Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

nais puhkuse ajal meeste seltskonda, mida me kahjuks aktsepteerima peame?” käis Karin omakorda välja võimaliku ettekäände.

      “See küll läbi ei lähe. Mul pole Blacki vastu midagi. Igal juhul etem, mis su praegune snoob.”

      “Aga Sanny! Ütleme, et sina ei soovi Christianit näha ja seetõttu pole Blackil mõtet üksi tulla. Las serveerib selle Christianile diplomaatiliselt.”

      Ma küll aimasin midagi taolist, aga et Karin seda nii möödaminnes mainis, ei meeldinud mulle kuidagi. Pealegi oleksin ma eelistanud, et Christian mulle ise oleks helistanud.

      “Mida me siis teeme?“ vaatas Karin meile küsivalt otsa.

      Samal ajal kostus telefonihelin.

      „Kuulete, telefon heliseb! Otsustame midagi!“ tõusis Karini hääles paanika.

      „Ole rahulik. See on kõigest minu oma,” rahustasin Karinit, samal ajal mõttes Burgit kirudes, kes mingeid käterätte ja muud mõttetut pahna mu aimatava asukohaga telefoni peale visanud oli.

      Õnneks jõudsin vastata enne, kui helin lõppes.

      „Hallo, Sandra!“

      Jessas, Christian!

      Tervitasin teda vastu.

      Omamoodi silmakirjalikud ja tüütud on sellised viisakusavaldused, – kuidas läheb? Millele kohustuslikult peab vastama: – tänan, hästi.

      Aga, kui eirata küsija ootusi ja vastata, – tead, õudselt halvasti. Huvitav, mida selle peale öeldaks? Loomulikult puudus mul bravuur Christianile öelda, et meil on praegu kõik kole närviline, sest me ei tea, kuidas Karini kaks meessõpra ajaliselt ära mahutada ilma, et nad teineteisest aimu saaksid.

      „Sandra, kas me tohime teid homme külastada? Meil on parasjagu paar vaba päeva ja tore oleks sind näha.”

      Huvitav, mida ma pean arvama mehe käitumisest, kes mind alles kolme nädala möödudes näha soovib? Kõikvõimalikud targad raamatud ja mu enese loogika ütles – huvikraad leige. Nii hea meelega saatnuks ta viisakalt kuupeale. Uudishimu, mis saab edasi ja seesamune külgetõmbejõud summutasid aga mõistusepärased nõuanded.

      “Meil on hommikupoole muud plaanid. Nii kahe paiku olete aga oodatud.”

      “Probleem lahendatud, nad tulevad alles kahe paiku. Loodetavasti on Tom ja Renee selleks ajaks juba juba kadunud,” laususin reipalt, telefoni ärapannes.

      “Ma ei usu, et Black sellega lepib,” skeptitses Karin.

      „Ütle talle, et me peame minu artikli tarvis kuhugi sõitma, mis neile kindlasti huvitav pole – veel parem, ütle, et see artikkel puudutab šoppamisvõimalusi naistele piiriäärses Itaalias. See hirmutab küll iga mehe ära.“

      Vahel soosib jumal ka naisi. Igal juhul õnnestus Karinil, peale pikka jutuajamist, Blacki veenda enne kella kahte tulemise mõttetuses. Renee ja Tom naasid hotellist alles peale Karini-Blacki telefonikõne lõppu.

      Vähe sellest, et lõunasöögikohaks valiti välja peen kalarestoran, kostitati meid veel šampanjaga. See asi ei saanud puhas olla. Meeste mõtlemist arvesse võttes, sai siin tegu olla kahe võimalusega. Esimesel juhul oli Reneel plaanis Karini kätt paluda. Teisel puhul, millele ma üldse mõelda ei tahtnud, kavatses Tom ehk meie vanu suhteid üles soojendada?

      Algul valitses lauas piinlik vaikus. Šampanja saabudes elavneti pisut ja Renee jutustas oma tüüpilisel, venival häälel nende reisist. Ausõna, poisile ei saanud midagi ette heita. Loomult kena ja tore, aga samas ka, mis seal pattu salata – igav.

      Burgi jõi südamerahuga ohtralt šampanjat ning ignoreeris nähtavalt mõlemaid mehi. Pisut tähelepanu olid küll ärateeninud isikud, kes teda nii kuninglikult mitte millegi eest kostitasid.

      “Karin, kallis, sa pole sõnagi lausunud, kuidas teie nädal möödus?” ei jäänud Reneele märkamatuks Karini hajevil olek.

      Manades ette professionaalse suhtleja ilme, jutustas Karin meie Milaano käigust ja muust tühjast-tähjast, mida me Tessinis tegime.

      “Kuulge naised, kas te ei tea, et aktuaalne trend soosib rustikaalset puhkust? Nagu meie – matkamine, lihtne söök. Seda kõike eemal linnakärast, puhas romantika,” seletas Tom.

      “Huvitav, kellega te romantikat praktiseerisite, kas sääskedega?”

      Tegelikult ei kavatsenud ma selle küsimusega Tomi väljanaerda. Burgi puhkes jälle valjult naerma, nagu oleks minu poolt öeldu mõeldud pilkena.

      „Kindlasti kohtasite teisigi matkajaid, kellega koos võtsite midagi põnevat ette,“ katsusin Burgi naeru kuidagi siluda.

      Tom vaatas häiritult Burgi poole, tahtes talle justkui midagi öelda, mõtles aga nähtavasti ümber.

      ”Me nägime küll paari matkagruppi ja sai pisut suheldudki, kuid suurt me kellegagi ei sõbrunenud.”

      “Teate, kolm päeva on küll mõnus metsikult matkata. Maandad tööstressi kohe korralikult. Kaua ei suuda aga sellist elu elada, hakkad normaalset keskkonda taga igatsema,” lisas Renee.

      “Siis rõõmustad eriti kaunite naiste seltskonna üle,” täiendas Tom omakorda Reneed, kummalise naeratusega minu poole vaadates.

      Issand, ta on seal matkal ehk peast segi läinud, et teeb mulle kahemõttelisi komplimente.

      Õnneks saabus söök ja me asusime isukalt erinevate grillitud kalaliikide kallale.

      Poisid tegid ettepaneku peale kehakinnitust randa minna ja õhtuks üks lahe diskoteek väljaotsida, millest Burgi, Tomi ja Renee nähtavalt suureks kergenduseks, lahkelt loobus.

      “Vesi on ju raudkülm!” hüüatasin, kui olin suure varba vette kastnud.

      Renee ja Tomi juhtimisel otsisime suvitamiseks kena, kaljuse rannikuga mägijõe välja. Koht oli iseenesest suurepärane. Sai mugavalt sooja kivi peal lamades päikest võtta, jõe kohinat kuulata ja järske kaljusid imetleda, mille nõlvadelt sirgusid metsikud puud ja põõsad.

      Kui olin tükk aega ihu päikesel praadida lasknud, otsustasin jõevees värskendust otsida. Vesi osutus aga vägagi külmaks.

      “Kui juba sees oled, pole üldsegi enam külm,” hõikas Tom, jões ringi solistades.

      Tore-tore, kõigepealt pean ma suurest varbast kuidagimoodi enam kehaosi vette saama.

      “Tule, Sanny, vesi on lõpp mõnus,” julgustas mind Tom.

      Ei minust täna küll vette minejat saa.

      Otsustasin teiste juurde tagasi minna, kui Tom ootamatult mu jalast kinnirabas. Ma kaotasin tasakaalu ning prantsatasin vette. Külm vesi lõi peaaegu hinge kinni. Ahmisin õhku, et Tomile paar krõbedat sõna teele saata, siiski suutsin vaid hambaid lõgistada.

      „Sanny, vaata asja positiivselt. Tegelikult on vesi mõnusalt värskendav.”

      “Sa oled ikka tõbras küll. Arvad, et ma andestan sulle!” ajas Tomi püüd mind rahustada, mul lõplikult kopsu üle maksa.

      “Ega sa tagasi kuivaks ei saa. Tule, ujume parem tiiru.”

      Tasapisi lahtus viha ja lõppudelõpuks oli vesi tõepoolest värskendav. Vaatasin Tomi poole, kes kutsuvalt viipas ja end jõel kanda lasi. Peale hetkelist kõhklust, hüppasin voogudesse ja järgnesin talle. Ujusime mõnda aega jõevoolu suunas edasi.

      “Sanny, näed seda suurt kivi, teeme seal peatuse ja läheme pärast jala tagasi, “ hõikas Tom.

      Olin temaga päri ja nõnda ronisime me jõest välja ja istusime vaala meenutava helehalli kivi peale.

      Solistasin jalgadega vees ja jälgisin jões ringivingerdavaid, vilkaid forelle. Kui viimane häda käes ja midagi enam hamba alla pole panna, saaks siit jõest täitsa kobeda saagi. Kujutasin elavalt ette, kuidas ma äranälginult, omameisterdatud õngega meeleheitlikult forelle välja tõmmata üritan. Seda ettekujutades, turtsatasin tahtmatult. Vaatasin Tomi poole, et naljakat pilti temaga jagada. Ta vaatas mulle kuidagi kummaliselt otsa ja ei näinud sedamoodi välja, et