Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

suurusest jääväljast. Öösel jõudsime suurepäraselt edasi ja hommikuse vahi ajal tegime toredat sõitu. Enne kella kaheksat tõusis mõõdukas läänetuul ning jää hakkas sulguma. Läbisime suurte raskustega võideldes veel paar miili ja otsustasime siis katlad külmaks lasta ning oodata jää avanemist. Peatust kasutame meresügavuse loodimiseks ja planktonivõrkudega traalimiseks. Kardan, et vaba veeni on ikka veel palju maad. Jääpangad on suured, ja need, mis asuvad meie peatuspaiga läheduses, näivad olevat tekkinud möödunud talve algul. Jääsurve jälgi on uuesti rohkem näha. Eile öösel kohtasime ainult üksikuid jäämägesid, kuid täna on neid meie ümber õige mitu. Ühe mäe tipul oli hulgaliselt suuri jäärünkaid. Millisel kummalisel viisil võisid sellised hiiglasuured kamakad sattuda nii kõrgele? Võib arvata, et see jäämägi murdus lahti rajoonis, kus rüsijää oli tekkinud erakordselt tugeva surve tagajärjel. [Hiljem.]

      Selgus, et see oletus oli ekslik. Lähemal vaatlusel ilmnes, et jäämägi oli küljeli vajunud ja suur osa tema ülemistest kihtidest, umbes 20 jalga paks, maha libisenud, jättes tema harjale saaretaolisi jäärünkaid.

      Näib, et meil tuleb jälle kannatlikult oodata; edasipääsemine on veelgi raskem kui eile kõige halvemail tundidel. Kuid väljavaated on täna siiski paremad. Hommikul oli lõunataevas palju tumedaid varje, mis näitab, et seal on vaba vett. Läänetuul tõstab seal lainet ja sellest muutuvad need varjud taevas veelgi tumedamaks.

      Baromeeter püsib juba mõnda päeva järjest paigal ja see laseb oodata ilusat ilma. Täna hommikul tõusis edelast terve hulk madalaid pilvi, küllalt madalaid, et tekitada udu. Kuid nad tõusevad kõrgemale ja hajuvad, nii et taevas on meil enamasti selge ning sinine ja päike paistab.

      Õhtul. Tuul pöördus läänest WSW-sse. Ta tugevus on ligi kuus palli. Seisame rahulikult ühe jääpanga varjus, pealttuule on 200-300 jardi vaba vett. Ilm oli peaaegu kogu päeva selge, ainult aeg-ajalt liikus taevavõlvil üksikuid madalaid kihtpilvi ning kerged kiudpilved vajusid kiiresti üle laotuse. Kõrgemates õhukihtides on ilmselt tugev tuul. Jää sulgus. Loodan, et ta avaneb niipea, kui tuul vaibub. Meie selja taga on rohkesti vaba vett. Jäämägi, mida ma täna hommikul kirjeldasin, tiirles meie ümber 800 jardi kaugusel. Suunamäärangud ja kaugus jäämäest muutusid väga ebaühtlaselt, mis näitab, et vee pealmiste kihtide ja jäämägesid edasikandvate veekihtide (100 kuni 200 meetri sügavuses) relatiivne liikumine on ilmselt üsna korrapäratu. Olime mitu tundi jääl ja harjutasime suusatamist. Saime ennast niiviisi veidi liigutada, mis oli väga meeldiv. Süsi teeb praegu meile kõige rohkem muret – oleme oma tagavara kohutavalt hävitanud – ja ometi oleme paakjääs seni edasi jõudnud ainult 240 miili.

      Meresügavus oli täna 1804 sülda. Veeproovi võtmise seade ei tööta, kuid veetemperatuuri mõõtsime 1300 m sügavusel ja põhjas.

      Õhutemperatuur langes möödunud ööl 20°-le [–6 °C] ja püsis terve päev 2-3 kraadi allpool külmumispunkti. Lumepind oli täna suusatamiseks imehea.

      Kesknädal, 21. detsember. Hommikul oli tuul ikka veel tugev, kuid puhus nüüd edelast. Taevas oli üleni pilves ja ilm väga külm ning rõske. Praegu aga piilub pilvede vahelt päike, tuul vaibub ja ilm muutub paremaks. Öösel triivisime kahe suure jäämäe poole ning umbes hommikueine aegu sattusime ühele neist ebameeldivalt ligidale. See surus ühe suure jääpanga teise järel oma teelt eest. Kagus näib aga olevat vaba vett; kui vaid suudaksime sinna läbi murda.

      Keskpäeval. 68°25´ lõunalaiust, 179°11´ läänepikkust. Oleme läbinud S 26 O 2,5´. Sattusime hoovusesse, mille suund oli N 32 O 9,4´. Viimased 24 tundi liikusime kursil N 40 O 8´. Panime katlad auru alla ja kella 9 paiku hommikul hakkasime jääst läbi murdma. Paaril korral kaotasime mõnes raskemas kohas ligi kakskümmend minutit. Kuid näib, nagu oleksime kergemasse jäässe jõudnud.

      Paakjää tihedus viib meeleheitele, ja jäämägede tõttu ei saa me minutikski peatuma jääda:

      Ponting tegi mõned toredad ülesvõtted ning Wilson joonistas kauneid pilte paakjääst ja jäämägedest. Meie ekspeditsiooni kirjeldus kujuneb rikkalikult ja hästi illustreerituks. Selgus, et meie hulgas on terve hulk andekaid joonistajaid. Ka Day, Taylor, Debenham ja Wright võtavad osa nähtud jäämägede ning jää mitmesuguste esinemisvormide jäädvustamisest.

      Kell 5 p. l. Tuul nõrgenes ja puhub nüüd mõõdukalt edelast. Hommikul jõudsime edasi 2½ miili, kuid jäime siis jälle kinni. Suurte jõupingutustega saime ähvardavatest jäämägedest kuidagi eemale. Õige kaugel allatuule on veel mõned jäämäed. Ehkki kaugel ja allatuule, on nad siiski olemas, ja seega pole meie asukoht sugugi ohutu. Ah, kuidas mind ärritavad need lõpmatud viivitused; kogu aeg kulutame sütt ja samal ajal triivime – paakjää on meid kandnud 9´ põhja ja 6´ ida poole. Kõik see viib meeleheitele. Ma ei taha katlaid külmaks lasta, kui need jäämäed on meie ligiduses.

      Wilson läks jääpangale pingviine püüdma ja heitis seal pikali. Nägime, kuidas linnud tema poole jooksid, ja siis, mõne jala kaugusel, ümber pöördusid ning põgenesid. Wilson rääkis meile, et linnud lähenesid temale siis, kui ta parajasti laulis, ja jooksid jälle eemale, kui ta vait jäi. Pingviinid olid kõik üheaastased ja haruldaselt arad; nähtavasti meelitas neid laeva juurde kartusega segatud uudishimu.

      Jäämägede ahelikud segavad nähtavasti paakjääväljade liikumist, takistavad tugevasti nende triivimist ja lahvanduste tekkimist. Kui veel arvesse võtta nende toimet rüsijääseljandike moodustamisel, siis järeldub, et jäämägedel on üsna suur mõju nii paakjää liikumisele kui ka selle mitmesuguste vormide tekkimisele.

      Neljapäev, 22. detsember. Asukoht keskpäeval 68°26´2´´ lõunalaiust, 179°8´5´´ läänepikkust. Olukord muutuseta. Tuul puhub endiselt edelast, taevas on selge ja baromeeter püsib paigal. Näib, et nii võib see mõnda aega kesta. Meil ilmselt ei vea. Lasksime katlad külmaks. Allatuule on jäämäed, tuleb neist kuidagi mööda pääseda. Me ei tohi enam asjatult sütt kulutada.

      Lainetusest ei ole märkigi. Kui aga vaba vesi ligidal oleks, peaks praegune tuul lainet tõstma. Ei, näib, et meil hoopiski ei vea; saatus veeretab meie teele igasuguseid takistusi. Sütt on meile veel jäänud vähem kui 300 tonni, laev lausa õgib seda. See on väga halb; ja peale selle muutub meie ponide olukord päev-päevalt halvemaks. On ainult üks lohutus: vaba vesi idas ning kagus. Seal on näha suuri lahvandusi, kuid selles tugevasti kokkusurutud paakjääs ei suuda me sinna läbi murda.

      Atkinson avastas Adelie’ pingviini soolestikus uue paelussi; uss on üsna tillukene, kaheksandik tolli pikk, ja tal on propelleritaoline pea.

      Pisut lohutust pakub uudis, et me ei ole kuigi palju ida poole triivinud.

      Reede, 23. detsember. Eile õhtul kella 10 paiku tuul veidi nõrgenes ja laev pöördus ümber. Tõstsime kliivri ja liikusime mõnesajad jardid põhja poole, siis aga jäime jälle jäässe kinni. Sattusime suure jäämäe lähedale, selle tuulepealsele küljele. Et tuul kogu aeg tugevnes, ei olnud olukord eriti meeldiv, kuid ei tekitanud ka suuremat rahutust. Tõstsime kõik purjed ja laev liikus pikkamisi koos paakjääga ümber jäämäe. Niipea kui jääsurve vähenes, libises laev vabasse vette otse jäämäe kõrval. Siin oli võimalik „pouti teha”, ja meile avanes vaba tee itta ning siis lõunasse. Hommikuse vahi ajal liikusime jõudsalt mööda lahvandusi edasi ja varakult enne keskpäeva pöördusime lõunasse ning seejärel edelasse.

      Kella üheks päeval olime liikunud 8½´ S 22 O ja umbes 5´ SSW. Märkasime lõunasse suunduvat pikka lahvandust, mida eraldas meist lai jääriba, liitpank, milles oli mitu auku. Näis, nagu oleks sellest läbimurdmine kerge, kuid ometi jäime poolel teel toppama. Ainuüksi purjede abil ei saanud me edasi ega tagasi. Anti käsk auru tõsta, aga sellest ei saa asja enne keskööd. Kas pääseme jõululaupäevaks sellest paakjääst välja?

      Jääpangad olid täna suuremad, kuid õhukesed ning üsna rabedad. Nende pinnal paistsid laikudena suured lombid; mõned lombid on nii nooljad, just nagu oleksid nad lõhede pikendused; siin ja seal on ka kitsaid lõhesid, milles vett ei ole. Niisuguseid jääpanku võib väga hästi nimetada „liitpankadeks”, sest ilmselt koosnevad nad vanadest kokkukülmunud jääpankadest, mille liitumiskohad