises tavaline kauss!

      Täna jätsime selja taha 190 miili. Alguseks on see päris hea, kuid ühes suhtes ka halb. Meie sihtpunktiks oli Campbelli saar, kuid juba varahommikul ilmnes, et niisuguse kiirusega sõites jõuame saarele kesköö paiku, selle asemel et jõuda sinna homme, nagu kavatsesin. Viivitada ja päeva saabumist oodata ei ole praeguses olukorras soovitav ja sellepärast me loobusime saarel peatumisest.

      Päeva teisel poolel pöördus tuul läände ja see võttis meil veidi kiirust maha. Loodan, et ta jätab oma keerutamise. Juba praegu oleme kaldunud oma kursist jää suunas rohkem kui ühe rumbi võrra ja Campbelli saare suunast kolme rumbi võrra itta, nii et me ei olekski saarele sattunud.

      Reede, 2. detsember. Äärmiselt õnnetu päev. Eile pärastlõunal kella 4 paiku hakkas tuul kiiresti tugevnema ja varsti olid meil üleval üksnes topslid, kliiver ja taaksel. Tuul oli väga vali ja laine tõusis silmapilkselt. Laev hakkas tugevasti rullama ning alttuulepardast peksis laine tugevasti sisse. Oatesil ja Atkinsonil, keda teised vahetevahel abistasid, oli tegemist, et ponisid jalul hoida. Petrooleumi-, loomasööda- ja teised kastid hakkasid ülatekil liikuma. Kõige rohkem tüli tegid lahtised söekotid; lained panid nad veerema ja virutasid vastu kinnisoritud kaste. „Te teate, kui hoolega kõik oli soritud, aga nende söekottide ägedale rünnakule ei suutnud ükski kinnitis kuigi kaua vastu seista”; nad mõjusid nagu müürilõhkujad. „Ei olnud teist teed, kui asuda selle kurja vastu võitlema. Peaaegu kõik mehed töötasid tundide viisi laeva keskosas ülatekil, pildudes söekotte üle parda ning kinnitades petrooleumi- ja muid kaste, niipalju kui see sääraseis raskeis ning hädaohtlikes tingimustes võimalik oli. Lained ujutasid inimesi lakkamatult veega üle ja matsid nad aeg-ajalt peaaegu täiesti. Selliseil hetkil tuli oma kalli elu päästmiseks haarata kinni, millest juhtus, et sind mitte üle parda ei pühitaks. Liikuvate söekottide ja kastide hulgas võis aga see tugi kergesti käest lipsata.

      Vaevalt oli suudetud luua midagi korra taolist, kui tuli jälle erakordselt suur laine, mis kiskus trossid lahti, ja tööd pidi uuesti otsast algama.”

      Öö venis pikka, tuul tugevnes veelgi ja meri hakkas üha enam raevutsema; laev kõikus hullupööra. Vähendasime purjesid; üles jäid üksnes grootmarss ja taaksel. Lõpuks peatasime masinad ja läksime triivi, kuid ka sellest oli vähe abi. Laeva vöörist, kus Oates ja Atkinson kogu öö töötasid, teatati tihtilugu ponide kukkumisest. Kuid meid ähvardas veel hullem, palju hullem häda: masinaruumist tuli sõnum, et pumbad on ummistunud ja vesi on tõusnud üle põranda restide.

      Sellest hetkest peale – kella 4 paiku hommikul – muutus masinaruum meie tähelepanu keskpunktiks. Vesi tõusis kõikidele jõupingutustele vaatamata. Voogavas vees, mis ulatus talle kaelani, töötas vapralt Lashly, püüdes puhastada imitorusid. Üksvahe näis, nagu oleks võimalik abimasina ja pilsipumba jõul veest võitu saada, kuid see lootus oli üürike: viieminutilise pumpamise järel olid pumbad jälle täiesti umbes.

      Olukord