Scotti viimne ekspeditsioon. Robert Falcon Scott

möllab lumetorm; tuul on kogu aeg loodest. Ilm on võrdlemisi soe.

      Täna õhtul nägime esimest täiskasvanud keiserpingviini.

      Esmaspäev, 19. detsember. Öö jooksul jõudsime üldiselt hästi edasi, vaatamata sellele, et oli mitmeid kokkupõrkeid jääpankadega, kuid täna hommikul (praegu) on väljavaated halvemad kui kunagi varem. Oleme nähtavasti sattunud tihedasti kokkusurutud paakjää keskele, mis ulatub igas suunas nii kaugele, kui silm näeb, ja olukord on kõigiti äärmiselt ohtlik. Otsustasin tungida läände – pole vist teist teed sellest hirmus raskest jääst väljapääsemiseks. Ülim kannatlikkus on ainus rohi meie õnnetuses. Meil ei vea.

      Kell üks öösel sattusime esimest korda nende üsna paksude jääpankade keskele ning trügisime läbi mõne nii suure hiiglase vahelt, nagu ma kunagi varem polnud näinud. Rüsijääseljandikud ulatusid veepinnast 24 jala kõrgusele ja jää pidi istuma vähemalt 30 jalga vees. Hoobid, mida pangad laevale jagasid, tõendasid, et jää on tohutu tugev. Hommikupoole ööd jõudsime pikkadesse lahvandustesse, kus oli veidi jääsuppi, ning pääsesime kiiremini edasi. Kardan, et tegime oma roolile liiga, ühele poole pöördub ta raskelt. Üldiselt oleme siiski täbaras olukorras. Hommikul paistis tore päike ja oli tuulevaikne.

      Keskpäev. 63°54,5´ lõunalaiust, 178°28´ läänepikkust. Oleme läbinud S 34 W 37´; Crozieri neemeni 606´. Lõunast tõusis udu ja samast suunast puhub kerge tuul.

      Jääolud muutusid jälle, kuidagi aga ei oska öelda, kas halvemaks või paremaks. Vanu raskeid jääpanku on küll vähem, kuid see-eest on nüüd üheaastased jääpangad tublisti suuremad, nad on tugevasti kokku surutud ja sisaldavad kindlasti ka vanu panku.

      Möödusime praegu jääväljast, mille läbimõõt oli vähemalt miil; see aga tähendab, et puudub täielikult lainetus, ja kinnitab, et vaba vesi on väga kaugel. Täna hommikul liikusime võrdlemisi õiges suunas, kuid väljavaated on jällegi halvad – jää näib sulguvat. Tuleb olla kannatlik ja jätkata aeglast läbimurdmist.

      Kell 5.30 p. l. Pärastlõunase vahi ajal möödusime kahest hiiglasuurest jäämäest. Esimene neist oli lame ja korrapäratu kujuga. Tema kihiline pealispind oli mitmest kohast lõhestatud. Ma arvan, et selle põhjuseks on jäämäe ebatasane alumine külg, mille tõttu jäämäe üksikud osad istuvad eri sügavusel vees. Teine jäämägi oli kuplikujuline, kaksiktipuga. Niisuguste jäämägede tekkimine on mulle ikka veel mõistatuseks. Ma olen jäänud oma esialgse seisukoha juurde, et neil tekivad kuplid siis, kui nad üksikuina kaldale paisatakse.

      Need kaks jäämäge jätsid paakjäässe pikad rennid. Me liikusime neid mööda kiirusega 3 sõlme tunnis, kuid paraku mitte päris lõunasse, vaid veidi itta. Ei olnud kerge pääseda ühest rennist teise, kuid see-eest olid rennid ise täiesti jäävabad. Raske südamega vaatasin, kuidas meist mööduvad jääpangad hiiglasuurteks jääväljadeks muutuvad. Mõned neist olid läbimõõdult vähemalt kaks või kolm miili. See näib jällegi kinnitavat, et avameri on ikka veel väga kaugel.

      Kuid on ka üks rõõmustav nähtus: jääpangad muutuvad järjest õhemaks. Varem olid nad palju tugevamini muljutud ja tihedamalt kokku surutud. Suuremate jääväljade pind on kirjatud rüsijääharjade ja – seljandikega. Kummulipaisatud jääpankade servadest on näha, et kogu see segadus toimus siis, kui jää oli veel õhuke.

      Kella poole viie paiku sattusime jäämägede grupile, mis koosnes kuuest või seitsmest madalast, lamedast jäämäest, kõrgusega 15-20 jalga. Nad olid samasugused, nagu me olime neid näinud Kuningas Edwardi maal, ning nad võivad väga hästi olla sealt pärit. Kolm neist olid kaunilt korrapärased, sileda pealispinna ja püstloodis seintega. Teistel olid rippuvad servad ja mõnel kaldus seinad.

      Jäämägede taga ei olnud näha vaba vett ning ma murdsin pead, mis saab küll edasi. Kuid meid ootas meeldiv üllatus. Mõlemal pool laeva on küll ikka veel suured jääväljad, kuid rüsijääharju on neil vähe ja nende pind kaetud loikudega. Lahvandused on täis kerget jääsuppi ja suuri jäävälju leidub harva. Milline tore kontrast. Raske jää ja tohutu suured rüsijääharjad mõjusid seni erakordselt rusuvalt, sest näis võimatu, et laev suudab neist läbi tungida. Kujutlesin igasuguseid võimalusi, näiteks kas või seda, et triivime põhja poole ja vabaneme paakjääst alles hilissuvel. Ja selle asemel, milline tohutu kergendus – meid ümbritsev jää on paks kõigest 2 kuni 3 jalga või ainult veidi enam. Meile tundub, nagu oleksime vabanenud hirmsast vangipõlvest. Leitnant Evans tegi täna kahel korral ettepaneku peatuda ja oodata ning kolm korda lõin kahtlema ka ise, kas tasub enam edasi trügida. Kui olukord ka edaspidi ei muutu, siis on ütlematagi selge, kui rõõmsad peame olema oma kangekaelse edasitrügimise üle, ehkki meie väljavaated näisid olevat nii ilmselt lootusetud.

      Kuid olgu kuidas on, kas olukord muutub või mitte, igal juhul on asi seegi, et meie selja taga on juba hea tükk läbitavat jääd.

      Nägin täna õhtul kahte merileopardi, üks neist sukeldus aeglaselt ning laisalt jääpankade alla. Tore oli vaadata tema kauneid, siugjaid liigutusi.

      Palusin Pennellit koostada paakjää kaart; see peaks andma teatava kujutluse jääpankade mitmesuguste vormide tekkimisest ja jää liikumise üldisest suunast. Ma olen peaaegu kindel, et suurem osa rüsijääseljandikke tekib siis, kui jäämäed tungivad läbi suhteliselt noore jää. Ma arvan, et mere kinnikülmumisel kannab jää enesega kaasa ka jäämägesid, kusjuures viimased oma määratu suure massi tõttu liiguvad aeglasemalt. Seda arvamust kinnitab ka asjaolu, et suurem osa rüsijääseljandikke koosneb kõige rohkem ühe kuni kahe jala paksustest jäätükkidest. Samuti näib, et muljutud ja purunenud jääd kohtame enamasti jäämägede ümbruses. Eile nähtud lauakujulise jäämäe ühel küljel oli jää surutud üles kuni 15 jala kõrgusele – see näis hiiglasliku käigulainena. Eile kohtasime palju jäämägesid ja rüsijääd; öösel ei olnud jäämägesid ja rüsijääst polnud enam jälgegi. Täna hommikul nägime üksikuid jäämägesid ja rüsijääd on võrdlemisi vähe. Kõik see näitab, et nende vete vabalt triiviva paakjää surve ei tohiks laevale kuigi ohtlik olla.

      Täna hommikul nägin noort keiserpingviini. Kui katsusin teda püüda, tõusis otse laeva juures veest üks Wilsoni poolt kirjeldatud uut liiki, terava seljauimega vaal. Tema seljauime kõrgus oli minu arvates neli jalga.

      On tore vaadata, kuidas jää- ja antarktika tormilinnud sukelduvad ümberkäändunud ja vette surutud jääpankade ümber. Vesi uhab neid pankadelt eufausiaid uuesti tagasi merre. Antarktika tormilindudel on omapärane, kükitav kehahoid.

Minu kaaslaste hüüdnimed

      Evans – Teddy

      Wilson – Bill, Onu Bill, Onu

      Simpson – Lõbus Jim

      Ponting – Ponco

      Meares –

      Day –

      Campbell – Maat, mr. Maat

      Pennell – Penelope

      Rennick – Parnie

      Bowers – Linnuke

      Taylor – Griff ja Keir Hardy

      Nelson – Marie ja Brontë

      Cherry-Garrard – Cherry

      Wright – Silas, Toronto

      Priestley – Raymond

      Debenham – Deb

      Bruce –

      Drake – Francis

      Atkinson – Jane, Helmin, Atchison

      Oates – Titus, Sõdur, farmer Hayseed (selle nime andis talle Bowers)

      Levick – Toffarino, Vanapoiss

      Lillie – Lithley, Herkules, Lith

      Teisipäev, 20. detsember. Keskpäeval 68°41´ lõunalaiust, 139°28´ läänepikkust. Oleme läbinud S 36 W 58´; Crozieri neem S 20 W, kaugus 563´. Soodsad jääolud kestsid kuni keskööni; ühest lahvandusest teise pääsesid suuremate raskusteta. Kell 9 hommikul möödusime väga raske lahejää laiast ribast, selle lääneservast.